Mnjaa..ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma olen ikka veel kergelt hämmingus, kui palju võib väljas lund olla. Eile ei pannud ma seda veel nii tähele, kui maale sõitsin, aga täna hommikul jõudis see päris kohale vist:)
Eilsel jõuluhommikul keetsin endale mõnusa pudru koos rosinate ja vahtrasiirupiga, tegin kannu kohvi ja asusin otsustavalt seminaritöö kallale. Mnjaa..kusjuures aeg läks kiirelt, aga eriti kaugele ma sellega ei jõudnud ja mingil hetkel sain aru, et see ei vii eriti kuskile, nii et otsustasin kerge teraapiasessiooni vahele teha. Panin siis riidesse, mütsi pähe, muusika kõrva ja läksin õue. Pärast nii tunniajast värskes õhus viibimist tundus kõik jälle nii mõnus ja endalegi ootamatult selgus, et ka kõige parema tahtmise juures ( kui palju mul nüüd tglt ka seda tahtmist oli, on iseasi :D) ei saaks ma enam seminaritööga tegeleda, sest tuli hakata küpsiseid memmele-taadile tegema ja siis oli juba aeg nii kaugel, et asjad kokku panna ja rongi peale. Sihtkohaks oli mul Rakke. Rongis oli hea soe ja meelt lahutas üks väike poiss, kelle suust tuli ainult puhast kulda. Proovisin ennast viisakalt tagasi hoida ja enda asjadele keskenduda, aga no tõesti...need pärlid olid liiga head!
Muidugi kui ma kohale jõudsin, oli juba terve laud süüa täis ja seda tuli pidevalt juurde. Nii et mingi hetk oli laual korraga verivorstid-kapsad, salatid, süldid, pirukad, koogid, seened, kõrvitsad, heeringad ja muud loomad. Õnneks tuli õigel ajal kingituste jagamine, kus ma tulin ideega, et teeme hoopis ringiriimid seekord. Ja see kellest riim kaduma läks, pidi siis midagi tegema, et kink kätte saada. Tundus, et asi isegi sujus, aga mu isa oli lihtsalt lootusetu. Alguses ta küll üritas riimi leida, aga ilmselgelt ei saanud sellega just kõige paremini hakkama, nii et hakkas järgmine kord kohe oma luulet lugema. Nalja sai ja lõpuks said ka kingid jagatud.
Siis sai jälle vahelduseks süüa-juua ja kuskilt ilmusid jõululaulikud, nii et tuli suu tühjaks süüa ja laulma hakata. Minule kahjuks laulusõnu ei jätkunud, nii et tegin kerget omaloomingut ja need sõnad, mis mul olemas olid, ei kattunud üldse teiste laulikutega, nii et andsime päris huvitava jõulukontserdi-sellise teistsuguse.
Kui kõik olid juba mõnusalt süüa täis ja sossus olekus, sättisime valmis voodid ja plaan oli magama minna. Mnjah...plaan hea, aga mida ei tulnud, oli uni. Nii ma siis olin vahelduva eduga pool unes, aga poole 7 ajal enam ei viitsinud ja ajasin ennast üles. Võtsin siis teki kaasa, tegin köögis jälle väikse kohvi ja seadsin ennast köögipõrandale lugema. Kuskil tunnikese pärast ühines minuga taat. Temaga koos lisandus kohvi juurde ka väike Vanake, rosolje ja räimed. Nii me siis istusime seal kahekesi ja jutustasime suhetest, taadi kunagistest pruutidest, elust ja muust põnevast.
Millalgi helistas mu kallis vend, kes pidi autoga maale sõitma, et ma saaks sellega siis linna minna, aga vaata nalja...ei saanud koduväravastki välja. Alguses ma muidugi mõtlesin, et pingutab vähe üle sellega, aga no ei olnd miskit teha. Tuli uus plaan välja mõelda. Plaanisin siis kella 11 bussiga Tartusse sõita ja tatsasin kotiga ilusti peatusesse, aga mida ei tulnud, oli buss. Pärast poole tunnist külmetamist jõusid kohale, et vist seda ei tule ja tatsasin tagasi. Kell 14:30 proovisin uuesti ja seekord läks õnneks. Mnjah...nii palju siis mu plaanist asjalik olla. Nimelt pidingi linna tagasi sõitma, et tegeleksin veidi kooliasjadega enne, kui töökaaslastega jõuluõhtut pidama lähen. Nojah...koju jõudsin kella 17 ajal, mis oli täpselt õige aeg, et jälle minema hakata. Kui ma siis astuma hakkasin sain aru, et see mitte-väravast-välja-saamise jutt ei olnud ikka üldse üle pingutatud. Nende majade eest, kus lund ei olnud aetud, oli tõesti lumi põlvini. Õnneks ei olnud kaugele läbi lume sumada vaja. Ees ootas mind seekord täidetud jõuluhani, kapsad, küpsetatud õunad portveini kastmes ja kook "Ahvatlus". Õhtu lõppes mõnusa sauna ja jutustamisega, nii et väga muhe õhtu.
Tundub, et millegipärast ei olnud täna siis ette nähtud asjalik olla. Kusjuures võib-olla see oligi täpselt see, mis vaja, et ennast veidi laadida, nii et homme hommikul olen energiat täis, et uuesti asjalikule lainele häälestuda. Või vähemalt nii usun ma praegu!
Nüüd on aga paras hetk ennast mõnusalt kerra tõmmata ja Mati seltsi minna...
Saturday, December 25, 2010
Monday, December 13, 2010
Milleks magada, kui seda aega saab ka mõnusamalt kasutada ?!
Minu nädalavahetus ilmselgelt selle põhimõtte alusel mööduski. Nimelt on mul see nädal selline suvaline nädal, et on sattunud neli eksamit siia ja kõik muidugi ikka järjestikustel päevadel ja et asi veel huvitavamas teha, on kaks ka täitsa ühele päevale sattunud. Olin omast arust jube eeskujulik ja mõtlesin, et nädalavahetuselt saan korralikult valmistuda nendeks, aga juba esmaspäeval sai selgeks, et asi päris nii ei lähe. Olin tööl ja sain kõne enda vennalt, kes otsustas reedel sünnipäeva pidada. Niisiis...sellega sai selgeks, et õppimise tõenäosus juba vähenes. Ja kolmapäeval helistas Kapa, et kavatseb laupäeval sünnipäeva pidada, nii et saate vist isegi aru, kuidas mu asjalikuks plaanitud nädalavahetusest sai ootamatult hoopis mõnusaid pidusid täis nädalavehtus:)
Reedel algas pidu juba kella 18 ajal, aga südametunnistus ei lubanud juba kella kuuest pidutsema hakata, nii et läksin enda töö juurde, et veidi enne õppida ja asjalik olla. Plaan hea ja mingi ajani see isegi toimis, aga üsna varsti ei suutnud ma enam keskenduda ja leidsin iga natukese aja tagant, et peaksin väikese pausi tegema, et teed/ kohvi teha või midagi süüa. Siiski pidasin vastu ja sain natuke loetud isegi. Kui ma plaanisin siis koju peole minna, pidin auto sisehoovist välja ajama ( ei saanud autot tänavale jätta, sest siis oleksin lihtsalt liikluse Oa tänaval kinni pannud ). No kui keeruline saab auto hoovist välja sõitmine olla? Uskuge mind- saab! Kuigi lumi oli enam-vähem ära aetud, oli pinnas ilmselgelt mu Nissani jaoks liiga pehme, nii et muidugi jäi auto kinni ja ei kavatsenud üldse kuskile liikuda. Aga...olin valmistunud ja lumelabidas oli autos olemas. Hakkasin siis kühveldama ja pärast veerand tunnist rapsimist sain auto kätte. Kui keegi majaelanikest oleks sel ajal akna peale juhtunud, siis oleks ilmselt päris meelelahutuslik vaatepilt olnud.
Jõudsin siis koju ja pidu oli juba täies hoos. Kiire riiete vahetus ja ühinesin teistega. Sain nii youtube`i järgi tantsida, veidraid grupipilte teha, "kanada" kutiga sokkidest rääkida, lipsusõlme tegemist õppida, veidi sügavmõttelistel teemadel rääkida ja piisavalt palju niisama tsillida (või peaksin kasutama uut eesti keelset vastet- aegleda). Kella kolme ajal sosistas keegi asjalik mulle kõrva, et nüüd oleks mõistlik magama minna, sest hommikul pidin kella 10ks jõululaadale tööle jõudma. Nonii siis...taaskord mõte hea, aga teostus... Minu voodi oli keegi sõber kahjuks hõivanud ja ilmselgelt lubadus, et ta ei laiuta, ei pidanud paika. Lihtsalt magas keset voodit, nii et otsustasin teise tuppa magama minna. Võin teile ühe nõuande jagada- magamine ülemisel korrusel, kui alumisel korrusel on kergelt joogised inimesed ja muusika, on mõttetu lootus. Nii ma siis üritasin magada kuni kella kuueni hommikul. Lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin alla korrusele, et pisut vaiksemaks võetaks (tean küll, et see ei olnud ilus minust, aga no selle aja peale ma lihtsalt enam ei suutnud). Õpetus- järgmine kord olen selle asemel peol, kui üritan magada:)
Kell 8:30 oli äratus. Siis kiirelt duši alla, riidesse, väike söök, kohvi ja minek. Kui ma sinna kohale jõudsin, siis kadus uni päris kiirelt ja mõtlesin, et kuidas ma sellisest üritusest varem midagi ei teadnud. Tegemist oli Waldorf kooli jõululaadaga ja see ei olnud kaugeltki mitte tavaline laat, kus on lihtsalt üksteise kõrval lauad ja nende taga inimesed, kes Sulle üritavad mingeid asju pähe määrida, mis Sulle absoluutselt vajalikud ei ole. See oli kooli jõuluüritus, kus olid erinevad töötoad, esinemised, kohvikud, kokteilibaar, raamatukogu (koos näitlejatega, kes raamatuid ette lugesid ja loenguid pidasid), ruumid täis mõnusaid ise tehtud jõuluasju, ökokraami, värskeid küpsetisi, astelpajulikööri ja muud mõnusat. Koridorides pakuti krõbedaid ja veel soojasid vahvleid koos vahukoorega ja kohvikus oli lõputu kohvijoomine. Nii et tean, kuhu ma järgmine aasta kindlasti tagasi lähen. See kord kahjuks oli aega vähe, nii et vahetasin sularaha mõnusate asjade vastu ja lippasin koju.
Enne kui otsustasin veidi jälle õppematerjalide maailma sukelduda, läksin enda esimesele jooksutiirule üle mitme kuu. See on lihtsalt hämmastav, kuidas üks nii lihtne asi, suudab sellist rõõmu valmistada. Aga tõesti...see oli väga muhe! Nii et pärast seda oli pea mõnusaid mõtteid täis, nii et lootsin, et õppimine tuleb ka vähe paremini välja. See siiski eriti edukalt ei läinud ja pärast mitmetunnist slaidide lugemist (mis olid otsast-otsani täis kirjutatud, nii et ei saa aru, kus see slaidi võlu välja tuli seal ), otsustasin, et nüüd aitab. Panin siis ennast riidesse, hüppasin autosse ja kimasin Küllitsesse. Seal ringi seigeldes ja õiget teed otsides, avstasin jälle, et väljas on ikka veel nii ilus :) Jõudsin siis lõpuks pärast metsa vahel ekslemist kohale, parkisin auto lumme ja peole. Saunamaja oli mõnusalt soe ja seltskond oli veel mõnusam. Mingil hetkel vahetasime riided saunalinade vastu, milles veetsime head mitu tundi. Sauna lava pealt oli muidugi vaja lumme hüpata, sest see oli lihtsalt nii pehme ja valge ja kutsuv. Lähtusin siis loogikast, milleks minna ringiga kui saab ka otse. Nii et kui lava pealt välja sain, oli trajektoor otse välja ja lumme. Ja nii ma maandusin jalgupidi põõsas ja näoli üleni lumes. Mnjaa..tundmatus kohas lumme hüppamine ei ole tõesti hea mõte. Lavale vahelduseks tantsisime niisama ringi ja andsime duširuumis väikse kontserdi. Kui rätik juba veest nii raskeks oli muutunud, et tahtis kogu aeg alla kukkuda, oli mõistlik uuesti riidesse panna. Pärast mõnusat jutustamist kamina ääres, hakkasid inimesed kuidagi vaikselt ära kustuma. Ja kuskil poole 4 ajal saingi juba koju sõitma hakata. Selline lühem õhtu taaskord.
Neli tundi und ja äratus. Pühapäeval isegi õnnestus natuke õppimisele pihta saada (siinkohal minu tänusõnad inimesele, kes avastas kohvi võlud). Homme siis selle nädala esimene etteaste. No ja sellise ettevalmistusega ei saagi ju midagi halvasti minna:)
Reedel algas pidu juba kella 18 ajal, aga südametunnistus ei lubanud juba kella kuuest pidutsema hakata, nii et läksin enda töö juurde, et veidi enne õppida ja asjalik olla. Plaan hea ja mingi ajani see isegi toimis, aga üsna varsti ei suutnud ma enam keskenduda ja leidsin iga natukese aja tagant, et peaksin väikese pausi tegema, et teed/ kohvi teha või midagi süüa. Siiski pidasin vastu ja sain natuke loetud isegi. Kui ma plaanisin siis koju peole minna, pidin auto sisehoovist välja ajama ( ei saanud autot tänavale jätta, sest siis oleksin lihtsalt liikluse Oa tänaval kinni pannud ). No kui keeruline saab auto hoovist välja sõitmine olla? Uskuge mind- saab! Kuigi lumi oli enam-vähem ära aetud, oli pinnas ilmselgelt mu Nissani jaoks liiga pehme, nii et muidugi jäi auto kinni ja ei kavatsenud üldse kuskile liikuda. Aga...olin valmistunud ja lumelabidas oli autos olemas. Hakkasin siis kühveldama ja pärast veerand tunnist rapsimist sain auto kätte. Kui keegi majaelanikest oleks sel ajal akna peale juhtunud, siis oleks ilmselt päris meelelahutuslik vaatepilt olnud.
Jõudsin siis koju ja pidu oli juba täies hoos. Kiire riiete vahetus ja ühinesin teistega. Sain nii youtube`i järgi tantsida, veidraid grupipilte teha, "kanada" kutiga sokkidest rääkida, lipsusõlme tegemist õppida, veidi sügavmõttelistel teemadel rääkida ja piisavalt palju niisama tsillida (või peaksin kasutama uut eesti keelset vastet- aegleda). Kella kolme ajal sosistas keegi asjalik mulle kõrva, et nüüd oleks mõistlik magama minna, sest hommikul pidin kella 10ks jõululaadale tööle jõudma. Nonii siis...taaskord mõte hea, aga teostus... Minu voodi oli keegi sõber kahjuks hõivanud ja ilmselgelt lubadus, et ta ei laiuta, ei pidanud paika. Lihtsalt magas keset voodit, nii et otsustasin teise tuppa magama minna. Võin teile ühe nõuande jagada- magamine ülemisel korrusel, kui alumisel korrusel on kergelt joogised inimesed ja muusika, on mõttetu lootus. Nii ma siis üritasin magada kuni kella kuueni hommikul. Lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin alla korrusele, et pisut vaiksemaks võetaks (tean küll, et see ei olnud ilus minust, aga no selle aja peale ma lihtsalt enam ei suutnud). Õpetus- järgmine kord olen selle asemel peol, kui üritan magada:)
Kell 8:30 oli äratus. Siis kiirelt duši alla, riidesse, väike söök, kohvi ja minek. Kui ma sinna kohale jõudsin, siis kadus uni päris kiirelt ja mõtlesin, et kuidas ma sellisest üritusest varem midagi ei teadnud. Tegemist oli Waldorf kooli jõululaadaga ja see ei olnud kaugeltki mitte tavaline laat, kus on lihtsalt üksteise kõrval lauad ja nende taga inimesed, kes Sulle üritavad mingeid asju pähe määrida, mis Sulle absoluutselt vajalikud ei ole. See oli kooli jõuluüritus, kus olid erinevad töötoad, esinemised, kohvikud, kokteilibaar, raamatukogu (koos näitlejatega, kes raamatuid ette lugesid ja loenguid pidasid), ruumid täis mõnusaid ise tehtud jõuluasju, ökokraami, värskeid küpsetisi, astelpajulikööri ja muud mõnusat. Koridorides pakuti krõbedaid ja veel soojasid vahvleid koos vahukoorega ja kohvikus oli lõputu kohvijoomine. Nii et tean, kuhu ma järgmine aasta kindlasti tagasi lähen. See kord kahjuks oli aega vähe, nii et vahetasin sularaha mõnusate asjade vastu ja lippasin koju.
Enne kui otsustasin veidi jälle õppematerjalide maailma sukelduda, läksin enda esimesele jooksutiirule üle mitme kuu. See on lihtsalt hämmastav, kuidas üks nii lihtne asi, suudab sellist rõõmu valmistada. Aga tõesti...see oli väga muhe! Nii et pärast seda oli pea mõnusaid mõtteid täis, nii et lootsin, et õppimine tuleb ka vähe paremini välja. See siiski eriti edukalt ei läinud ja pärast mitmetunnist slaidide lugemist (mis olid otsast-otsani täis kirjutatud, nii et ei saa aru, kus see slaidi võlu välja tuli seal ), otsustasin, et nüüd aitab. Panin siis ennast riidesse, hüppasin autosse ja kimasin Küllitsesse. Seal ringi seigeldes ja õiget teed otsides, avstasin jälle, et väljas on ikka veel nii ilus :) Jõudsin siis lõpuks pärast metsa vahel ekslemist kohale, parkisin auto lumme ja peole. Saunamaja oli mõnusalt soe ja seltskond oli veel mõnusam. Mingil hetkel vahetasime riided saunalinade vastu, milles veetsime head mitu tundi. Sauna lava pealt oli muidugi vaja lumme hüpata, sest see oli lihtsalt nii pehme ja valge ja kutsuv. Lähtusin siis loogikast, milleks minna ringiga kui saab ka otse. Nii et kui lava pealt välja sain, oli trajektoor otse välja ja lumme. Ja nii ma maandusin jalgupidi põõsas ja näoli üleni lumes. Mnjaa..tundmatus kohas lumme hüppamine ei ole tõesti hea mõte. Lavale vahelduseks tantsisime niisama ringi ja andsime duširuumis väikse kontserdi. Kui rätik juba veest nii raskeks oli muutunud, et tahtis kogu aeg alla kukkuda, oli mõistlik uuesti riidesse panna. Pärast mõnusat jutustamist kamina ääres, hakkasid inimesed kuidagi vaikselt ära kustuma. Ja kuskil poole 4 ajal saingi juba koju sõitma hakata. Selline lühem õhtu taaskord.
Neli tundi und ja äratus. Pühapäeval isegi õnnestus natuke õppimisele pihta saada (siinkohal minu tänusõnad inimesele, kes avastas kohvi võlud). Homme siis selle nädala esimene etteaste. No ja sellise ettevalmistusega ei saagi ju midagi halvasti minna:)
Thursday, December 9, 2010
Nüüd sai maa tõesti valgeks :)
Kas olete teinud väikse pausi, et lihtsalt väljas ringi vaadata või siis aknast välja vaadata? Soovitan seda teha, sest väljas on lihtsalt nii ilus. Tegelikult ka on elu praegu nagu talvemuinasjutus. Terve päeva on juba sadanud ja sajab ikka veel juurde. Mõnuuus :)
Üllatusi toob selline ilm ka kaasa. Kui ma töö juures lõpetasin ja poe uksed kinni panin, siis ei teadnudki hetkeks kas nutta või naerda, sest auto oli nii pealt paksu lumega kaetud, kui ka härra Sahk oli hoolega tegutsenud, nii et auto külje peal oli kerge lumevall. Mind ajas see siiski rohkem naerma. Mis seal siis muud, kui võtsin oma suurepärase harjakese välja ja hakkasin autot lume alt otsima. Aega läks, aga sain siiski vähemalt klaasid hetkeks lumest puhtaks, hüppasin autosse ja lootisn, et ma sealt kuidagi liikuma ka saan. Õnneks ei olnud asi nii hull ja auto lükkamist ei vajanud, nii et sain ilusti liikuma. Kodutänavasse jõudmise ajastus ei olekski enam parem olla saanud, sest sain kuni enda majani VIPina hr Saha taga sõita, kes mulle tee ilusti lahti lükkas.
Nüüd on toas mõnus ja soe, nii et päris tore on seda lumemöllu aknast vaadata. Äkki saab nüüd teoks mu lapsepõlveunistus, et linn on nii paksu lumekihi sees, et liikumine käib lumealustes tunnelites, kus on igal pool mõnusad tuled ja küündlad. Väiksena lootsin, et saan millalgi olla sellises tõelises lumelinnas. No ütleme nii, et kui asi nii edasi läheb, siis on kõik võimalik.
Kerge ootusärevusega hommikut oodates...
Üllatusi toob selline ilm ka kaasa. Kui ma töö juures lõpetasin ja poe uksed kinni panin, siis ei teadnudki hetkeks kas nutta või naerda, sest auto oli nii pealt paksu lumega kaetud, kui ka härra Sahk oli hoolega tegutsenud, nii et auto külje peal oli kerge lumevall. Mind ajas see siiski rohkem naerma. Mis seal siis muud, kui võtsin oma suurepärase harjakese välja ja hakkasin autot lume alt otsima. Aega läks, aga sain siiski vähemalt klaasid hetkeks lumest puhtaks, hüppasin autosse ja lootisn, et ma sealt kuidagi liikuma ka saan. Õnneks ei olnud asi nii hull ja auto lükkamist ei vajanud, nii et sain ilusti liikuma. Kodutänavasse jõudmise ajastus ei olekski enam parem olla saanud, sest sain kuni enda majani VIPina hr Saha taga sõita, kes mulle tee ilusti lahti lükkas.
Nüüd on toas mõnus ja soe, nii et päris tore on seda lumemöllu aknast vaadata. Äkki saab nüüd teoks mu lapsepõlveunistus, et linn on nii paksu lumekihi sees, et liikumine käib lumealustes tunnelites, kus on igal pool mõnusad tuled ja küündlad. Väiksena lootsin, et saan millalgi olla sellises tõelises lumelinnas. No ütleme nii, et kui asi nii edasi läheb, siis on kõik võimalik.
Kerge ootusärevusega hommikut oodates...
Thursday, December 2, 2010
Muhe neljapäev :)
Hommik oli päris varajane, nii et ajasin ennast voodist üles kella poole 6 ajal. Kerge hommikune müsli koos rosinate ja kookoslaastusdega, kaks ampsu porgandikeeksi, pool tassi kohvi, asjad kokku ja minek;) Arvasin, et olen kell 6:30 Aura ukse taga ainuke, aga ilmselgelt ma eksisin, sest enne mind oli juba mitu inimest kohal ja minu mõte, et saan kõige esimesena peegelsiledasse basseini sulpsata, ainult mõtteks jäigi. Naistest olin küll esimene, aga no pagan...ilmselgelt selleks, et meestega samal ajal basseini jõuda, pean panema päevitused selga ja mingisuguse sellise asjanduse selga, mis ühe liigutusega seljast tuleb. Mnjah...selle proovimise ma jätan mõneks hilisemaks korraks.
Igal juhul oli mul hommikul siht silme ees. Pidin parandama enda jooksu aega. Esimesel korral oli mu 250 meetri jooksu aeg kuskil 20 minuti juures, aga täna olin juba edusamme teinud ja lõin enda rekordi umbes kahe minutiga. Juheeii! Nagu aru saate, siis olen leidnud endale uue ala, kus endaga võistelda. Kui olin pingelise võistluse läbinud, ujusin niisama rahulikult ja nautisin seda, et oli ruumi ja vesi oli mõnusalt rahulik. See ei kestnud aga kaua, sest mingil hetkel hüppas basseini härra Morsk koos oma kahe pojaga. Pojad jäid küll kossu mängima, aga papa Morsk ujus muidugi täpselt minu kõrval. Nime sai ta sellest, et kui ta ujus, siis ta tegi tõepoolest täpselt selliseid häälitsusi ja puristas vees, nagu morskadele kohane. Muidu oli teine üsna rahumeelne tegelane, aga kui krooli ujuma hakkas, siis sattus nii hoogu, et kaotas suunataju ära, nii et üks vanem naisterahvas, kes basseini ühes otsas väikest puhkust tegi, sai suure ehmatuse osaliseks, kui Mosk täiskiirusel tema poole ujus. Õnneks sai siiski ta õigel hetkel aru, et trajektoori peaks veidi korrigeerima, nii et äärmiselt hirmunud näoga naisterahavas sai kergemalt hingata ja pärast rahunemist uuesti ujuma hakata.
Pärast väikest sauna oli olemine juba päris mõnus ja tundus, et mu ravikuurist eelmisel õhtul, mis koosnes rohkest teest ja suurest kogusest küüslaugust (mille järgi ma võisin ka veel hommikul lõhnata), oli kasu. Nii et kell 8 olin ilusti Pagaritöökoja ukse taga. Nimelt läksin Kristini juurde hommikul, et karaskeid hoolega küpsetada. Meie üllatuseks oli aga Aksel (Kristini ühe aastane poeg) mind ka tervitama tulnud, nii et esialgne plaan hästi produktiivsed olla sel ajal kui Aksel magab, läks vett vedama. Nojah...siiski oli ta väga leplik ja jälgis lihtsalt, mis me köögis askeldasime ja kui vahe peal talle tükk leiba või juustu või keeksi andsime, siis oli tuju jälle hea ja me saime edasi tegutseda. Muidugi kui ma avastasin, et peaks siiski tööle ka jõudma, oli kell juba 9:50 (poe pidin lahti tegema kell 10). Natuke aega kulus ka enda salli otsimisele, mis oli mingil hetkel koos Akseliga rändama läinud, nii et jõudsin täpselt 2 minutit enne avamist poe ukse taha. Siiski sain siis koos klientidega poes kõik valmis sättida ja päev võis alata.
Mõnus tööpäev sai toreda jätku sellega, et käisin Liisiga võrkpallitüdrukutega katset tegemas, kes kõik hästi toredad olid ja sealt edasi empsiga linna. Muidugi oli esimene asi mee-latte ja siis sai rahulikult edasi mõelda, mis me tegema pidime. Meie missiooniks oli mu venna kingitus ja uus laua serviis. Oleme vist juba päris vilunud tegutsejad, kui aega eriti üle ei ole, nii et tunni ajaga olid meil missioon täidetud. Nii et rahuliku südamega sain minna kohviku ja hea seltskonna mõnusid nautima minna.
Läksime Kapaga, keda polnud ilmselgelt liiga kaua näinud, Karlovasse Anna Edasi kohvikusse. Kohe kui sisse astusin, teadsin, et see saab midagi mõnusat olema. Tõesti, kui teil aega on ja teile meeldib mõnus atmosfäär, hea taimetee ja mõnusad koogid, siis seadke sammud sinna;) Väga muheda sisustusega ja teenindusega väike hubane kohvik. Nautisin seene-püree suppi, mis oli täitsa hea (kui natuke viriseda, siis oleksin maitseainetega natuke tagasi hoidnud, aga muidu väga mõnus). Sinna kõrvale oli toreda üllatusena mitte saiapätsike, vaid seemnesepiku viilud. Pärast kuum piparmündi tee ja ananassi-hapukoore kook, mis oli tõesti kergelt-hapukas-kuid-mahe, nagu pädev teenindaja kirjeldas. Niisiis...ise külastan seda kohta kindlasti veel ja soovitan ka teil. Eriti praegu, kui väljas on külm ja lumine, sest siis on selline õdus kohvik ideaalne koht, kus väike paus teha ja teed-kohvi juua ja millegi mõnusaga maiustada.
See kohvik aga suletakse juba kell 20 õhtul, nii et jäätise jaoks pidime mujale minema. Kus saaks mõnusa portsu head jäätist. Ilmselgelt on kino viimasel ajal teemas olnud, nii et läksime Cinamoni jäätist sööma. Võtsime jäätise ja mõtlesime, et läheme ka äkki filmi vaatama, aga mingi hetk tundus niisama jutustamine palju parem idee. Kui viimasest jäätiseampsust oli juba palju jutte möödas, siis oli väike kohvipaus lausa hädavajalik. Seega "kaks talvekohvi palun, vahukoorega. Üks ilma šokolaadita ja vahtrasiirupiga ja teine šokolaadi ja amaretto siirupiga." Sai vist liiga keerukas tellimus, nii et lõpuks saime mõlemad ilma šokolaadita. Kohvi oli siiski mõnus ja täpselt see, mis toredale õhtule õige punkti pani. Pärast veel mõningaid juttusid, tuli vist mu kehale meelde, et on juba päris pikalt liikvel olnud ja tuleks kerge puhkus lubada.
Jep...muhe neljapäev oli!
Igal juhul oli mul hommikul siht silme ees. Pidin parandama enda jooksu aega. Esimesel korral oli mu 250 meetri jooksu aeg kuskil 20 minuti juures, aga täna olin juba edusamme teinud ja lõin enda rekordi umbes kahe minutiga. Juheeii! Nagu aru saate, siis olen leidnud endale uue ala, kus endaga võistelda. Kui olin pingelise võistluse läbinud, ujusin niisama rahulikult ja nautisin seda, et oli ruumi ja vesi oli mõnusalt rahulik. See ei kestnud aga kaua, sest mingil hetkel hüppas basseini härra Morsk koos oma kahe pojaga. Pojad jäid küll kossu mängima, aga papa Morsk ujus muidugi täpselt minu kõrval. Nime sai ta sellest, et kui ta ujus, siis ta tegi tõepoolest täpselt selliseid häälitsusi ja puristas vees, nagu morskadele kohane. Muidu oli teine üsna rahumeelne tegelane, aga kui krooli ujuma hakkas, siis sattus nii hoogu, et kaotas suunataju ära, nii et üks vanem naisterahvas, kes basseini ühes otsas väikest puhkust tegi, sai suure ehmatuse osaliseks, kui Mosk täiskiirusel tema poole ujus. Õnneks sai siiski ta õigel hetkel aru, et trajektoori peaks veidi korrigeerima, nii et äärmiselt hirmunud näoga naisterahavas sai kergemalt hingata ja pärast rahunemist uuesti ujuma hakata.
Pärast väikest sauna oli olemine juba päris mõnus ja tundus, et mu ravikuurist eelmisel õhtul, mis koosnes rohkest teest ja suurest kogusest küüslaugust (mille järgi ma võisin ka veel hommikul lõhnata), oli kasu. Nii et kell 8 olin ilusti Pagaritöökoja ukse taga. Nimelt läksin Kristini juurde hommikul, et karaskeid hoolega küpsetada. Meie üllatuseks oli aga Aksel (Kristini ühe aastane poeg) mind ka tervitama tulnud, nii et esialgne plaan hästi produktiivsed olla sel ajal kui Aksel magab, läks vett vedama. Nojah...siiski oli ta väga leplik ja jälgis lihtsalt, mis me köögis askeldasime ja kui vahe peal talle tükk leiba või juustu või keeksi andsime, siis oli tuju jälle hea ja me saime edasi tegutseda. Muidugi kui ma avastasin, et peaks siiski tööle ka jõudma, oli kell juba 9:50 (poe pidin lahti tegema kell 10). Natuke aega kulus ka enda salli otsimisele, mis oli mingil hetkel koos Akseliga rändama läinud, nii et jõudsin täpselt 2 minutit enne avamist poe ukse taha. Siiski sain siis koos klientidega poes kõik valmis sättida ja päev võis alata.
Mõnus tööpäev sai toreda jätku sellega, et käisin Liisiga võrkpallitüdrukutega katset tegemas, kes kõik hästi toredad olid ja sealt edasi empsiga linna. Muidugi oli esimene asi mee-latte ja siis sai rahulikult edasi mõelda, mis me tegema pidime. Meie missiooniks oli mu venna kingitus ja uus laua serviis. Oleme vist juba päris vilunud tegutsejad, kui aega eriti üle ei ole, nii et tunni ajaga olid meil missioon täidetud. Nii et rahuliku südamega sain minna kohviku ja hea seltskonna mõnusid nautima minna.
Läksime Kapaga, keda polnud ilmselgelt liiga kaua näinud, Karlovasse Anna Edasi kohvikusse. Kohe kui sisse astusin, teadsin, et see saab midagi mõnusat olema. Tõesti, kui teil aega on ja teile meeldib mõnus atmosfäär, hea taimetee ja mõnusad koogid, siis seadke sammud sinna;) Väga muheda sisustusega ja teenindusega väike hubane kohvik. Nautisin seene-püree suppi, mis oli täitsa hea (kui natuke viriseda, siis oleksin maitseainetega natuke tagasi hoidnud, aga muidu väga mõnus). Sinna kõrvale oli toreda üllatusena mitte saiapätsike, vaid seemnesepiku viilud. Pärast kuum piparmündi tee ja ananassi-hapukoore kook, mis oli tõesti kergelt-hapukas-kuid-mahe, nagu pädev teenindaja kirjeldas. Niisiis...ise külastan seda kohta kindlasti veel ja soovitan ka teil. Eriti praegu, kui väljas on külm ja lumine, sest siis on selline õdus kohvik ideaalne koht, kus väike paus teha ja teed-kohvi juua ja millegi mõnusaga maiustada.
See kohvik aga suletakse juba kell 20 õhtul, nii et jäätise jaoks pidime mujale minema. Kus saaks mõnusa portsu head jäätist. Ilmselgelt on kino viimasel ajal teemas olnud, nii et läksime Cinamoni jäätist sööma. Võtsime jäätise ja mõtlesime, et läheme ka äkki filmi vaatama, aga mingi hetk tundus niisama jutustamine palju parem idee. Kui viimasest jäätiseampsust oli juba palju jutte möödas, siis oli väike kohvipaus lausa hädavajalik. Seega "kaks talvekohvi palun, vahukoorega. Üks ilma šokolaadita ja vahtrasiirupiga ja teine šokolaadi ja amaretto siirupiga." Sai vist liiga keerukas tellimus, nii et lõpuks saime mõlemad ilma šokolaadita. Kohvi oli siiski mõnus ja täpselt see, mis toredale õhtule õige punkti pani. Pärast veel mõningaid juttusid, tuli vist mu kehale meelde, et on juba päris pikalt liikvel olnud ja tuleks kerge puhkus lubada.
Jep...muhe neljapäev oli!
Monday, November 29, 2010
Nädalavahetuse heietused.
Eelmise nädala neljapäeval sai alguse minu PÖFFi teekond. Neljapäeva õhtul läksime siis Liisiga, kes on mu tore PÖFFi kaaslane ja kriitik, kes meie kinokava koostab, Athenasse esimest filmi vaatama. Selleks oli saksa film "Kolm". Ma ei olnud jõudnud tutvustustki lugeda, aga usaldasin kriitik-Liisi. Tunnistan ausalt, et olin kerge eelarvamusega, sest viimane PÖFFi kogemus oli eelmisest aastast, kus ma Paadsuga käisin ja no kui seda nüüd meelde tuletada, siis see oli kõike muud kui huvitav filmielamus. Samas elamuse sain sealt küll, mis aga seisnes selles, et üritasime ennast vaos hoida kuidagi ja naerupuksumiste vahe peal ka tõsist küll-see-on-üks-sügavmõtteline-film nägu teha, mis kahjuks eriti välja ei tulnud ja teenisime nii mõnedki kurjad pilgud. Olgu...tegelikult ma tahtsin ju selle aasta PÖFFi elamustest siiski rääkida. Et siis esimene film oli sisu poolest pisut veider (pealkiri väljendas endas suhtekolmnurka, kus tõesti kõik kolm olid omavahel suhtes: mees-mees, mees-naine ja naine-mees), aga õnneks ei olnud tagasi hoitud iroonia ja huumoriga, nii et kokkuvõttes ei läinudki esimene valik aia taha.
See oli tõesti ööfilm, nii et koju jõudsin kella ühe ajal. Õnneks pidin ärkama alles kell pool 6, nii et sai selline pikem magamine. Hommikul tundus, et mitte polnud hea mõte ennast Kristinile (meie tore ökopagar) appi lubada, aga kui ma juba püsti sain, alla korrusele venisin, kohvi vee käima panin ja aknast välja vaatasin, siis tulid kohe pähe mõnusad mõtted ja uni hajus ära, sest väljas oli lihtsalt nii mõnus sädelev ilm. Supermõnus! Niisiis...kell 7 olin rõõmsalt Kristini maja juures, mis oli päris tore, et ma selle üles leidsin, sest telefon oli tal muidugi välja lülitatud. Maja üles leitud, aga korterinumbrit ma küll ei teadnud. Läksin siis väravast sisse ja asi tundus juba päris nukker, kui esimestel postkastidel ühtegi nime ei olnud, aga ilmselgelt oli minu hommik, sest ainuke nimega postkast oli tema perekonnanimega. Kui ma korteri uksest sisse astusin, tervitas mind tema mees, sest ise oli ta veidi sisse magandu ja lippas pessu. Hakkasime siis köögis ettevalmistusi tegema, rääkisime juttu ja sõime kookospalle. Jõudsime õigeaegselt messile, kus pidime küpsetised-aedviljad liudadele sättima. Mina pidin kella 10ks tööle jõudma ja kui ma autoga poe ette jõudsin, oli kell 10:02. Üllatus oli aga suur, kui avastasin, et kõik luugid juba lahti ja tuled sees põlevad. Astusin siis sisse ja vaata nalja, tuli välja, et ma ei olegi tööl see päev. Nii et jäi täpselt selline paus, et saaksin enne arstile minekut trennis käia ja Kristinile veel appi minna.
Arsti juurde läksin Maarjamõisa haiglasse. Ka seal on parkimine tasuline, nii et seekord olin hästi hoolikas kella panemisel. Arsti juures läks päris pikalt. Kui ma analüüsitoa ukse taga ootasin, avastasin endalegi ootamatult, et olen juba tund aega seal olnud ja siis tuli meelde, et parkimine oli ka ju tunniks ajaks ainult. Hüppasin siis kiirelt püsti ja pooljooksuga jõudsin auto juurde, nii et keegi ei olnud veel trahvida jõudnud. Siis jooksin tagasi analüüsitoa ukse taha. See naine, kes mu kõrval istus, vaatas mind küll vähe veidralt, kui ma seal kergelt näost punasena hingeldasin.
Arstil käidud, tegin empsiga linnas ühed mee-cappuccino`d, kodus väike söögipaus ja uuele PÖFFi seansile. Seekord oli siis kavas "Toatüdruk" ja see oli juba Cinnamonis. Athenas jäi nagu miskit puudu filmi vaatamisel-jäätis. Seda muret Cinamonis õnneks ei ole, aga seekord olime nõrgad ja võtsime ainult ühe kuuliga jäätise, mida me muidugi kohe varsti kahetseda jõudsime ja lubasime, et seda viga me enam ei tee. Ka selle filmi kiitsime heaks ja läksime laupäeval rõõmsalt kolmandale filmile.
Mnjah...see kolmas film oli nüüd kahjuks täpselt selline, et pärast ei oska kohe mitte midagi öelda. Muidugi oleks me võinud ka sinna istuma jääda pärast ja teha tähtsat nägu, et seedime seda väärtfilmi nüüd ja üritame läbi mõelda seda sügavmõttelisust, mis seal kindlasti peidus oli, aga me arvasime, et on siiski parem tõdeda, et see film oli lihtsalt veider ja läksime minema. Loodan, et see nädal saame veel mõned PÖFFi elamused, sest sellise filmiga nüüd küll lõpetada ei saa.
Reede õhtul käisin mina esimest korda NOTTis. Ei olnud sellisest kohast eriti kuulnudki, aga ühel sõbral oli seal sünnipäeva tähistamine, nii et tuli minna:) Sünnipäevalised tõmbasid seal "kärakat käima" ja mina olin oma kakao-tee tassidega originaalne. Pärast kahte teed, ühte kakaod, võõraste inimestega filosoofilistel teemadel rääkimist, mõnusate sõpradega jutustamist-ja luule kirjutamist, olin ma piisavalt väsinud, et koju minna. Mulle meeldivad muhedad õhtud mõnusa seltskonnaga.
Pühapäeval meil kultuuriprogarammi ettenähtud ei olnud, nii et käisin Kristiniga veel messil ja vaatasime seal veidi niisama ka ringi. Päris tore üllatus oli, kui kohtasin seal Urvot, kes tegeleb sellise asjaga nagu mobiiliringlus. Mina kuulsin sellisest asjast esimest korda. Idee on selles, et nad koguvad kokku inimeste mobiilid, mida neil endal enam vaja ei lähe. Need saab lihtsalt posti panna ja ära saata ja võid nende eest veel raha vastu ka saada. Päris äge mõte mu meelest. Ja see pidi päris edukalt toimima, nii et need vanad telefonid saadetakse edasi välismaale, kus neist uued tehakse. Nii et kui sahtlis vanad telefonid seisavad, siis teate, mida saab nendega teha;)
Täitsa muhe ja tegus nädalavahetus seega!
See oli tõesti ööfilm, nii et koju jõudsin kella ühe ajal. Õnneks pidin ärkama alles kell pool 6, nii et sai selline pikem magamine. Hommikul tundus, et mitte polnud hea mõte ennast Kristinile (meie tore ökopagar) appi lubada, aga kui ma juba püsti sain, alla korrusele venisin, kohvi vee käima panin ja aknast välja vaatasin, siis tulid kohe pähe mõnusad mõtted ja uni hajus ära, sest väljas oli lihtsalt nii mõnus sädelev ilm. Supermõnus! Niisiis...kell 7 olin rõõmsalt Kristini maja juures, mis oli päris tore, et ma selle üles leidsin, sest telefon oli tal muidugi välja lülitatud. Maja üles leitud, aga korterinumbrit ma küll ei teadnud. Läksin siis väravast sisse ja asi tundus juba päris nukker, kui esimestel postkastidel ühtegi nime ei olnud, aga ilmselgelt oli minu hommik, sest ainuke nimega postkast oli tema perekonnanimega. Kui ma korteri uksest sisse astusin, tervitas mind tema mees, sest ise oli ta veidi sisse magandu ja lippas pessu. Hakkasime siis köögis ettevalmistusi tegema, rääkisime juttu ja sõime kookospalle. Jõudsime õigeaegselt messile, kus pidime küpsetised-aedviljad liudadele sättima. Mina pidin kella 10ks tööle jõudma ja kui ma autoga poe ette jõudsin, oli kell 10:02. Üllatus oli aga suur, kui avastasin, et kõik luugid juba lahti ja tuled sees põlevad. Astusin siis sisse ja vaata nalja, tuli välja, et ma ei olegi tööl see päev. Nii et jäi täpselt selline paus, et saaksin enne arstile minekut trennis käia ja Kristinile veel appi minna.
Arsti juurde läksin Maarjamõisa haiglasse. Ka seal on parkimine tasuline, nii et seekord olin hästi hoolikas kella panemisel. Arsti juures läks päris pikalt. Kui ma analüüsitoa ukse taga ootasin, avastasin endalegi ootamatult, et olen juba tund aega seal olnud ja siis tuli meelde, et parkimine oli ka ju tunniks ajaks ainult. Hüppasin siis kiirelt püsti ja pooljooksuga jõudsin auto juurde, nii et keegi ei olnud veel trahvida jõudnud. Siis jooksin tagasi analüüsitoa ukse taha. See naine, kes mu kõrval istus, vaatas mind küll vähe veidralt, kui ma seal kergelt näost punasena hingeldasin.
Arstil käidud, tegin empsiga linnas ühed mee-cappuccino`d, kodus väike söögipaus ja uuele PÖFFi seansile. Seekord oli siis kavas "Toatüdruk" ja see oli juba Cinnamonis. Athenas jäi nagu miskit puudu filmi vaatamisel-jäätis. Seda muret Cinamonis õnneks ei ole, aga seekord olime nõrgad ja võtsime ainult ühe kuuliga jäätise, mida me muidugi kohe varsti kahetseda jõudsime ja lubasime, et seda viga me enam ei tee. Ka selle filmi kiitsime heaks ja läksime laupäeval rõõmsalt kolmandale filmile.
Mnjah...see kolmas film oli nüüd kahjuks täpselt selline, et pärast ei oska kohe mitte midagi öelda. Muidugi oleks me võinud ka sinna istuma jääda pärast ja teha tähtsat nägu, et seedime seda väärtfilmi nüüd ja üritame läbi mõelda seda sügavmõttelisust, mis seal kindlasti peidus oli, aga me arvasime, et on siiski parem tõdeda, et see film oli lihtsalt veider ja läksime minema. Loodan, et see nädal saame veel mõned PÖFFi elamused, sest sellise filmiga nüüd küll lõpetada ei saa.
Reede õhtul käisin mina esimest korda NOTTis. Ei olnud sellisest kohast eriti kuulnudki, aga ühel sõbral oli seal sünnipäeva tähistamine, nii et tuli minna:) Sünnipäevalised tõmbasid seal "kärakat käima" ja mina olin oma kakao-tee tassidega originaalne. Pärast kahte teed, ühte kakaod, võõraste inimestega filosoofilistel teemadel rääkimist, mõnusate sõpradega jutustamist-ja luule kirjutamist, olin ma piisavalt väsinud, et koju minna. Mulle meeldivad muhedad õhtud mõnusa seltskonnaga.
Pühapäeval meil kultuuriprogarammi ettenähtud ei olnud, nii et käisin Kristiniga veel messil ja vaatasime seal veidi niisama ka ringi. Päris tore üllatus oli, kui kohtasin seal Urvot, kes tegeleb sellise asjaga nagu mobiiliringlus. Mina kuulsin sellisest asjast esimest korda. Idee on selles, et nad koguvad kokku inimeste mobiilid, mida neil endal enam vaja ei lähe. Need saab lihtsalt posti panna ja ära saata ja võid nende eest veel raha vastu ka saada. Päris äge mõte mu meelest. Ja see pidi päris edukalt toimima, nii et need vanad telefonid saadetakse edasi välismaale, kus neist uued tehakse. Nii et kui sahtlis vanad telefonid seisavad, siis teate, mida saab nendega teha;)
Täitsa muhe ja tegus nädalavahetus seega!
Sunday, November 21, 2010
Teine seeria sarjast Kesk-Kaar 13 söögiõhtud
Seekord tulid laupäeval mulle külla Liis ja Mallu, keda polnud korralikult näinud (nii et saaks ikka jutustada korralikult) juba ilmselgelt liiga kaua. Kavas oli korralik tüdrukute õhtu: kõige pealt mõnus söök, kõrvale tüdrukute jutud ja lõpetuseks mõnus film. No ja täpselt nii läkski!
Kui nüüd söögitegemise juurde tagasi tulla, siis seekord otsustasime pannuka õhtu teha. Muidugi ei tähendanud see traditsioonilisi muna-jahu-suhkru-piima pannkooke, vaid kodujuustu-õuna pannkooke väikese kaneeli ja karamellimaitselise pruuni suhkruga. Tööjaotus oli meil hästi organiseeritud: Liis kooris õunu, mina segasin kokku munad-suhkru-jahu-kaneeli ja Mallu oli niisama mõnus ja rääkis meile enda kokakoolist, mis imehästi sellesse konteksti sobis.
Kui tainas valmis sai, mis ei näinud just eriti tüüpilise pannkoogi taigna moodi välja, tuli pann kuumaks ajada ja siis küpsetama. Selgus, et keegi meist ei olnud pannkooke nii mõned aastad teinud, nii et küpsetamise pärast just rebimiseks ei läinud. Mina sain siis ise see õnnelik olla, kes sellest nati veidra välimusega taignast koogid pidi vormima. No esimene läks aia taha, nagu ikka, aga mida kook edasi, seda paremini hakkama sain. Tuleb tunnistada, et välimuse eest ma kindlasti lisapunkte ei oleks saanud, aga maitse see-eest oli mõnus:) Niristasime kookidele vahtrasiirupit ja mugisime mõnuga.
Siis kui kõht mõnusalt täis sai, otsustasime filmi valida ja no kui kolm tüdrukut kokku saavad, siis olid meil valikus loomulikult armastusfilmid. Otsusele aitas jõuda kivi-paber-käärid, kus me Liisiga just eriti osavad ei olnud ja saime kaks korda Mallult pähe. Kaks korda pidime tegema sellepärast, et esimene filmivalik läks ka aia taha. Filmi kõrvale sobisid väga hästi glögi ja Mallu professionaalse kokakäega lõigatud hurmaa viilud.
Muidugi ei olnud ühest filmist küllalt ja vaatasime teise veel, et ikka pikaks ajaks armastusfilmidest küllalt oleks. Leidsime, et mis siis, et sellised filmid on ettearvatavad ja kõik on alati liiga ilus, et tõsi olla, ja selliseid asju päris elus ei juhtu, siis on neid filme ikkagi mõnus vaadata. Eriti kui saab sõbrantsidega filmi kaasa kommenteerida ja vahe peal öelda "nüüd tuleb see äge koht" ja teised loomulikult teavad, mis kohast jutt on. Mõnus õhtu mõnusate sõbrannadega.
Nii et ka teise söögiõhtute seeria võib õnnestunuks lugeda..Uue osa ootuses..
Kui nüüd söögitegemise juurde tagasi tulla, siis seekord otsustasime pannuka õhtu teha. Muidugi ei tähendanud see traditsioonilisi muna-jahu-suhkru-piima pannkooke, vaid kodujuustu-õuna pannkooke väikese kaneeli ja karamellimaitselise pruuni suhkruga. Tööjaotus oli meil hästi organiseeritud: Liis kooris õunu, mina segasin kokku munad-suhkru-jahu-kaneeli ja Mallu oli niisama mõnus ja rääkis meile enda kokakoolist, mis imehästi sellesse konteksti sobis.
Kui tainas valmis sai, mis ei näinud just eriti tüüpilise pannkoogi taigna moodi välja, tuli pann kuumaks ajada ja siis küpsetama. Selgus, et keegi meist ei olnud pannkooke nii mõned aastad teinud, nii et küpsetamise pärast just rebimiseks ei läinud. Mina sain siis ise see õnnelik olla, kes sellest nati veidra välimusega taignast koogid pidi vormima. No esimene läks aia taha, nagu ikka, aga mida kook edasi, seda paremini hakkama sain. Tuleb tunnistada, et välimuse eest ma kindlasti lisapunkte ei oleks saanud, aga maitse see-eest oli mõnus:) Niristasime kookidele vahtrasiirupit ja mugisime mõnuga.
Siis kui kõht mõnusalt täis sai, otsustasime filmi valida ja no kui kolm tüdrukut kokku saavad, siis olid meil valikus loomulikult armastusfilmid. Otsusele aitas jõuda kivi-paber-käärid, kus me Liisiga just eriti osavad ei olnud ja saime kaks korda Mallult pähe. Kaks korda pidime tegema sellepärast, et esimene filmivalik läks ka aia taha. Filmi kõrvale sobisid väga hästi glögi ja Mallu professionaalse kokakäega lõigatud hurmaa viilud.
Muidugi ei olnud ühest filmist küllalt ja vaatasime teise veel, et ikka pikaks ajaks armastusfilmidest küllalt oleks. Leidsime, et mis siis, et sellised filmid on ettearvatavad ja kõik on alati liiga ilus, et tõsi olla, ja selliseid asju päris elus ei juhtu, siis on neid filme ikkagi mõnus vaadata. Eriti kui saab sõbrantsidega filmi kaasa kommenteerida ja vahe peal öelda "nüüd tuleb see äge koht" ja teised loomulikult teavad, mis kohast jutt on. Mõnus õhtu mõnusate sõbrannadega.
Nii et ka teise söögiõhtute seeria võib õnnestunuks lugeda..Uue osa ootuses..
Thursday, November 18, 2010
Krissu Auras Vol1
Pealkiri on sellepärast selline, et arvatavasti tuleb huvitavaid asju ette Auras veelgi, sest viimasel ajal olen seal päris tihe külaline ja arvatavsti jään selleks veel vähemalt paari kuu jooksul:)
Ühel esimestest kordadest nägin ma seal äärmiselt peent naisterahvast. Tegemist oli daamiga parimates aastates ja seda oli näha: daami trikoo oli must-valge kaslase mustriga ja isegi plätud (kuigi neil peaks olema palju glamuursem nimetud) olid kõrge kontsaga, mis muidugi ideaalselt trikooga sobisid. See naine tegi kõigile noortele piffidele igal juhul silmad ette!
Täna kohtasin veel ühte muhedat tegelast. Tegemist oli härraga, kes oli juba üsna väärikas eas. Härra tuli ühest basseini otsast vette. Ujus seal veidi aega, aga oli kuidagi rahutu. Proovis ikka veel korra, aga tundus, et see ei olnud päris see, mis ta sinna tegema oli tulnud. Jõudis siis teise basseini otsa ja ronis välja. Ma usun, et enamus teist on Auras käinud ja teavad, et seal on suur klaassein ja selle ääres kohe klaasseina ees on need rattad reas, mida veetreeningutel kasutatakse. Härra vaatas otsustava näoga ringi ja valis ühe neist ratastest välja, istus sellele ja hakkas väntama. Ja lihtsalt vaatas sellest suurest aknast välja ja sõitis :) Igal juhul oli ta ise selle tegevusega palju rohkem rahul kui ujumisega.
Mõned inimesed hakkavad juba tuttavaks ka saama. Näiteks üks naine, kes teeb ilmselgelt vähe teadlikumat taastustreeningut kui mina. Ta jookseb ühest basseini otsast teise ja siis ujub tagasi. Täna tegi ta seda vähemalt 50 minutit järjest. Peaks äkki minema ja sõprust tegema. Kui olen ka piisavalt pädev, saan äkki temaga koos jooksmas hakata käima basseinis. Nii et mul on uus eesmärk, mille nimel pingutada;)
Järgmiste Aura-juttudeni...
Ühel esimestest kordadest nägin ma seal äärmiselt peent naisterahvast. Tegemist oli daamiga parimates aastates ja seda oli näha: daami trikoo oli must-valge kaslase mustriga ja isegi plätud (kuigi neil peaks olema palju glamuursem nimetud) olid kõrge kontsaga, mis muidugi ideaalselt trikooga sobisid. See naine tegi kõigile noortele piffidele igal juhul silmad ette!
Täna kohtasin veel ühte muhedat tegelast. Tegemist oli härraga, kes oli juba üsna väärikas eas. Härra tuli ühest basseini otsast vette. Ujus seal veidi aega, aga oli kuidagi rahutu. Proovis ikka veel korra, aga tundus, et see ei olnud päris see, mis ta sinna tegema oli tulnud. Jõudis siis teise basseini otsa ja ronis välja. Ma usun, et enamus teist on Auras käinud ja teavad, et seal on suur klaassein ja selle ääres kohe klaasseina ees on need rattad reas, mida veetreeningutel kasutatakse. Härra vaatas otsustava näoga ringi ja valis ühe neist ratastest välja, istus sellele ja hakkas väntama. Ja lihtsalt vaatas sellest suurest aknast välja ja sõitis :) Igal juhul oli ta ise selle tegevusega palju rohkem rahul kui ujumisega.
Mõned inimesed hakkavad juba tuttavaks ka saama. Näiteks üks naine, kes teeb ilmselgelt vähe teadlikumat taastustreeningut kui mina. Ta jookseb ühest basseini otsast teise ja siis ujub tagasi. Täna tegi ta seda vähemalt 50 minutit järjest. Peaks äkki minema ja sõprust tegema. Kui olen ka piisavalt pädev, saan äkki temaga koos jooksmas hakata käima basseinis. Nii et mul on uus eesmärk, mille nimel pingutada;)
Järgmiste Aura-juttudeni...
Monday, November 15, 2010
Järelkaja mõtetele "abivalmis" inimestest...
Sain täna meeldiva üllatuse osaliseks. Läksin täna Via Naturalesse kaupa viima. Kaupa ei olnud palju: neli üsna väikest kasti. Mõtlesin siis, et sellepärast ei ole küll mõtet käru kohale vedada ja ma parem võtan need kastid kätte. Tõstsin siis kastid välja ja väljas oli suht märg, nii et need kastid, mis kätte ei mahtunud, panin auto katusele. Autouksed lukku ja nüüd tuli kookospiima kastid autokatuselt kuidagi kätte saada, nii et ka teise käe peal olevad kaks kasti maha ei kukuks. Tundus, et ei ole eriti keeruline ülesanne ja no hakkasin seal siis mässama ja üks kast muidugi otsustas libisema hakata. Äkki oli mu kõrval keegi meesterahvas ja aitas mul kastid ilusti käe peale saada:) Nii et õnneks on siin ikkagi ka päriselt abivalmis inimesi, kes pakuvad abi ka siis, kui seda otseselt ei küsita. Muhe:)
Sunday, November 14, 2010
Elsa 25 :)
Reede õhtul puhkasin kodus jalga, sest laupäeval oli Elsa pooljuubel Nõo rannahallis:) Muidugi suutsin enda ajalise planeerimisega veidi mööda panna, sest kui ma lõpuks avastasin, et peaks küpsiseid tegema hakkama, mida kaasa võtta, oli juba ilmselgelt liiga hilja selleks. Nii saime siis liikuma hakata alles kella poole 21 ajal. Tegelikult on täitsa õige, et niimoodi sünnale hilineda on kõike muud kui stiilne, aga kahjuks läks seekord nii, et jõudsime tund aega hiljem kohale.
Rannahallis oli mõnus nagu ikka ja sünnipäevalaps oli ka mõnusas meeleolus. Tegime siis esimese kallistusringi ära ja tutvusime olukorraga. Ütleme nii, et seltskond oli juba päris meeleolukas selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. Varsti läks esimene mäng liival lahti ja mõtlesin, et osalen ka. Aga vaata nalja...tuli välja, et mäng seisnes tantsimises ja siis kiiruse peale kükitamises, kui muusika kinni lükatakse. Vist mitte mulle veel:D Vaatasin siis kõrvalt, elasin kaasa ja rüüpasin Kellukest.
Jalg oli päris leplik isegi mingi ajani, nii et sain paar tantsuliigutustki teha. Nojah..tglt ei olnud need nüüd päris need muuvid mis tavaliselt, aga ühe jala peale toetudes tantsimine oli mulle päris uus asi ka. Kahjuks pärast kolmandat lugu olin juba liiga väsinud ja tegin puhkepausi. Rääkisime siis volletipsidega vaiba peal lõbusalt juttu, kui äkki potsatas minu kõrvale keegi kutt, kellel oli natuke liiga palju jooki juba saanud ja selle, mis tal veel topsis oli, suutis ta ka istumise hetkel endale peale ajada. Mõistlik! Huvitavamaks läks asi siis, kui ta otsustas ka suu lahti teha, sest sealt tuli kõike muud, kui sisukat juttu :D Ma usun, et see kutt üritas vist kõiki tüdrukuid selle õhtu jooksul sebida. Mina nägin teda igal juhul vähemalt 5 tüdruku ümber tiirlemas ja ta nii üritas neile läheneda, aga kahjuks vist jäi seekord žarmist puudu vähe.
Õhtut ilmestas veel üks äärmiselt huvitava kõnnakuga kutt. Mida pidu edasi seda rohkem viltu ta vajus. Ja siis millalgi ta kõndiski ringi täiesti viltu ja seda mitte trajektoori mõttes, vaid konkreetselt viltuse kehaga. Daku ikka üritas teda ikka vahe peal otseks painutada või siis vähemalt teise külje peale vahetada, aga see mitte ei toiminud. Varsti ta vist siiski väsis ära ja tegi väikese uinaku, et pärast jälle viltu ringi patseerida. Omapärane tegelane!
Pärast jutustamist, ühe jala peal tantsimist, Liina imepärase kringli maitsmist, maali ja rannavolle tantsutüdrukute pildi analüüsimist, andis mu jalg enda kangekaelsusest märku ja tahtis tähelepanu saada. Temaga on täitsa võimatu vaielda ka, nii et oli parem talle kuuletuda ja koju tudule minna:)
Igal juhul oli õhtu väga muhe ja lõbus! Samas kui panna kokku hea seltskond, muusika ja rannahall, siis ei saakski asi teisiti minna.
Rannahallis oli mõnus nagu ikka ja sünnipäevalaps oli ka mõnusas meeleolus. Tegime siis esimese kallistusringi ära ja tutvusime olukorraga. Ütleme nii, et seltskond oli juba päris meeleolukas selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. Varsti läks esimene mäng liival lahti ja mõtlesin, et osalen ka. Aga vaata nalja...tuli välja, et mäng seisnes tantsimises ja siis kiiruse peale kükitamises, kui muusika kinni lükatakse. Vist mitte mulle veel:D Vaatasin siis kõrvalt, elasin kaasa ja rüüpasin Kellukest.
Jalg oli päris leplik isegi mingi ajani, nii et sain paar tantsuliigutustki teha. Nojah..tglt ei olnud need nüüd päris need muuvid mis tavaliselt, aga ühe jala peale toetudes tantsimine oli mulle päris uus asi ka. Kahjuks pärast kolmandat lugu olin juba liiga väsinud ja tegin puhkepausi. Rääkisime siis volletipsidega vaiba peal lõbusalt juttu, kui äkki potsatas minu kõrvale keegi kutt, kellel oli natuke liiga palju jooki juba saanud ja selle, mis tal veel topsis oli, suutis ta ka istumise hetkel endale peale ajada. Mõistlik! Huvitavamaks läks asi siis, kui ta otsustas ka suu lahti teha, sest sealt tuli kõike muud, kui sisukat juttu :D Ma usun, et see kutt üritas vist kõiki tüdrukuid selle õhtu jooksul sebida. Mina nägin teda igal juhul vähemalt 5 tüdruku ümber tiirlemas ja ta nii üritas neile läheneda, aga kahjuks vist jäi seekord žarmist puudu vähe.
Õhtut ilmestas veel üks äärmiselt huvitava kõnnakuga kutt. Mida pidu edasi seda rohkem viltu ta vajus. Ja siis millalgi ta kõndiski ringi täiesti viltu ja seda mitte trajektoori mõttes, vaid konkreetselt viltuse kehaga. Daku ikka üritas teda ikka vahe peal otseks painutada või siis vähemalt teise külje peale vahetada, aga see mitte ei toiminud. Varsti ta vist siiski väsis ära ja tegi väikese uinaku, et pärast jälle viltu ringi patseerida. Omapärane tegelane!
Pärast jutustamist, ühe jala peal tantsimist, Liina imepärase kringli maitsmist, maali ja rannavolle tantsutüdrukute pildi analüüsimist, andis mu jalg enda kangekaelsusest märku ja tahtis tähelepanu saada. Temaga on täitsa võimatu vaielda ka, nii et oli parem talle kuuletuda ja koju tudule minna:)
Igal juhul oli õhtu väga muhe ja lõbus! Samas kui panna kokku hea seltskond, muusika ja rannahall, siis ei saakski asi teisiti minna.
Friday, November 12, 2010
Miks ei ole "abivalmid" inimesed abivalmid?
Ei...ma ei ole lõplikult ära keerandu sellest pidevast kodus olemisest ja jala puhkamisest. Asi on päris tõsine ja minu jaoks arusaamatu. Nimelt käisin eile arsti juures Maarjamõisa haiglas ja läksin ilusti varem kohale, et registratuurist läbi minna. Muidugi tuli välja, et mul ei ole saatekirja, mille ma oleks pidanud kaasa võtma ja mingil hetkel tundus juba, et jääb seekord arsti juures käimata, aga õnneks oli minu administraator (ma ei tea, kas nii on õige nimetada neid inimesi, kes seal registratuuris asjaajmisega tegelevad) suhteliselt normaalses tujus ja tõi mulle siiski kaardi ja lubas arstile.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid sellest, mis toimus minu kõrval, kui ma seal ootasin. Üks vanem nisterahvas oli segaduses ja tal oli mingi lipik käes, kus oli siis arvatavasti kabineti number, kuhu ta pidi vastuvõtule minema. Läks siis kõige pealt küsima selle naise käest, kes minu administraatorist järgmine oli. Tema, kes oli siis "abivalmis" töötaja nr 1, ei pööranud isegi mitte pilku selle naise poole, vaid võttis sahtlist mingid paberid ja tegi näo, et on jube asjalik. Ikka veel segaduses naine läks siis järgmise juurde, kes, nimetagem teda "abivalmis" töötaja nr 2, oli nii vastutulelik, et pööras korraks näo tema poole, pomises midagi stiilis "mina-küll-sellist-kabinetti-ei-tea" (tõlge: no ma vapsee ei viitsi sinuga tegeleda). Õnneks oli siiski üks töötaja normaalne ja juhatas naisele suuna kätte, kuhu ta minema peab. Rõhutagem, et sellel ajal ei olnud peale minu registratuuris mitte ühtegi inimest. Mida kuradit?! Inimesed, kelle töö ongi abivalmis olla, peaved ennast nii tähtsaks et ei viitsi isegi sellega tegeleda, mis tegelikult ju nende töö juurde kuulub. Uskumatu!
Miks teevad inimesed neid töid, mida nad tegelikult üldse teha ei taha või ei viitsi? Kui tõesti on olukord selline, et pead tegema tööd, mis sulle ei meeldi (näiteks raha pärast), siis on nii endal kui ka teistel lihtsam, kui vähemalt proovid natuke positiivsem ja meeldivam seejuures olla. Niigi negatiivsele asjale veel negatiivsust juurde pannes, ei muutu see kohe kindlasti paremaks, aga äkki kui asja positiivsemalt võtta, ei tundugi asi nii hull. Eriti puudutab see neid, kes inimestega pidevalt oma töös suhtlevad. Ei ole ju eriti raske natuke naeratada ja tere-headaega-palun-aitäh öelda. Päris mõnus on ju tegelikult kui naeratad ja ütled paar head sõna ja teine inimene naeratab sulle vastu. Miks siis kohtab sellist nõmedat negatiivset ignorantsust ja eriti veel seal, kus peaks olema asi risti vastupidi?
Õnneks on ka selle koha pealt meeldivaid üllatusi. Näitkes kui parandusest helistatakse, et igaks juhuks teatada veel üle, et jope on valmis ja ootab, kuigi nii kuupäev kui ka aeg olid niigi kokku lepitud. Tore ja õige:)
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid sellest, mis toimus minu kõrval, kui ma seal ootasin. Üks vanem nisterahvas oli segaduses ja tal oli mingi lipik käes, kus oli siis arvatavasti kabineti number, kuhu ta pidi vastuvõtule minema. Läks siis kõige pealt küsima selle naise käest, kes minu administraatorist järgmine oli. Tema, kes oli siis "abivalmis" töötaja nr 1, ei pööranud isegi mitte pilku selle naise poole, vaid võttis sahtlist mingid paberid ja tegi näo, et on jube asjalik. Ikka veel segaduses naine läks siis järgmise juurde, kes, nimetagem teda "abivalmis" töötaja nr 2, oli nii vastutulelik, et pööras korraks näo tema poole, pomises midagi stiilis "mina-küll-sellist-kabinetti-ei-tea" (tõlge: no ma vapsee ei viitsi sinuga tegeleda). Õnneks oli siiski üks töötaja normaalne ja juhatas naisele suuna kätte, kuhu ta minema peab. Rõhutagem, et sellel ajal ei olnud peale minu registratuuris mitte ühtegi inimest. Mida kuradit?! Inimesed, kelle töö ongi abivalmis olla, peaved ennast nii tähtsaks et ei viitsi isegi sellega tegeleda, mis tegelikult ju nende töö juurde kuulub. Uskumatu!
Miks teevad inimesed neid töid, mida nad tegelikult üldse teha ei taha või ei viitsi? Kui tõesti on olukord selline, et pead tegema tööd, mis sulle ei meeldi (näiteks raha pärast), siis on nii endal kui ka teistel lihtsam, kui vähemalt proovid natuke positiivsem ja meeldivam seejuures olla. Niigi negatiivsele asjale veel negatiivsust juurde pannes, ei muutu see kohe kindlasti paremaks, aga äkki kui asja positiivsemalt võtta, ei tundugi asi nii hull. Eriti puudutab see neid, kes inimestega pidevalt oma töös suhtlevad. Ei ole ju eriti raske natuke naeratada ja tere-headaega-palun-aitäh öelda. Päris mõnus on ju tegelikult kui naeratad ja ütled paar head sõna ja teine inimene naeratab sulle vastu. Miks siis kohtab sellist nõmedat negatiivset ignorantsust ja eriti veel seal, kus peaks olema asi risti vastupidi?
Õnneks on ka selle koha pealt meeldivaid üllatusi. Näitkes kui parandusest helistatakse, et igaks juhuks teatada veel üle, et jope on valmis ja ootab, kuigi nii kuupäev kui ka aeg olid niigi kokku lepitud. Tore ja õige:)
Wednesday, November 10, 2010
Olen nüüd ilusti kokku kasvanud.
Täna käisin niite välja võtmas ja haav oli ilusti kinni kasvanud, nii et vähemalt see osa läks hästi. Doktorihärra sõnul on see täitsa normaalne, et mul veel topeltpõlv on ja see pidi kaduma kindlasti mõne nädalaga. Ja mis kõige mõnusam--ma saan homme trenni minna:) Jeejee...kuigi ei tasu väga eufooriasse sattuda, sest alguses piirdub mu treening ülakehaga ja võin jalatõstmisharjutusi ka teha. Ujuma võin ka minna. Nii et arvatavasti saavad siis päris mõneks ajaks minu uuteks lemmikkohtadeks Aura ja jõusaal. Praegu igal juhul tunduvad mõlemad variandid päris lõbusad. Eks näis mis paari nädala pärast on. Kes teab...äkki saan juba rattaga sõita vaikselt ;) Ok..ma katsun nüüd rahulikult võtta!
Eile sain enda tiimile küll kaasa elada, aga platsi kõrvalt kaasa elamine on ikka hoopis teine, kui ise mängimine. Tunnen puudust täitsa:) Aga meie tiim on hästi tubli ja saime karikavõistluste poolfinaali edasi. Jee!
Täna lõpetangi spordilainel, et homme hommikul sammud trenni seada! Ei mäletagi, millal viimati nii pikk paus sisse oleks jäänud, nii et ootan juba...
Eile sain enda tiimile küll kaasa elada, aga platsi kõrvalt kaasa elamine on ikka hoopis teine, kui ise mängimine. Tunnen puudust täitsa:) Aga meie tiim on hästi tubli ja saime karikavõistluste poolfinaali edasi. Jee!
Täna lõpetangi spordilainel, et homme hommikul sammud trenni seada! Ei mäletagi, millal viimati nii pikk paus sisse oleks jäänud, nii et ootan juba...
Tuesday, November 9, 2010
Mis juhtub siis, kui lumi on ootamatult maha sadanud ?
Juhtub see, et Krissu läheb hommikul välja, et autosse istuda ja loengusse minema hakata, avastab siis imestusega et auto on lumekihi all peidus. No mis seal siis ikka, võta autost hari ja puhasta klaasid ära. Lihtne! Või ka mitte...sest kui ma rõõmsalt harjakest otsima hakkasin, tuli välja, et pole teist enam kuskil. Millega siis puhastada? Mulle jäi silma esimesena parkimiskell. Irooniliselt oli selle peale veel kirjutatud "Aega on". Mnjah...mul eriti ei olnud:D Hakkasin siis optimistlikult sellega kühveldama, aga ei olnudki nii hea variant kui ma arvasin. Tiba pisike oli vist lume pühkimiseks. Millalgi sai mulle selgeks, et aega siiski enam ei ole ja otsustasin garaažist harja otsima minna. Sealt leidsin siis teise äärmuse-suure lumepühkimise harja. Nojah...parem variant siiski. Sain siis lõpuks auto puhtaks ja jõudsin isegi enam-vähem ajaks kohale. Huvitav mis siis saab, kui talv kohale jõuab ja autol kergelt paksem kiht lund peal on? Peaks vist harja endale autosse muretsema...
Sunday, November 7, 2010
Cucina di Italia :)
Eile õhtul oli kauaoodatud söögitegemiseõhtu käes. Ja nüüd sai neid retsepte ja mõtteid rakendama hakata, mida olin nii loengutes kui tööl olles mõelnud;) Kezu oli esimene, kes kokaõhtule jõudis ja hakkasime kohe usinalt salatit lõikuma. Tegime tomati-mozarella salatit väikese basiiliku ja rukkolaga ning maisisalati makraga rohelises salatipesas. Ise veel ciabatta küpsetamist ette ei hakanud võtma, nii et leppisime Hagari Ciabattaga. Kui ka teised külalised juba saabusid, panime ahju ciabatta viilud oliiviõli ja tomati-küüslaugu-basiiliku määrdega alla Kezu. Antipasti oli päris paljulubav ja hakkasime suure entusiasmiga pizza`t valmistama.
Pitsataigna tegemisel juhendas meid Jamie, kelle õpetussõnu proovisime võimalikult täpselt järgida. Kahjuks pidime talle juba koostisosade juures pettumuse valmistama, sest ettenähtud durumisujahu ja mannajahu kahjuks meil võtta ei olnud, nii et kasutasime speltapüüli. Ka pruunsuhkrust tehtud tuhksuhkru asendasime suhkrupeedist tehtud tuhksuhkru ja pruuni suhkruga. Nii...kui see ülestunnistus tehtud siis edasi protseduuri juurde. Ütlen kohe ära, et suur köögipind on hädavajalik, et pitsat teha, vähemalt algajatel kindlasti, sest möllamist oli päris palju. Esiteks siis tekitasime jahukuhja lauale, kuhu uuristasime kraatri, mis oli meie arvates küll täpselt 18 cm diameetriga nagu ette nähtud. Siis kallasime vee-pärmi-suhrku segu kraatrisse ja ringjate liigutustega tuli kahvliga kraatri seinu uuristama hakata, nii et selle sisu hakaks jahuga segunedes paksenema. Alguses oli see segu üsna kaugel rammusast pudrust (nagu Jamie väitis, et see peaks välja nägema), aga varsti hakkas see tõesti ilmet võtma. Kui ühel kokal hakkas käsi krampi kiskuma, siis tegime vahetust ja põssaga põll liikus järgmise inimese kätte. Varsti saime taignaga nii kaugele, et kahvlist jäi väheks ja pidi käed appi võtma. Võtsin tööjärje üle Iris-Henrilt (väike nali, loodan, et ei pahanda:P) ja kasutades tehnikat "paremaga endast eemale-vasakuga tagasi" sai taigen viimase lihvi.
Seni kaua kuni taigen kile sees rullimist ootas, tegime valmis tomatikastme, mis pidi pitsapõhjaks saama. Samal ajal hakkasid tööle lõikurid Henri ja Andreas, kes hoolitsesid juustutükkide ettevalmistuse eest. Kezu oli valmis lõikunud šampinjonid. Minu ülesandeks oli tomatikettad valmis lõigata, mis nüüd kohe üldse kettaid ei meenutanud, aga kui natuke kujutlusvõimet rakendada, siis ümmargustena võis neid ette kujutada vähemalt. Kui kõik ettevalmistused katte jaoks tehtud, asus Iris taigent osadeks jagama ja õhukeseks rullima. Kahjuks pidin ka ahju osas Jamiele pettumuse valmistama, sest ma ei olnud lasnud endale spetsiaalset kivialust teha, mis minu ahju mõõtmetega sobiks, nii et kasutasime tavalist ahjuresti, mis ka õnneks kuidagi tema arvates lubatud oli.
Pitsapõhi läks oliiviõliga määritud hõbepaberi peale, edasi liikus see katteosakonda, kus sai põhi endale tomatimäärde, seened, tomatid ja juustud. Pidulikult saatsime esimese pitsa ahju ja jäime ootama, kuni sellest saab umbes 8 minutiga kuldpruun pitsa. Samal ajal kui esimene pitsa ahjus oli, valmistasime ette teise, nii et ahi oli pidevalt töös. Ootus oli suur ja varsti saabus tõehetk...Kezu oli esimene, kes maitsta sai ja tema kiitis pitsa väga heaks. Kohe hakkas natuke kergem, aga kõige ärevam hetk ootas veel ees...hinnangu pidi andma Henri The Food Critic. Esimene hinnang "Mhmh" jäi pisut segaseks, aga enne kui Iris tõlkida jõudis, tuli sealt ka "Väga hea". Sellega võisime pitsategemise õnnestunuks lugeda. Kärdu jõudis kohale väikese hilinemisega, nii et kohe kui uksest sisse sai, panime ta lauda ja taldrik ette, veinipokaal kätte;) Kuigi veidi väsinud, kiitis ta pitsameistrite töö heaks. Kompensatsiooniks selle eest, et ta tegemisest seekord ilma jäi, sai ta pizza-to-go.
Viimane käik oli meil muidugi gelato. Sinnamaani oli kõik edukalt läinud ja suure hurraaga hakkasime jäätist tegema. Mnjah...kahjuks tuleb tõdeda, et siin sai nüüd teoks see õhtu alguses jutuks tulnud mõte, et teoorias võivad paljud tugevad olla, aga praktikas see alati nii ei lähe. Midgi läks igal juhul nihu ja gelato`st sai külm supp mandlilaastude ja väikese rummiga. No maitsel ei olnud isegi viga ja tegime näo, et meie viimane käik pidigi olema kohvitassis külmsupp. Siiski leppisime kokku, et isegi kui järgmine söögiõhtu pole üldse jäätisega seoses, proovime seda uuesti teha. Öeldakse ju ,et mis kehvasti see uuesti. Üritame ikka Jamie õpetusi jälgida ja püüdleme perfektse poole (mnjah...enne tuleb tavlise gelato`ga hakkama saada :D).
Igal juhul olid õhtu lõppedes kõik mõnusalt unised, mis ilmselgelt vihjab sellele, et kõhud olid mõnusalt täis. Ma arvan, et esimese osa "Kesk-Kaar 13" söögiõhtute seeriast võib lugeda õnnestunuks.
Järgmise osa ootuses...
Pitsataigna tegemisel juhendas meid Jamie, kelle õpetussõnu proovisime võimalikult täpselt järgida. Kahjuks pidime talle juba koostisosade juures pettumuse valmistama, sest ettenähtud durumisujahu ja mannajahu kahjuks meil võtta ei olnud, nii et kasutasime speltapüüli. Ka pruunsuhkrust tehtud tuhksuhkru asendasime suhkrupeedist tehtud tuhksuhkru ja pruuni suhkruga. Nii...kui see ülestunnistus tehtud siis edasi protseduuri juurde. Ütlen kohe ära, et suur köögipind on hädavajalik, et pitsat teha, vähemalt algajatel kindlasti, sest möllamist oli päris palju. Esiteks siis tekitasime jahukuhja lauale, kuhu uuristasime kraatri, mis oli meie arvates küll täpselt 18 cm diameetriga nagu ette nähtud. Siis kallasime vee-pärmi-suhrku segu kraatrisse ja ringjate liigutustega tuli kahvliga kraatri seinu uuristama hakata, nii et selle sisu hakaks jahuga segunedes paksenema. Alguses oli see segu üsna kaugel rammusast pudrust (nagu Jamie väitis, et see peaks välja nägema), aga varsti hakkas see tõesti ilmet võtma. Kui ühel kokal hakkas käsi krampi kiskuma, siis tegime vahetust ja põssaga põll liikus järgmise inimese kätte. Varsti saime taignaga nii kaugele, et kahvlist jäi väheks ja pidi käed appi võtma. Võtsin tööjärje üle Iris-Henrilt (väike nali, loodan, et ei pahanda:P) ja kasutades tehnikat "paremaga endast eemale-vasakuga tagasi" sai taigen viimase lihvi.
Seni kaua kuni taigen kile sees rullimist ootas, tegime valmis tomatikastme, mis pidi pitsapõhjaks saama. Samal ajal hakkasid tööle lõikurid Henri ja Andreas, kes hoolitsesid juustutükkide ettevalmistuse eest. Kezu oli valmis lõikunud šampinjonid. Minu ülesandeks oli tomatikettad valmis lõigata, mis nüüd kohe üldse kettaid ei meenutanud, aga kui natuke kujutlusvõimet rakendada, siis ümmargustena võis neid ette kujutada vähemalt. Kui kõik ettevalmistused katte jaoks tehtud, asus Iris taigent osadeks jagama ja õhukeseks rullima. Kahjuks pidin ka ahju osas Jamiele pettumuse valmistama, sest ma ei olnud lasnud endale spetsiaalset kivialust teha, mis minu ahju mõõtmetega sobiks, nii et kasutasime tavalist ahjuresti, mis ka õnneks kuidagi tema arvates lubatud oli.
Pitsapõhi läks oliiviõliga määritud hõbepaberi peale, edasi liikus see katteosakonda, kus sai põhi endale tomatimäärde, seened, tomatid ja juustud. Pidulikult saatsime esimese pitsa ahju ja jäime ootama, kuni sellest saab umbes 8 minutiga kuldpruun pitsa. Samal ajal kui esimene pitsa ahjus oli, valmistasime ette teise, nii et ahi oli pidevalt töös. Ootus oli suur ja varsti saabus tõehetk...Kezu oli esimene, kes maitsta sai ja tema kiitis pitsa väga heaks. Kohe hakkas natuke kergem, aga kõige ärevam hetk ootas veel ees...hinnangu pidi andma Henri The Food Critic. Esimene hinnang "Mhmh" jäi pisut segaseks, aga enne kui Iris tõlkida jõudis, tuli sealt ka "Väga hea". Sellega võisime pitsategemise õnnestunuks lugeda. Kärdu jõudis kohale väikese hilinemisega, nii et kohe kui uksest sisse sai, panime ta lauda ja taldrik ette, veinipokaal kätte;) Kuigi veidi väsinud, kiitis ta pitsameistrite töö heaks. Kompensatsiooniks selle eest, et ta tegemisest seekord ilma jäi, sai ta pizza-to-go.
Viimane käik oli meil muidugi gelato. Sinnamaani oli kõik edukalt läinud ja suure hurraaga hakkasime jäätist tegema. Mnjah...kahjuks tuleb tõdeda, et siin sai nüüd teoks see õhtu alguses jutuks tulnud mõte, et teoorias võivad paljud tugevad olla, aga praktikas see alati nii ei lähe. Midgi läks igal juhul nihu ja gelato`st sai külm supp mandlilaastude ja väikese rummiga. No maitsel ei olnud isegi viga ja tegime näo, et meie viimane käik pidigi olema kohvitassis külmsupp. Siiski leppisime kokku, et isegi kui järgmine söögiõhtu pole üldse jäätisega seoses, proovime seda uuesti teha. Öeldakse ju ,et mis kehvasti see uuesti. Üritame ikka Jamie õpetusi jälgida ja püüdleme perfektse poole (mnjah...enne tuleb tavlise gelato`ga hakkama saada :D).
Igal juhul olid õhtu lõppedes kõik mõnusalt unised, mis ilmselgelt vihjab sellele, et kõhud olid mõnusalt täis. Ma arvan, et esimese osa "Kesk-Kaar 13" söögiõhtute seeriast võib lugeda õnnestunuks.
Järgmise osa ootuses...
Tuesday, November 2, 2010
Kas kell on kolmveerand kolm või kolmveerand neli
Oli täna päris asjalik päev ja mõtlesin siis suures asjalikkusehoos, et läheks käiks ka korra raamatukogus. No ja nii ma siis tegingi, parkisin ilusti auto parklasse ära ja panin kella ka aknale ikka, sest parkimine on ju seal tasuline! Sain isegi mõned artiklid välja prinditud ja niiviisi rahulolevalt tatsasin autoni tagasi ja vaata nalja, akna peal kilekotis üllatus mulle. Ei olnud mitte mingi ürituse flaier, vaid hoopis kollane paberilipakas, mis teadagi mida tähendas. Vaatasin siis enda kella ja olin veidi hämmingus..ikka veel olin päris kindel, et see kell näitab kolmveerand kolm mitte kolmveerand neli. Tuleb tunnistada, et tunniseier oli liikunud kolme peale, aga kohe kindlasti mitte ei olnud see natuke enne nelja. Peab vist uuesti kella õppima hakkama. Äkki see oli kontrollile mõnus hetk, et sai ikka selle trahvi välja urgitseda. Isegi kui ta sai ise ka päris kindlasti aru, et see on siiski rohkem kolmveerand kolm kui neli. Samas... ei saa vist rõõmu keelata. Sai ta ju siiski rahulolevalt mõelda, et jess...sain jälle ära tehtud!
Peale teistele rahulolu valmistamist sain ka ise rahul olla. Oli veidi vaba aega loengute vahe peal, nii et sain natuke kaltsukates seigelda. Astusin ühte kaltsukasse sisse-polnud kahte kihvti kotikest, pluusi ja kampsikut. Astusin välja-oli kaks kihvti kotikest, pluus ja muhe kampsik:) Nii et päev korras jälle.
Peale teistele rahulolu valmistamist sain ka ise rahul olla. Oli veidi vaba aega loengute vahe peal, nii et sain natuke kaltsukates seigelda. Astusin ühte kaltsukasse sisse-polnud kahte kihvti kotikest, pluusi ja kampsikut. Astusin välja-oli kaks kihvti kotikest, pluus ja muhe kampsik:) Nii et päev korras jälle.
Saturday, October 30, 2010
Täna hommikul ärkasin üles kell pool 8 ja on laupäev! Mhmm...kui normaalne see on?! Aga samas...sellest olen juba ammu aru saanud, et ega ma eriti normaalne ei olegi vist:D Samas mulle meeldivad hommikud, kui saan rahulikult süüa teha, täna siis odrahelbepuder mustsõstra moosiga, mõnus kohvi ja sinna kõrvale porgandi-keeks:) Sellepärast ma vist tahangi nii vara äragata, sest miski minus teab, et see mõnus ootab mind ju hommikul ees, nii et oleks aeg tõusta.
Mingi aeg keskendusin asjalikele teemadele ja lugesin psühholoogia alast materjali veidi, aga see kestis täpselt nii kaua, kui sai otsa kohvi ja leidsin laualt ühed välja prinditud lehed. Ja nende lehtede peale olid mõned kuupäevad mõnede sihtkohtadega. Esimesel lehel oli Mauritius...siis India...ja Tai. Ja no kui ma sellised lehed kätte sain, siis läks arvuti lahti ja tuli kohe guugeldama hakata, mis nendes kohtades mõnusat on. Mnjah...ja sealt tagasi asjalike materjalide lugemiseni...vist mitte! Päris mõnus oli mõtetega kaugele uitama minna.
Kui reisilt tagasi jõudsin, siis pidin korraks linna minema, aga põlv väsis päris kiirelt, nii et sain täpselt vajalikud asjad tehtud, CoffeIn`ist ühe mee latte võetud ja tagasi koju. Koju jõudes sai jalale jälle külmakoti rahustuseks peale pandud ja üsna kiirelt oli ta jälle vormis. Päris hea on juba, kui saab juba kõverdada vähe ja kõndida normaalselt, küll väga aeglaselt aga siiski. Loodan küll, et esmaspäevaks on asi parem, sest muidu pean hakkama tööle jalutama vist 2 tundi varem, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Sain vahe peal valmis kirjutatud reklaami analüüsi, et siis tatraküpsiseid tegema hakata. Retsept iseenesest on lihtne-tatrajahu, muna, suhkur, või. Avasin siis sahtli ja võtsin välja ühe koti, kus sees pidi olema tatrajahu, aga pärast tuli välja, et see silt oli sinna peale niisama juhuslikult sattunud ja tegemist oli hoopis mannaga. No mis seal ikka..kui juba tainas oli valmis tehtud, siis panin ikkagi ahju ja mu meelest sai isegi parem kui jahuga;)
Küpsetamisest tuleb alati mõnus meeleolu, nii et selle suhtumisega lootsin ka lõpuks enda seminaritöö andmetöötlusele pihta saada. Kahjuks see meeleolu muutus päris kiirelt, kui avastasin, et õpiku järgi andmeanalüüsi tegemine, kasutades meetodit, mida ma kunagi kasutanud ei ole, ei ole just eriti lihtne. Ja kui ma ikka asjale vapsee pihta ei saa, siis muutub hea meeleolu kiirelt halvaks, muundudes sealt edasi juba frustreerivaks, nii et mingil hetkel tekib tahtmine kedagi lüüa. Õnneks tuli just sel hetkel emps ideega mõnda muhedat filmi vaadata. Mõttes kaalusin siis kahte alternatiivi: täiesti arusaamatu asja selgeks tegemine, mis mind närvi ajab või filmi nautimine koos sinna juurde kuuluvate lisadega (jäätis või midagi muud mõnusat). Mnjaa...kaalusin nii umbes sekundi ja otsustasin, et ei ole mingit mõtet ennast täna närvi ajada ja vaatsime hoopis filmi. Hea otsus:) Film oli hea ja tuju ka mõnus jälle. Homme jälle uus päev ja kui ma hommikul leian, et see on nüüd see päev, kus ma tahan süveneda andmetöötluse paeluvasse maailma, siis ma seda ka äkki teen. Millal see juhtub, seda ei tea.
Mhmm...tuli vist uus filmiplaan. Miks ka mitte? Jäätist ju veel on;)
Mingi aeg keskendusin asjalikele teemadele ja lugesin psühholoogia alast materjali veidi, aga see kestis täpselt nii kaua, kui sai otsa kohvi ja leidsin laualt ühed välja prinditud lehed. Ja nende lehtede peale olid mõned kuupäevad mõnede sihtkohtadega. Esimesel lehel oli Mauritius...siis India...ja Tai. Ja no kui ma sellised lehed kätte sain, siis läks arvuti lahti ja tuli kohe guugeldama hakata, mis nendes kohtades mõnusat on. Mnjah...ja sealt tagasi asjalike materjalide lugemiseni...vist mitte! Päris mõnus oli mõtetega kaugele uitama minna.
Kui reisilt tagasi jõudsin, siis pidin korraks linna minema, aga põlv väsis päris kiirelt, nii et sain täpselt vajalikud asjad tehtud, CoffeIn`ist ühe mee latte võetud ja tagasi koju. Koju jõudes sai jalale jälle külmakoti rahustuseks peale pandud ja üsna kiirelt oli ta jälle vormis. Päris hea on juba, kui saab juba kõverdada vähe ja kõndida normaalselt, küll väga aeglaselt aga siiski. Loodan küll, et esmaspäevaks on asi parem, sest muidu pean hakkama tööle jalutama vist 2 tundi varem, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Sain vahe peal valmis kirjutatud reklaami analüüsi, et siis tatraküpsiseid tegema hakata. Retsept iseenesest on lihtne-tatrajahu, muna, suhkur, või. Avasin siis sahtli ja võtsin välja ühe koti, kus sees pidi olema tatrajahu, aga pärast tuli välja, et see silt oli sinna peale niisama juhuslikult sattunud ja tegemist oli hoopis mannaga. No mis seal ikka..kui juba tainas oli valmis tehtud, siis panin ikkagi ahju ja mu meelest sai isegi parem kui jahuga;)
Küpsetamisest tuleb alati mõnus meeleolu, nii et selle suhtumisega lootsin ka lõpuks enda seminaritöö andmetöötlusele pihta saada. Kahjuks see meeleolu muutus päris kiirelt, kui avastasin, et õpiku järgi andmeanalüüsi tegemine, kasutades meetodit, mida ma kunagi kasutanud ei ole, ei ole just eriti lihtne. Ja kui ma ikka asjale vapsee pihta ei saa, siis muutub hea meeleolu kiirelt halvaks, muundudes sealt edasi juba frustreerivaks, nii et mingil hetkel tekib tahtmine kedagi lüüa. Õnneks tuli just sel hetkel emps ideega mõnda muhedat filmi vaadata. Mõttes kaalusin siis kahte alternatiivi: täiesti arusaamatu asja selgeks tegemine, mis mind närvi ajab või filmi nautimine koos sinna juurde kuuluvate lisadega (jäätis või midagi muud mõnusat). Mnjaa...kaalusin nii umbes sekundi ja otsustasin, et ei ole mingit mõtet ennast täna närvi ajada ja vaatsime hoopis filmi. Hea otsus:) Film oli hea ja tuju ka mõnus jälle. Homme jälle uus päev ja kui ma hommikul leian, et see on nüüd see päev, kus ma tahan süveneda andmetöötluse paeluvasse maailma, siis ma seda ka äkki teen. Millal see juhtub, seda ei tea.
Mhmm...tuli vist uus filmiplaan. Miks ka mitte? Jäätist ju veel on;)
Thursday, October 28, 2010
Kohvikumõtete hommik
Täna öösel sain juba täitsa magada ka, nii et energiat kohe rohkem, et...jah...mida teha?:D Ahjaa...passida-lugeda-puhata oli see õige vastus vist. Ei...täna juba jalg vähe parem, nii et püsti olles väga ei valuta ja paindub ka nati rohkem kui eile. Mis tähendab, et täna saab juba paremini küpsetada;) Need eilsed kakud ei olnud kahjuks hüplemist väärt, sest maitse on neil täitsa..tavaline. See tähendab, et ei ole head ja ei ole halvad, nii et igavad! See viga tuleb täna parandada ja miskit uut proovida.
Jõudsin läbi sirvida Tartu Postimehe ja pilk jäi pidama artiklil, mis rääkis uuest kohvikust Vilde restoranis. Hakkasin siis lugema huviga ja mida kaugemale jõudsin, seda rõõmsamaks läks nägu, sest tegemist ei ole nö "uue ja huvitava" kohvikuga, mis on tglt täpselt selline nagu kõik teised siin, vaid tõesti äkki ongi uus ja huvitav. Tegemist on siis tervisekohvikuga, mis peaks lähtuma mõttest "oled see, mida sööd". Muideks tervisliku ja dieettoidu vahele ei tohiks tõmmata võrdusmärki, sest tervislik on pigem teadlik toitumine, mis tähendab seda, et tahad nautida toitu, mis on hea nii kehale kui ka maitsele. Seega ei tähenda tervislik toitumine, et süüakse ainult puuvilju, köögivilju ja rohelist salatit ja loetakse iga kalorit, mida endale sisse süüakse. Tervislikkus on minu arvates hoopis hea toidu nautimine ja oskus tunnetada, mida keha vajab. Ei saa nautida ei salatit, praadi, suppi ega kooki, kui need ei ole tehtud hästi kasutades head toorainet. Tervislikkus ei peitu mitte konkreetses toidus, vaid selles, kuidas ja millest see on tehtud. Samuti on oluline söömise ajastus-süüa siis ja neid asju, mida sa ise tunned, et vajad:) Ok...kui asi söömisesse ja toitu puutub, siis kipun selle teemaga liiga kaasa minema...et siis kuhu ma jäingi?:D Ahja...selle pean ka veel ära mainima, et selle kohvikuga pidi seostuma ka mahetoodang. Mina igal juhul ootan juba huviga, millal see avatakse ja mida seal pakkuma hakatakse. Ootan, et sellest tuleks mõnus koht, kus saaks nautida mõnusaid praade, salateid ja suppe või head kohvi ja ahjusooja kooki. Ja teha seda nii, et ma tõesti tean, mida ma söön:) Otsitakse kohvikule juhatajat-heh...oleks oskuseid, siis läheks pakkuma.
Mnja...sellistele asjadele mõtlemine paneb unistama... et kunagi saan ise kohviku avada ja teha selle täpselt sellise, nagu ma ette kujutan. Olen tegelikult kohvikufänn, aga ei ole veel leidnud sellist kohvikut, kus saaksin kätte selle õige Mõnu tunde. Ootama jäädes...
Jõudsin läbi sirvida Tartu Postimehe ja pilk jäi pidama artiklil, mis rääkis uuest kohvikust Vilde restoranis. Hakkasin siis lugema huviga ja mida kaugemale jõudsin, seda rõõmsamaks läks nägu, sest tegemist ei ole nö "uue ja huvitava" kohvikuga, mis on tglt täpselt selline nagu kõik teised siin, vaid tõesti äkki ongi uus ja huvitav. Tegemist on siis tervisekohvikuga, mis peaks lähtuma mõttest "oled see, mida sööd". Muideks tervisliku ja dieettoidu vahele ei tohiks tõmmata võrdusmärki, sest tervislik on pigem teadlik toitumine, mis tähendab seda, et tahad nautida toitu, mis on hea nii kehale kui ka maitsele. Seega ei tähenda tervislik toitumine, et süüakse ainult puuvilju, köögivilju ja rohelist salatit ja loetakse iga kalorit, mida endale sisse süüakse. Tervislikkus on minu arvates hoopis hea toidu nautimine ja oskus tunnetada, mida keha vajab. Ei saa nautida ei salatit, praadi, suppi ega kooki, kui need ei ole tehtud hästi kasutades head toorainet. Tervislikkus ei peitu mitte konkreetses toidus, vaid selles, kuidas ja millest see on tehtud. Samuti on oluline söömise ajastus-süüa siis ja neid asju, mida sa ise tunned, et vajad:) Ok...kui asi söömisesse ja toitu puutub, siis kipun selle teemaga liiga kaasa minema...et siis kuhu ma jäingi?:D Ahja...selle pean ka veel ära mainima, et selle kohvikuga pidi seostuma ka mahetoodang. Mina igal juhul ootan juba huviga, millal see avatakse ja mida seal pakkuma hakatakse. Ootan, et sellest tuleks mõnus koht, kus saaks nautida mõnusaid praade, salateid ja suppe või head kohvi ja ahjusooja kooki. Ja teha seda nii, et ma tõesti tean, mida ma söön:) Otsitakse kohvikule juhatajat-heh...oleks oskuseid, siis läheks pakkuma.
Mnja...sellistele asjadele mõtlemine paneb unistama... et kunagi saan ise kohviku avada ja teha selle täpselt sellise, nagu ma ette kujutan. Olen tegelikult kohvikufänn, aga ei ole veel leidnud sellist kohvikut, kus saaksin kätte selle õige Mõnu tunde. Ootama jäädes...
Päev nr 2
Niisiis..ilmselgelt olin eile veel opi valuvaigistava mõju all ja mõtlesin juba rõõmsalt, et nii tore nii tore, et jalg ei valuta üldse:D Ei tasu nii vara hõiskama hakata!
Öö jäi üsnagi olematuks, sest kahjuks on minu jaoks täiesti võimatu selili magada. Kui sain pikemat aega ühe külje peal olla, nii et jalg ära ei surnud, siis õnnestus veidi aega isegi tududa, aga eriti pikalt see ei kestnud ja pmts ootasin lihtsalt hommikut. Kui esimest korda kella vaatasin, näitas see 5. Mõtlesin, et see vist natuke liiga vara üles tõusta ja passisin edasi, aga kui kell 7 sai, siis enam ei viitsinud ja ajasin ennast üles. Jalg on täna üsnagi tujukas ja mõtles, et oleks hästi mõistlik terve päev valutada. Mõned valuvaigistid olen sisse võtnud ja mulle anti kaasa ka mingi hüper-valuvaigisti, mida ei ole veel julenud võtta, sest tegemist umbes poolnarkootikumiga :D Peale selle on ta nüüdseks ka värvi vahetanud ja mõned numbrid suuremaks muutunud.
Täna hommikul oli mul küll asjalik plaan, et tõesti laman ja liigun nii vähe kui võimalik, aga no sellest ei saanud eriti asja. Samas on ju selge, et kui õppematerjale on vaja lugeda, siis sinna kõrvale on aurav kohvi lausa kohustuslik. No ja kui see kohvi otsa saab, siis oleks aeg väike jäätis võtta (siinkohal tänud Mariliisile, kes mul külas käis ja jäätiselisa tõi:P). Vahe peal jälle mõni peatükk lugemist ja siis tuli plaan küpsiseid teha. Suht veider oli köögis ühel jalal ringi hüpata ja justkui kiusu pärast oli retsept selline, et jahukogus ei vastanud täpselt retseptile, nii et pidin seda juurde tooma hüppama. Igal juhul on nüüd küpsised ahjus ja parem oleks, et need kakud ka head tulevad;)
Suundun uuesti passimis-lugemis-lamamis lainele...
Öö jäi üsnagi olematuks, sest kahjuks on minu jaoks täiesti võimatu selili magada. Kui sain pikemat aega ühe külje peal olla, nii et jalg ära ei surnud, siis õnnestus veidi aega isegi tududa, aga eriti pikalt see ei kestnud ja pmts ootasin lihtsalt hommikut. Kui esimest korda kella vaatasin, näitas see 5. Mõtlesin, et see vist natuke liiga vara üles tõusta ja passisin edasi, aga kui kell 7 sai, siis enam ei viitsinud ja ajasin ennast üles. Jalg on täna üsnagi tujukas ja mõtles, et oleks hästi mõistlik terve päev valutada. Mõned valuvaigistid olen sisse võtnud ja mulle anti kaasa ka mingi hüper-valuvaigisti, mida ei ole veel julenud võtta, sest tegemist umbes poolnarkootikumiga :D Peale selle on ta nüüdseks ka värvi vahetanud ja mõned numbrid suuremaks muutunud.
Täna hommikul oli mul küll asjalik plaan, et tõesti laman ja liigun nii vähe kui võimalik, aga no sellest ei saanud eriti asja. Samas on ju selge, et kui õppematerjale on vaja lugeda, siis sinna kõrvale on aurav kohvi lausa kohustuslik. No ja kui see kohvi otsa saab, siis oleks aeg väike jäätis võtta (siinkohal tänud Mariliisile, kes mul külas käis ja jäätiselisa tõi:P). Vahe peal jälle mõni peatükk lugemist ja siis tuli plaan küpsiseid teha. Suht veider oli köögis ühel jalal ringi hüpata ja justkui kiusu pärast oli retsept selline, et jahukogus ei vastanud täpselt retseptile, nii et pidin seda juurde tooma hüppama. Igal juhul on nüüd küpsised ahjus ja parem oleks, et need kakud ka head tulevad;)
Suundun uuesti passimis-lugemis-lamamis lainele...
Wednesday, October 27, 2010
Esimene postitus...
Mõte blogima hakata tuli sellest, et näen teid mõnusaid ja oluliseid inimesi kahjuks liiga harva ja kokkusaamisel ei jõua mitte vajalikke jutte ära rääkida (ja neid kokkusaamiseidki on ilmselgelt liiga harva), nii et selle parandamiseks (kasvõi mingil määral) jagan siin mõningaid mõtteid ja tegemisi :)
Niisiis..tänane päev tähistab minu jaoks loodetavasti head uut algust. Nimelt käisin täna põlveoperatsioonil. Põlv oli vaevanud mind juba pikka aega ja loodetavasti sai nüüd asi parem. Igal juhul on jalg ikka otsas ja täitsa funktsioneerib ka, nii et algus tundub paljulubav;) Nüüd tuleb muidugi see raskem periood-taastumine. Ütleme nii, et rahulikult olemine ja paigal püsimine ei ole just tegevused (või õigemini mittetegevused), mis minuga kokku käiksid. Muidugi teoorias saan aru, et see on paranemise seisukohalt oluline ja kõik, aga kas ma seda ka praktikas rakendada suudan on juba iseasi. No ma luban, et vähemalt proovin!
Kindlasti on sellel sunnitud võimetusel midagi aktiivset teha ka omad positiivsed küljed. No saan ju nüüd rohkem süüa teha ja küpsetada, mida ma kindlasti plaanin ka teha;) Õnneks olen varustanud ennast kokaraamatutega, millest retseptide katsetamiseni ei ole veel jõudnudki, nii et ideede puudust ei teki:)
Tegelikult peaksin seda aega ka ära kasutama selleks, et tegeleda kooliasjadega, aga jah... No õnneks on motivatsioon siiski parem, kui oli semestri alguses (loe: igasugune motivatsioon puudus), sest plaan siiski ära lõpetada sel aastal, et saaks uute ja põnevamate teemadega edasi minna (kus, mida ja kuidas tehes, see on veel lahtine:D). Nii et homme kordan endale, et tglt on õppimine tore ja andmetöötlemine veel see eriti põnev osa sellest ja lähebki! Mnjah...eks homme näis, kas see ka praktikas rakendub!
Niisiis..tänane päev tähistab minu jaoks loodetavasti head uut algust. Nimelt käisin täna põlveoperatsioonil. Põlv oli vaevanud mind juba pikka aega ja loodetavasti sai nüüd asi parem. Igal juhul on jalg ikka otsas ja täitsa funktsioneerib ka, nii et algus tundub paljulubav;) Nüüd tuleb muidugi see raskem periood-taastumine. Ütleme nii, et rahulikult olemine ja paigal püsimine ei ole just tegevused (või õigemini mittetegevused), mis minuga kokku käiksid. Muidugi teoorias saan aru, et see on paranemise seisukohalt oluline ja kõik, aga kas ma seda ka praktikas rakendada suudan on juba iseasi. No ma luban, et vähemalt proovin!
Kindlasti on sellel sunnitud võimetusel midagi aktiivset teha ka omad positiivsed küljed. No saan ju nüüd rohkem süüa teha ja küpsetada, mida ma kindlasti plaanin ka teha;) Õnneks olen varustanud ennast kokaraamatutega, millest retseptide katsetamiseni ei ole veel jõudnudki, nii et ideede puudust ei teki:)
Tegelikult peaksin seda aega ka ära kasutama selleks, et tegeleda kooliasjadega, aga jah... No õnneks on motivatsioon siiski parem, kui oli semestri alguses (loe: igasugune motivatsioon puudus), sest plaan siiski ära lõpetada sel aastal, et saaks uute ja põnevamate teemadega edasi minna (kus, mida ja kuidas tehes, see on veel lahtine:D). Nii et homme kordan endale, et tglt on õppimine tore ja andmetöötlemine veel see eriti põnev osa sellest ja lähebki! Mnjah...eks homme näis, kas see ka praktikas rakendub!
Subscribe to:
Posts (Atom)