Nädalavahetuse heietused.

Eelmise nädala neljapäeval sai alguse minu PÖFFi teekond. Neljapäeva õhtul läksime siis Liisiga, kes on mu tore PÖFFi kaaslane ja kriitik, kes meie kinokava koostab, Athenasse esimest filmi vaatama. Selleks oli saksa film "Kolm". Ma ei olnud jõudnud tutvustustki lugeda, aga usaldasin kriitik-Liisi. Tunnistan ausalt, et olin kerge eelarvamusega, sest viimane PÖFFi kogemus oli eelmisest aastast, kus ma Paadsuga käisin ja no kui seda nüüd meelde tuletada, siis see oli kõike muud kui huvitav filmielamus. Samas elamuse sain sealt küll, mis aga seisnes selles, et üritasime ennast vaos hoida kuidagi ja naerupuksumiste vahe peal ka tõsist küll-see-on-üks-sügavmõtteline-film nägu teha, mis kahjuks eriti välja ei tulnud ja teenisime nii mõnedki kurjad pilgud. Olgu...tegelikult ma tahtsin ju selle aasta PÖFFi elamustest siiski rääkida. Et siis esimene film oli sisu poolest pisut veider (pealkiri väljendas endas suhtekolmnurka, kus tõesti kõik kolm olid omavahel suhtes: mees-mees, mees-naine ja naine-mees), aga õnneks ei olnud tagasi hoitud iroonia ja huumoriga, nii et kokkuvõttes ei läinudki esimene valik aia taha.
See oli tõesti ööfilm, nii et koju jõudsin kella ühe ajal. Õnneks pidin ärkama alles kell pool 6, nii et sai selline pikem magamine. Hommikul tundus, et mitte polnud hea mõte ennast Kristinile (meie tore ökopagar) appi lubada, aga kui ma juba püsti sain, alla korrusele venisin, kohvi vee käima panin ja aknast välja vaatasin, siis tulid kohe pähe mõnusad mõtted ja uni hajus ära, sest väljas oli lihtsalt nii mõnus sädelev ilm. Supermõnus! Niisiis...kell 7 olin rõõmsalt Kristini maja juures, mis oli päris tore, et ma selle üles leidsin, sest telefon oli tal muidugi välja lülitatud. Maja üles leitud, aga korterinumbrit ma küll ei teadnud. Läksin siis väravast sisse ja asi tundus juba päris nukker, kui esimestel postkastidel ühtegi nime ei olnud, aga ilmselgelt oli minu hommik, sest ainuke nimega postkast oli tema perekonnanimega. Kui ma korteri uksest sisse astusin, tervitas mind tema mees, sest ise oli ta veidi sisse magandu ja lippas pessu. Hakkasime siis köögis ettevalmistusi tegema, rääkisime juttu ja sõime kookospalle. Jõudsime õigeaegselt messile, kus pidime küpsetised-aedviljad liudadele sättima. Mina pidin kella 10ks tööle jõudma ja kui ma autoga poe ette jõudsin, oli kell 10:02. Üllatus oli aga suur, kui avastasin, et kõik luugid juba lahti ja tuled sees põlevad. Astusin siis sisse ja vaata nalja, tuli välja, et ma ei olegi tööl see päev. Nii et jäi täpselt selline paus, et saaksin enne arstile minekut trennis käia ja Kristinile veel appi minna.
Arsti juurde läksin Maarjamõisa haiglasse. Ka seal on parkimine tasuline, nii et seekord olin hästi hoolikas kella panemisel. Arsti juures läks päris pikalt. Kui ma analüüsitoa ukse taga ootasin, avastasin endalegi ootamatult, et olen juba tund aega seal olnud ja siis tuli meelde, et parkimine oli ka ju tunniks ajaks ainult. Hüppasin siis kiirelt püsti ja pooljooksuga jõudsin auto juurde, nii et keegi ei olnud veel trahvida jõudnud. Siis jooksin tagasi analüüsitoa ukse taha. See naine, kes mu kõrval istus, vaatas mind küll vähe veidralt, kui ma seal kergelt näost punasena hingeldasin.
Arstil käidud, tegin empsiga linnas ühed mee-cappuccino`d, kodus väike söögipaus ja uuele PÖFFi seansile. Seekord oli siis kavas "Toatüdruk" ja see oli juba Cinnamonis. Athenas jäi nagu miskit puudu filmi vaatamisel-jäätis. Seda muret Cinamonis õnneks ei ole, aga seekord olime nõrgad ja võtsime ainult ühe kuuliga jäätise, mida me muidugi kohe varsti kahetseda jõudsime ja lubasime, et seda viga me enam ei tee. Ka selle filmi kiitsime heaks ja läksime laupäeval rõõmsalt kolmandale filmile.
Mnjah...see kolmas film oli nüüd kahjuks täpselt selline, et pärast ei oska kohe mitte midagi öelda. Muidugi oleks me võinud ka sinna istuma jääda pärast ja teha tähtsat nägu, et seedime seda väärtfilmi nüüd ja üritame läbi mõelda seda sügavmõttelisust, mis seal kindlasti peidus oli, aga me arvasime, et on siiski parem tõdeda, et see film oli lihtsalt veider ja läksime minema. Loodan, et see nädal saame veel mõned PÖFFi elamused, sest sellise filmiga nüüd küll lõpetada ei saa.
Reede õhtul käisin mina esimest korda NOTTis. Ei olnud sellisest kohast eriti kuulnudki, aga ühel sõbral oli seal sünnipäeva tähistamine, nii et tuli minna:) Sünnipäevalised tõmbasid seal "kärakat käima" ja mina olin oma kakao-tee tassidega originaalne. Pärast kahte teed, ühte kakaod, võõraste inimestega filosoofilistel teemadel rääkimist, mõnusate sõpradega jutustamist-ja luule kirjutamist, olin ma piisavalt väsinud, et koju minna. Mulle meeldivad muhedad õhtud mõnusa seltskonnaga.
Pühapäeval meil kultuuriprogarammi ettenähtud ei olnud, nii et käisin Kristiniga veel messil ja vaatasime seal veidi niisama ka ringi. Päris tore üllatus oli, kui kohtasin seal Urvot, kes tegeleb sellise asjaga nagu mobiiliringlus. Mina kuulsin sellisest asjast esimest korda. Idee on selles, et nad koguvad kokku inimeste mobiilid, mida neil endal enam vaja ei lähe. Need saab lihtsalt posti panna ja ära saata ja võid nende eest veel raha vastu ka saada. Päris äge mõte mu meelest. Ja see pidi päris edukalt toimima, nii et need vanad telefonid saadetakse edasi välismaale, kus neist uued tehakse. Nii et kui sahtlis vanad telefonid seisavad, siis teate, mida saab nendega teha;)
Täitsa muhe ja tegus nädalavahetus seega!

Teine seeria sarjast Kesk-Kaar 13 söögiõhtud

Seekord tulid laupäeval mulle külla Liis ja Mallu, keda polnud korralikult näinud (nii et saaks ikka jutustada korralikult) juba ilmselgelt liiga kaua. Kavas oli korralik tüdrukute õhtu: kõige pealt mõnus söök, kõrvale tüdrukute jutud ja lõpetuseks mõnus film. No ja täpselt nii läkski!
Kui nüüd söögitegemise juurde tagasi tulla, siis seekord otsustasime pannuka õhtu teha. Muidugi ei tähendanud see traditsioonilisi muna-jahu-suhkru-piima pannkooke, vaid kodujuustu-õuna pannkooke väikese kaneeli ja karamellimaitselise pruuni suhkruga. Tööjaotus oli meil hästi organiseeritud: Liis kooris õunu, mina segasin kokku munad-suhkru-jahu-kaneeli ja Mallu oli niisama mõnus ja rääkis meile enda kokakoolist, mis imehästi sellesse konteksti sobis.
Kui tainas valmis sai, mis ei näinud just eriti tüüpilise pannkoogi taigna moodi välja, tuli pann kuumaks ajada ja siis küpsetama. Selgus, et keegi meist ei olnud pannkooke nii mõned aastad teinud, nii et küpsetamise pärast just rebimiseks ei läinud. Mina sain siis ise see õnnelik olla, kes sellest nati veidra välimusega taignast koogid pidi vormima. No esimene läks aia taha, nagu ikka, aga mida kook edasi, seda paremini hakkama sain. Tuleb tunnistada, et välimuse eest ma kindlasti lisapunkte ei oleks saanud, aga maitse see-eest oli mõnus:) Niristasime kookidele vahtrasiirupit ja mugisime mõnuga.
Siis kui kõht mõnusalt täis sai, otsustasime filmi valida ja no kui kolm tüdrukut kokku saavad, siis olid meil valikus loomulikult armastusfilmid. Otsusele aitas jõuda kivi-paber-käärid, kus me Liisiga just eriti osavad ei olnud ja saime kaks korda Mallult pähe. Kaks korda pidime tegema sellepärast, et esimene filmivalik läks ka aia taha. Filmi kõrvale sobisid väga hästi glögi ja Mallu professionaalse kokakäega lõigatud hurmaa viilud.
Muidugi ei olnud ühest filmist küllalt ja vaatasime teise veel, et ikka pikaks ajaks armastusfilmidest küllalt oleks. Leidsime, et mis siis, et sellised filmid on ettearvatavad ja kõik on alati liiga ilus, et tõsi olla, ja selliseid asju päris elus ei juhtu, siis on neid filme ikkagi mõnus vaadata. Eriti kui saab sõbrantsidega filmi kaasa kommenteerida ja vahe peal öelda "nüüd tuleb see äge koht" ja teised loomulikult teavad, mis kohast jutt on. Mõnus õhtu mõnusate sõbrannadega.
Nii et ka teise söögiõhtute seeria võib õnnestunuks lugeda..Uue osa ootuses..

Krissu Auras Vol1

Pealkiri on sellepärast selline, et arvatavasti tuleb huvitavaid asju ette Auras veelgi, sest viimasel ajal olen seal päris tihe külaline ja arvatavsti jään selleks veel vähemalt paari kuu jooksul:)
Ühel esimestest kordadest nägin ma seal äärmiselt peent naisterahvast. Tegemist oli daamiga parimates aastates ja seda oli näha: daami trikoo oli must-valge kaslase mustriga ja isegi plätud (kuigi neil peaks olema palju glamuursem nimetud) olid kõrge kontsaga, mis muidugi ideaalselt trikooga sobisid. See naine tegi kõigile noortele piffidele igal juhul silmad ette!
Täna kohtasin veel ühte muhedat tegelast. Tegemist oli härraga, kes oli juba üsna väärikas eas. Härra tuli ühest basseini otsast vette. Ujus seal veidi aega, aga oli kuidagi rahutu. Proovis ikka veel korra, aga tundus, et see ei olnud päris see, mis ta sinna tegema oli tulnud. Jõudis siis teise basseini otsa ja ronis välja. Ma usun, et enamus teist on Auras käinud ja teavad, et seal on suur klaassein ja selle ääres kohe klaasseina ees on need rattad reas, mida veetreeningutel kasutatakse. Härra vaatas otsustava näoga ringi ja valis ühe neist ratastest välja, istus sellele ja hakkas väntama. Ja lihtsalt vaatas sellest suurest aknast välja ja sõitis :) Igal juhul oli ta ise selle tegevusega palju rohkem rahul kui ujumisega.
Mõned inimesed hakkavad juba tuttavaks ka saama. Näiteks üks naine, kes teeb ilmselgelt vähe teadlikumat taastustreeningut kui mina. Ta jookseb ühest basseini otsast teise ja siis ujub tagasi. Täna tegi ta seda vähemalt 50 minutit järjest. Peaks äkki minema ja sõprust tegema. Kui olen ka piisavalt pädev, saan äkki temaga koos jooksmas hakata käima basseinis. Nii et mul on uus eesmärk, mille nimel pingutada;)
Järgmiste Aura-juttudeni...

Järelkaja mõtetele "abivalmis" inimestest...

Sain täna meeldiva üllatuse osaliseks. Läksin täna Via Naturalesse kaupa viima. Kaupa ei olnud palju: neli üsna väikest kasti. Mõtlesin siis, et sellepärast ei ole küll mõtet käru kohale vedada ja ma parem võtan need kastid kätte. Tõstsin siis kastid välja ja väljas oli suht märg, nii et need kastid, mis kätte ei mahtunud, panin auto katusele. Autouksed lukku ja nüüd tuli kookospiima kastid autokatuselt kuidagi kätte saada, nii et ka teise käe peal olevad kaks kasti maha ei kukuks. Tundus, et ei ole eriti keeruline ülesanne ja no hakkasin seal siis mässama ja üks kast muidugi otsustas libisema hakata. Äkki oli mu kõrval keegi meesterahvas ja aitas mul kastid ilusti käe peale saada:) Nii et õnneks on siin ikkagi ka päriselt abivalmis inimesi, kes pakuvad abi ka siis, kui seda otseselt ei küsita. Muhe:)

Elsa 25 :)

Reede õhtul puhkasin kodus jalga, sest laupäeval oli Elsa pooljuubel Nõo rannahallis:) Muidugi suutsin enda ajalise planeerimisega veidi mööda panna, sest kui ma lõpuks avastasin, et peaks küpsiseid tegema hakkama, mida kaasa võtta, oli juba ilmselgelt liiga hilja selleks. Nii saime siis liikuma hakata alles kella poole 21 ajal. Tegelikult on täitsa õige, et niimoodi sünnale hilineda on kõike muud kui stiilne, aga kahjuks läks seekord nii, et jõudsime tund aega hiljem kohale.
Rannahallis oli mõnus nagu ikka ja sünnipäevalaps oli ka mõnusas meeleolus. Tegime siis esimese kallistusringi ära ja tutvusime olukorraga. Ütleme nii, et seltskond oli juba päris meeleolukas selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. Varsti läks esimene mäng liival lahti ja mõtlesin, et osalen ka. Aga vaata nalja...tuli välja, et mäng seisnes tantsimises ja siis kiiruse peale kükitamises, kui muusika kinni lükatakse. Vist mitte mulle veel:D Vaatasin siis kõrvalt, elasin kaasa ja rüüpasin Kellukest.
Jalg oli päris leplik isegi mingi ajani, nii et sain paar tantsuliigutustki teha. Nojah..tglt ei olnud need nüüd päris need muuvid mis tavaliselt, aga ühe jala peale toetudes tantsimine oli mulle päris uus asi ka. Kahjuks pärast kolmandat lugu olin juba liiga väsinud ja tegin puhkepausi. Rääkisime siis volletipsidega vaiba peal lõbusalt juttu, kui äkki potsatas minu kõrvale keegi kutt, kellel oli natuke liiga palju jooki juba saanud ja selle, mis tal veel topsis oli, suutis ta ka istumise hetkel endale peale ajada. Mõistlik! Huvitavamaks läks asi siis, kui ta otsustas ka suu lahti teha, sest sealt tuli kõike muud, kui sisukat juttu :D Ma usun, et see kutt üritas vist kõiki tüdrukuid selle õhtu jooksul sebida. Mina nägin teda igal juhul vähemalt 5 tüdruku ümber tiirlemas ja ta nii üritas neile läheneda, aga kahjuks vist jäi seekord žarmist puudu vähe.
Õhtut ilmestas veel üks äärmiselt huvitava kõnnakuga kutt. Mida pidu edasi seda rohkem viltu ta vajus. Ja siis millalgi ta kõndiski ringi täiesti viltu ja seda mitte trajektoori mõttes, vaid konkreetselt viltuse kehaga. Daku ikka üritas teda ikka vahe peal otseks painutada või siis vähemalt teise külje peale vahetada, aga see mitte ei toiminud. Varsti ta vist siiski väsis ära ja tegi väikese uinaku, et pärast jälle viltu ringi patseerida. Omapärane tegelane!
Pärast jutustamist, ühe jala peal tantsimist, Liina imepärase kringli maitsmist, maali ja rannavolle tantsutüdrukute pildi analüüsimist, andis mu jalg enda kangekaelsusest märku ja tahtis tähelepanu saada. Temaga on täitsa võimatu vaielda ka, nii et oli parem talle kuuletuda ja koju tudule minna:)
Igal juhul oli õhtu väga muhe ja lõbus! Samas kui panna kokku hea seltskond, muusika ja rannahall, siis ei saakski asi teisiti minna.

Miks ei ole "abivalmid" inimesed abivalmid?

Ei...ma ei ole lõplikult ära keerandu sellest pidevast kodus olemisest ja jala puhkamisest. Asi on päris tõsine ja minu jaoks arusaamatu. Nimelt käisin eile arsti juures Maarjamõisa haiglas ja läksin ilusti varem kohale, et registratuurist läbi minna. Muidugi tuli välja, et mul ei ole saatekirja, mille ma oleks pidanud kaasa võtma ja mingil hetkel tundus juba, et jääb seekord arsti juures käimata, aga õnneks oli minu administraator (ma ei tea, kas nii on õige nimetada neid inimesi, kes seal registratuuris asjaajmisega tegelevad) suhteliselt normaalses tujus ja tõi mulle siiski kaardi ja lubas arstile.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, vaid sellest, mis toimus minu kõrval, kui ma seal ootasin. Üks vanem nisterahvas oli segaduses ja tal oli mingi lipik käes, kus oli siis arvatavasti kabineti number, kuhu ta pidi vastuvõtule minema. Läks siis kõige pealt küsima selle naise käest, kes minu administraatorist järgmine oli. Tema, kes oli siis "abivalmis" töötaja nr 1, ei pööranud isegi mitte pilku selle naise poole, vaid võttis sahtlist mingid paberid ja tegi näo, et on jube asjalik. Ikka veel segaduses naine läks siis järgmise juurde, kes, nimetagem teda "abivalmis" töötaja nr 2, oli nii vastutulelik, et pööras korraks näo tema poole, pomises midagi stiilis "mina-küll-sellist-kabinetti-ei-tea" (tõlge: no ma vapsee ei viitsi sinuga tegeleda). Õnneks oli siiski üks töötaja normaalne ja juhatas naisele suuna kätte, kuhu ta minema peab. Rõhutagem, et sellel ajal ei olnud peale minu registratuuris mitte ühtegi inimest. Mida kuradit?! Inimesed, kelle töö ongi abivalmis olla, peaved ennast nii tähtsaks et ei viitsi isegi sellega tegeleda, mis tegelikult ju nende töö juurde kuulub. Uskumatu!
Miks teevad inimesed neid töid, mida nad tegelikult üldse teha ei taha või ei viitsi? Kui tõesti on olukord selline, et pead tegema tööd, mis sulle ei meeldi (näiteks raha pärast), siis on nii endal kui ka teistel lihtsam, kui vähemalt proovid natuke positiivsem ja meeldivam seejuures olla. Niigi negatiivsele asjale veel negatiivsust juurde pannes, ei muutu see kohe kindlasti paremaks, aga äkki kui asja positiivsemalt võtta, ei tundugi asi nii hull. Eriti puudutab see neid, kes inimestega pidevalt oma töös suhtlevad. Ei ole ju eriti raske natuke naeratada ja tere-headaega-palun-aitäh öelda. Päris mõnus on ju tegelikult kui naeratad ja ütled paar head sõna ja teine inimene naeratab sulle vastu. Miks siis kohtab sellist nõmedat negatiivset ignorantsust ja eriti veel seal, kus peaks olema asi risti vastupidi?
Õnneks on ka selle koha pealt meeldivaid üllatusi. Näitkes kui parandusest helistatakse, et igaks juhuks teatada veel üle, et jope on valmis ja ootab, kuigi nii kuupäev kui ka aeg olid niigi kokku lepitud. Tore ja õige:)

Olen nüüd ilusti kokku kasvanud.

Täna käisin niite välja võtmas ja haav oli ilusti kinni kasvanud, nii et vähemalt see osa läks hästi. Doktorihärra sõnul on see täitsa normaalne, et mul veel topeltpõlv on ja see pidi kaduma kindlasti mõne nädalaga. Ja mis kõige mõnusam--ma saan homme trenni minna:) Jeejee...kuigi ei tasu väga eufooriasse sattuda, sest alguses piirdub mu treening ülakehaga ja võin jalatõstmisharjutusi ka teha. Ujuma võin ka minna. Nii et arvatavasti saavad siis päris mõneks ajaks minu uuteks lemmikkohtadeks Aura ja jõusaal. Praegu igal juhul tunduvad mõlemad variandid päris lõbusad. Eks näis mis paari nädala pärast on. Kes teab...äkki saan juba rattaga sõita vaikselt ;) Ok..ma katsun nüüd rahulikult võtta!
Eile sain enda tiimile küll kaasa elada, aga platsi kõrvalt kaasa elamine on ikka hoopis teine, kui ise mängimine. Tunnen puudust täitsa:) Aga meie tiim on hästi tubli ja saime karikavõistluste poolfinaali edasi. Jee!
Täna lõpetangi spordilainel, et homme hommikul sammud trenni seada! Ei mäletagi, millal viimati nii pikk paus sisse oleks jäänud, nii et ootan juba...

Mis juhtub siis, kui lumi on ootamatult maha sadanud ?

Juhtub see, et Krissu läheb hommikul välja, et autosse istuda ja loengusse minema hakata, avastab siis imestusega et auto on lumekihi all peidus. No mis seal siis ikka, võta autost hari ja puhasta klaasid ära. Lihtne! Või ka mitte...sest kui ma rõõmsalt harjakest otsima hakkasin, tuli välja, et pole teist enam kuskil. Millega siis puhastada? Mulle jäi silma esimesena parkimiskell. Irooniliselt oli selle peale veel kirjutatud "Aega on". Mnjah...mul eriti ei olnud:D Hakkasin siis optimistlikult sellega kühveldama, aga ei olnudki nii hea variant kui ma arvasin. Tiba pisike oli vist lume pühkimiseks. Millalgi sai mulle selgeks, et aega siiski enam ei ole ja otsustasin garaažist harja otsima minna. Sealt leidsin siis teise äärmuse-suure lumepühkimise harja. Nojah...parem variant siiski. Sain siis lõpuks auto puhtaks ja jõudsin isegi enam-vähem ajaks kohale. Huvitav mis siis saab, kui talv kohale jõuab ja autol kergelt paksem kiht lund peal on? Peaks vist harja endale autosse muretsema...

Cucina di Italia :)

Eile õhtul oli kauaoodatud söögitegemiseõhtu käes. Ja nüüd sai neid retsepte ja mõtteid rakendama hakata, mida olin nii loengutes kui tööl olles mõelnud;) Kezu oli esimene, kes kokaõhtule jõudis ja hakkasime kohe usinalt salatit lõikuma. Tegime tomati-mozarella salatit väikese basiiliku ja rukkolaga ning maisisalati makraga rohelises salatipesas. Ise veel ciabatta küpsetamist ette ei hakanud võtma, nii et leppisime Hagari Ciabattaga. Kui ka teised külalised juba saabusid, panime ahju ciabatta viilud oliiviõli ja tomati-küüslaugu-basiiliku määrdega alla Kezu. Antipasti oli päris paljulubav ja hakkasime suure entusiasmiga pizza`t valmistama.
Pitsataigna tegemisel juhendas meid Jamie, kelle õpetussõnu proovisime võimalikult täpselt järgida. Kahjuks pidime talle juba koostisosade juures pettumuse valmistama, sest ettenähtud durumisujahu ja mannajahu kahjuks meil võtta ei olnud, nii et kasutasime speltapüüli. Ka pruunsuhkrust tehtud tuhksuhkru asendasime suhkrupeedist tehtud tuhksuhkru ja pruuni suhkruga. Nii...kui see ülestunnistus tehtud siis edasi protseduuri juurde. Ütlen kohe ära, et suur köögipind on hädavajalik, et pitsat teha, vähemalt algajatel kindlasti, sest möllamist oli päris palju. Esiteks siis tekitasime jahukuhja lauale, kuhu uuristasime kraatri, mis oli meie arvates küll täpselt 18 cm diameetriga nagu ette nähtud. Siis kallasime vee-pärmi-suhrku segu kraatrisse ja ringjate liigutustega tuli kahvliga kraatri seinu uuristama hakata, nii et selle sisu hakaks jahuga segunedes paksenema. Alguses oli see segu üsna kaugel rammusast pudrust (nagu Jamie väitis, et see peaks välja nägema), aga varsti hakkas see tõesti ilmet võtma. Kui ühel kokal hakkas käsi krampi kiskuma, siis tegime vahetust ja põssaga põll liikus järgmise inimese kätte. Varsti saime taignaga nii kaugele, et kahvlist jäi väheks ja pidi käed appi võtma. Võtsin tööjärje üle Iris-Henrilt (väike nali, loodan, et ei pahanda:P) ja kasutades tehnikat "paremaga endast eemale-vasakuga tagasi" sai taigen viimase lihvi.
Seni kaua kuni taigen kile sees rullimist ootas, tegime valmis tomatikastme, mis pidi pitsapõhjaks saama. Samal ajal hakkasid tööle lõikurid Henri ja Andreas, kes hoolitsesid juustutükkide ettevalmistuse eest. Kezu oli valmis lõikunud šampinjonid. Minu ülesandeks oli tomatikettad valmis lõigata, mis nüüd kohe üldse kettaid ei meenutanud, aga kui natuke kujutlusvõimet rakendada, siis ümmargustena võis neid ette kujutada vähemalt. Kui kõik ettevalmistused katte jaoks tehtud, asus Iris taigent osadeks jagama ja õhukeseks rullima. Kahjuks pidin ka ahju osas Jamiele pettumuse valmistama, sest ma ei olnud lasnud endale spetsiaalset kivialust teha, mis minu ahju mõõtmetega sobiks, nii et kasutasime tavalist ahjuresti, mis ka õnneks kuidagi tema arvates lubatud oli.
Pitsapõhi läks oliiviõliga määritud hõbepaberi peale, edasi liikus see katteosakonda, kus sai põhi endale tomatimäärde, seened, tomatid ja juustud. Pidulikult saatsime esimese pitsa ahju ja jäime ootama, kuni sellest saab umbes 8 minutiga kuldpruun pitsa. Samal ajal kui esimene pitsa ahjus oli, valmistasime ette teise, nii et ahi oli pidevalt töös. Ootus oli suur ja varsti saabus tõehetk...Kezu oli esimene, kes maitsta sai ja tema kiitis pitsa väga heaks. Kohe hakkas natuke kergem, aga kõige ärevam hetk ootas veel ees...hinnangu pidi andma Henri The Food Critic. Esimene hinnang "Mhmh" jäi pisut segaseks, aga enne kui Iris tõlkida jõudis, tuli sealt ka "Väga hea". Sellega võisime pitsategemise õnnestunuks lugeda. Kärdu jõudis kohale väikese hilinemisega, nii et kohe kui uksest sisse sai, panime ta lauda ja taldrik ette, veinipokaal kätte;) Kuigi veidi väsinud, kiitis ta pitsameistrite töö heaks. Kompensatsiooniks selle eest, et ta tegemisest seekord ilma jäi, sai ta pizza-to-go.
Viimane käik oli meil muidugi gelato. Sinnamaani oli kõik edukalt läinud ja suure hurraaga hakkasime jäätist tegema. Mnjah...kahjuks tuleb tõdeda, et siin sai nüüd teoks see õhtu alguses jutuks tulnud mõte, et teoorias võivad paljud tugevad olla, aga praktikas see alati nii ei lähe. Midgi läks igal juhul nihu ja gelato`st sai külm supp mandlilaastude ja väikese rummiga. No maitsel ei olnud isegi viga ja tegime näo, et meie viimane käik pidigi olema kohvitassis külmsupp. Siiski leppisime kokku, et isegi kui järgmine söögiõhtu pole üldse jäätisega seoses, proovime seda uuesti teha. Öeldakse ju ,et mis kehvasti see uuesti. Üritame ikka Jamie õpetusi jälgida ja püüdleme perfektse poole (mnjah...enne tuleb tavlise gelato`ga hakkama saada :D).
Igal juhul olid õhtu lõppedes kõik mõnusalt unised, mis ilmselgelt vihjab sellele, et kõhud olid mõnusalt täis. Ma arvan, et esimese osa "Kesk-Kaar 13" söögiõhtute seeriast võib lugeda õnnestunuks.
Järgmise osa ootuses...

Kas kell on kolmveerand kolm või kolmveerand neli

Oli täna päris asjalik päev ja mõtlesin siis suures asjalikkusehoos, et läheks käiks ka korra raamatukogus. No ja nii ma siis tegingi, parkisin ilusti auto parklasse ära ja panin kella ka aknale ikka, sest parkimine on ju seal tasuline! Sain isegi mõned artiklid välja prinditud ja niiviisi rahulolevalt tatsasin autoni tagasi ja vaata nalja, akna peal kilekotis üllatus mulle. Ei olnud mitte mingi ürituse flaier, vaid hoopis kollane paberilipakas, mis teadagi mida tähendas. Vaatasin siis enda kella ja olin veidi hämmingus..ikka veel olin päris kindel, et see kell näitab kolmveerand kolm mitte kolmveerand neli. Tuleb tunnistada, et tunniseier oli liikunud kolme peale, aga kohe kindlasti mitte ei olnud see natuke enne nelja. Peab vist uuesti kella õppima hakkama. Äkki see oli kontrollile mõnus hetk, et sai ikka selle trahvi välja urgitseda. Isegi kui ta sai ise ka päris kindlasti aru, et see on siiski rohkem kolmveerand kolm kui neli. Samas... ei saa vist rõõmu keelata. Sai ta ju siiski rahulolevalt mõelda, et jess...sain jälle ära tehtud!
Peale teistele rahulolu valmistamist sain ka ise rahul olla. Oli veidi vaba aega loengute vahe peal, nii et sain natuke kaltsukates seigelda. Astusin ühte kaltsukasse sisse-polnud kahte kihvti kotikest, pluusi ja kampsikut. Astusin välja-oli kaks kihvti kotikest, pluus ja muhe kampsik:) Nii et päev korras jälle.