Cucina di Italia :)

Eile õhtul oli kauaoodatud söögitegemiseõhtu käes. Ja nüüd sai neid retsepte ja mõtteid rakendama hakata, mida olin nii loengutes kui tööl olles mõelnud;) Kezu oli esimene, kes kokaõhtule jõudis ja hakkasime kohe usinalt salatit lõikuma. Tegime tomati-mozarella salatit väikese basiiliku ja rukkolaga ning maisisalati makraga rohelises salatipesas. Ise veel ciabatta küpsetamist ette ei hakanud võtma, nii et leppisime Hagari Ciabattaga. Kui ka teised külalised juba saabusid, panime ahju ciabatta viilud oliiviõli ja tomati-küüslaugu-basiiliku määrdega alla Kezu. Antipasti oli päris paljulubav ja hakkasime suure entusiasmiga pizza`t valmistama.
Pitsataigna tegemisel juhendas meid Jamie, kelle õpetussõnu proovisime võimalikult täpselt järgida. Kahjuks pidime talle juba koostisosade juures pettumuse valmistama, sest ettenähtud durumisujahu ja mannajahu kahjuks meil võtta ei olnud, nii et kasutasime speltapüüli. Ka pruunsuhkrust tehtud tuhksuhkru asendasime suhkrupeedist tehtud tuhksuhkru ja pruuni suhkruga. Nii...kui see ülestunnistus tehtud siis edasi protseduuri juurde. Ütlen kohe ära, et suur köögipind on hädavajalik, et pitsat teha, vähemalt algajatel kindlasti, sest möllamist oli päris palju. Esiteks siis tekitasime jahukuhja lauale, kuhu uuristasime kraatri, mis oli meie arvates küll täpselt 18 cm diameetriga nagu ette nähtud. Siis kallasime vee-pärmi-suhrku segu kraatrisse ja ringjate liigutustega tuli kahvliga kraatri seinu uuristama hakata, nii et selle sisu hakaks jahuga segunedes paksenema. Alguses oli see segu üsna kaugel rammusast pudrust (nagu Jamie väitis, et see peaks välja nägema), aga varsti hakkas see tõesti ilmet võtma. Kui ühel kokal hakkas käsi krampi kiskuma, siis tegime vahetust ja põssaga põll liikus järgmise inimese kätte. Varsti saime taignaga nii kaugele, et kahvlist jäi väheks ja pidi käed appi võtma. Võtsin tööjärje üle Iris-Henrilt (väike nali, loodan, et ei pahanda:P) ja kasutades tehnikat "paremaga endast eemale-vasakuga tagasi" sai taigen viimase lihvi.
Seni kaua kuni taigen kile sees rullimist ootas, tegime valmis tomatikastme, mis pidi pitsapõhjaks saama. Samal ajal hakkasid tööle lõikurid Henri ja Andreas, kes hoolitsesid juustutükkide ettevalmistuse eest. Kezu oli valmis lõikunud šampinjonid. Minu ülesandeks oli tomatikettad valmis lõigata, mis nüüd kohe üldse kettaid ei meenutanud, aga kui natuke kujutlusvõimet rakendada, siis ümmargustena võis neid ette kujutada vähemalt. Kui kõik ettevalmistused katte jaoks tehtud, asus Iris taigent osadeks jagama ja õhukeseks rullima. Kahjuks pidin ka ahju osas Jamiele pettumuse valmistama, sest ma ei olnud lasnud endale spetsiaalset kivialust teha, mis minu ahju mõõtmetega sobiks, nii et kasutasime tavalist ahjuresti, mis ka õnneks kuidagi tema arvates lubatud oli.
Pitsapõhi läks oliiviõliga määritud hõbepaberi peale, edasi liikus see katteosakonda, kus sai põhi endale tomatimäärde, seened, tomatid ja juustud. Pidulikult saatsime esimese pitsa ahju ja jäime ootama, kuni sellest saab umbes 8 minutiga kuldpruun pitsa. Samal ajal kui esimene pitsa ahjus oli, valmistasime ette teise, nii et ahi oli pidevalt töös. Ootus oli suur ja varsti saabus tõehetk...Kezu oli esimene, kes maitsta sai ja tema kiitis pitsa väga heaks. Kohe hakkas natuke kergem, aga kõige ärevam hetk ootas veel ees...hinnangu pidi andma Henri The Food Critic. Esimene hinnang "Mhmh" jäi pisut segaseks, aga enne kui Iris tõlkida jõudis, tuli sealt ka "Väga hea". Sellega võisime pitsategemise õnnestunuks lugeda. Kärdu jõudis kohale väikese hilinemisega, nii et kohe kui uksest sisse sai, panime ta lauda ja taldrik ette, veinipokaal kätte;) Kuigi veidi väsinud, kiitis ta pitsameistrite töö heaks. Kompensatsiooniks selle eest, et ta tegemisest seekord ilma jäi, sai ta pizza-to-go.
Viimane käik oli meil muidugi gelato. Sinnamaani oli kõik edukalt läinud ja suure hurraaga hakkasime jäätist tegema. Mnjah...kahjuks tuleb tõdeda, et siin sai nüüd teoks see õhtu alguses jutuks tulnud mõte, et teoorias võivad paljud tugevad olla, aga praktikas see alati nii ei lähe. Midgi läks igal juhul nihu ja gelato`st sai külm supp mandlilaastude ja väikese rummiga. No maitsel ei olnud isegi viga ja tegime näo, et meie viimane käik pidigi olema kohvitassis külmsupp. Siiski leppisime kokku, et isegi kui järgmine söögiõhtu pole üldse jäätisega seoses, proovime seda uuesti teha. Öeldakse ju ,et mis kehvasti see uuesti. Üritame ikka Jamie õpetusi jälgida ja püüdleme perfektse poole (mnjah...enne tuleb tavlise gelato`ga hakkama saada :D).
Igal juhul olid õhtu lõppedes kõik mõnusalt unised, mis ilmselgelt vihjab sellele, et kõhud olid mõnusalt täis. Ma arvan, et esimese osa "Kesk-Kaar 13" söögiõhtute seeriast võib lugeda õnnestunuks.
Järgmise osa ootuses...