Ei...ma ei ole lõplikult ära keerandu sellest pidevast kodus olemisest ja jala puhkamisest. Asi on päris tõsine ja minu jaoks arusaamatu. Nimelt käisin eile arsti juures Maarjamõisa haiglas ja läksin ilusti varem kohale, et registratuurist läbi minna. Muidugi tuli välja, et mul ei ole saatekirja, mille ma oleks pidanud kaasa võtma ja mingil hetkel tundus juba, et jääb seekord arsti juures käimata, aga õnneks oli minu administraator (ma ei tea, kas nii on õige nimetada neid inimesi, kes seal registratuuris asjaajmisega tegelevad) suhteliselt normaalses tujus ja tõi mulle siiski kaardi ja lubas arstile.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid sellest, mis toimus minu kõrval, kui ma seal ootasin. Üks vanem nisterahvas oli segaduses ja tal oli mingi lipik käes, kus oli siis arvatavasti kabineti number, kuhu ta pidi vastuvõtule minema. Läks siis kõige pealt küsima selle naise käest, kes minu administraatorist järgmine oli. Tema, kes oli siis "abivalmis" töötaja nr 1, ei pööranud isegi mitte pilku selle naise poole, vaid võttis sahtlist mingid paberid ja tegi näo, et on jube asjalik. Ikka veel segaduses naine läks siis järgmise juurde, kes, nimetagem teda "abivalmis" töötaja nr 2, oli nii vastutulelik, et pööras korraks näo tema poole, pomises midagi stiilis "mina-küll-sellist-kabinetti-ei-tea" (tõlge: no ma vapsee ei viitsi sinuga tegeleda). Õnneks oli siiski üks töötaja normaalne ja juhatas naisele suuna kätte, kuhu ta minema peab. Rõhutagem, et sellel ajal ei olnud peale minu registratuuris mitte ühtegi inimest. Mida kuradit?! Inimesed, kelle töö ongi abivalmis olla, peaved ennast nii tähtsaks et ei viitsi isegi sellega tegeleda, mis tegelikult ju nende töö juurde kuulub. Uskumatu!
Miks teevad inimesed neid töid, mida nad tegelikult üldse teha ei taha või ei viitsi? Kui tõesti on olukord selline, et pead tegema tööd, mis sulle ei meeldi (näiteks raha pärast), siis on nii endal kui ka teistel lihtsam, kui vähemalt proovid natuke positiivsem ja meeldivam seejuures olla. Niigi negatiivsele asjale veel negatiivsust juurde pannes, ei muutu see kohe kindlasti paremaks, aga äkki kui asja positiivsemalt võtta, ei tundugi asi nii hull. Eriti puudutab see neid, kes inimestega pidevalt oma töös suhtlevad. Ei ole ju eriti raske natuke naeratada ja tere-headaega-palun-aitäh öelda. Päris mõnus on ju tegelikult kui naeratad ja ütled paar head sõna ja teine inimene naeratab sulle vastu. Miks siis kohtab sellist nõmedat negatiivset ignorantsust ja eriti veel seal, kus peaks olema asi risti vastupidi?
Õnneks on ka selle koha pealt meeldivaid üllatusi. Näitkes kui parandusest helistatakse, et igaks juhuks teatada veel üle, et jope on valmis ja ootab, kuigi nii kuupäev kui ka aeg olid niigi kokku lepitud. Tore ja õige:)
No comments:
Post a Comment