Seekord kirjutan teile uue minana või no tähendab mina olen ikka mina edasi, aga olen jõudnud punkti, kus olen otsustanud ennast pisut muuta. Ja tegemist ei ole mitte minu juuksevärvi või -pikkusega, vaid minu mõtlemisega. Nimelt leidsin ennast liialt tihti mõtlemas sellele, mis tulevik toob või analüüsimas seda, mis on juba olnud. Eriti mis puudutab võrkpalli.

Pärast viimast mängu, kui me halva kaotuse saime ja mina suutsin eriti kehva mängu teha, olin eriti vihane. Või vihane, pettunud ja kurb korraga.. Mõtlesin jälle sellele, et vedasin teisi alt ja ei suutnud kuidagi tiimile kasulik olla ja kuidas ma ikka nii kehvasti sain mängida ja kõik muu "lõbus" sinna juurde. Ja kuhu see mõtlemine mind viib? Mitte kuhugi! Selle asemel, et ise enda vaenlane olla, kavatsen õppida, kuidas enda parimaks sõbraks saada. Ise ma enda mõtted ju valin, nii et parem on valida sellised, mis mulle kuidagi kasulikud on ja olukorda paremaks teevad kui vastupidi.

Eelmisel nädalal lõpetasin ühe raamatu, mis on mind palju muutnud ja proovin ennast nüüd uue mõtteviisiga harjutada. Muidugi see võtab pisut aega, aga alustamine on juba pool võitu. Nimelt selle mõtteviisi sisu on selles, et meie oskused ja võimed on arendatavad, nii et kõige alus on õppimine, harjutamine ja seeläbi arenemine. Sellest vaatenurgast ei määra kaotused seda, kes me oleme, vaid on võimalused õppida ja paremaks saada. Tähtis on protsess mitte sihtpunkt. Ja mitte kuidagi ei saa ma teada, kuhu ma välja jõuan või mis mu potentsiaal on, aga see ongi tglt päris äge ju. Nagu on ühes minu lemmifilmis öeldud: "Journey is what brings us happiness, not the destination." :) Nii et on aeg nautima hakata seda teekonda, mille ma endale valinud olen, elada hetkes ja vaadata huviga, kuhu see viib.

Ok...nüd läks küll väga filosoofiliseks ära :D Aga tahtsin selle kuskile kirjutada, et see mul silme ees oleks ja samas, kellega ma seda veel jagan, kui mitte oma parimatega, eksole.

Nüüd vähe lebomatel teemadel.. et siis millega ma viimasel ajal tegelenud olen. Meil oli pärast seda kehva mängu õnneks väga lõbus õhtu ootamas, sest meie ameeriklasel oli sünna. Me küpsetasime tiimikatega talle eelmisel õhtul koogi, nii et tagasiteel hakkasime siis positiivsematele asjadele mõtlema, sõime kooki, mängisime kaarte ja läks päris lõbusalt see 3 tunnikest sõitu. Kui me tagasi jõudsime, panime ennast kiirelt-kiirelt valmis. Jube hea, et mul siin ainult üks-kaks valikut on, mida selga panna, kui välja läheme, nii et ei läinudki kaua aega. Haarasin asjad ja kimasime teiste juurde. Kuna me jõudsime päääris hilja koju, siis olime tunnikese tiimikate juures ja läksime kõik koos tantsulkale.

Oeh...ja see õhtu:D No nalja sai ikka kuhjaga. Läksime meie kodulinnakese klubisse ja sai päris korralikult tantsitud, naerdud, lauldud ja muud mõnusat tehtud. Mingil hetkel võttis üks meie tiimikatest DJ puldi üle ja lükkas oma laulud peale. Ja järgmisel hetkel püüdis ta mikrofoniga kõigi tähelepanu saada ja meie sünnipäevalast õnnitleda, kes oli absoluutselt iga kord, kui tema nime hõigati, lootusetult kadunud. Õhtu lõppes traditsiooniliste aeglaste lugudega ja vana-hea-klassiõhtu tunne tuli peale kohe. Huumor! Usun, et seda õhtut oli meile kõigile vaja ja jätsime halvad asjad selja taha, et uuel nädalal uue hooga jälle tegutsema hakata.

Möödunud nädalal treenisime hoolega ja asjad hakkasid paremuse poole liikuma. Esmaspäeval tegin eratrenni ja teisipäeva hommikul kell 8 sain treenida koos noortega, sest pidin kooli jõudma ka, nii et enda trennis ei õnnestunud olla. Trennides oli mõnus õhkkond ja tahtmine treenida oli suur :)

Vahe peal eksisin ikka kooli ka ära ja suutsin eriti osava ettekandega hakkama saada. Nimelt ma puudusin loenksist, kui meile sellest ettekandest täpsemalt räägiti, aga ma usaldasin oma kursakaid või siis enda arusaamist neist ja tegin ettekande mina-kui-treener vaatenurgast. Olin ise oma slaididega jube rahul ja läksin siis maru enesekindlalt seda ette kandma. Ettekande ajal sain juba aru, et midagi on vähe nihu, sest ma ise olin ilmselgelt rohkem rõngas kui keegi teine. Pärast siis kui tagasisidet anti, olin alguses päris segaduses. Mitte ei saanud pihta, kuidas nad mu visioonist aru ei saanud või miks see veider oli, et mul mingeid psühholoogilise treeningu tehnikaid sees ei olnud. Teatasin jube tähtsalt, et selleks on ju konsultandid ja mina treenerina keskendun mitte mõnele konkreetsele tehnikale, vaid ikka üldistele põhimõtetele ja nii. Ei läinud kaua, kui ma lõpuks piinlikkusega aru sain, et me pidimegi selle ettekande tegema konsultandi vaatenurgast, nii et suht hea töö, Kris:D

Neljapäev oli mul õnneks koolist vaba, nii et sain mõnuga kaks pallitrenni kaasa teha. Või nii ma arvasin alguses. Pärast hommikust trenni oli mul füsio aeg ja läksin siis suht optimistlikult sinna, kuigi teadsin, et mingi jama mul jalgadega on. Seal ta väänas mind igat pidi ja pärast soome-inglise segakeele tundi sain selgeks, et jalgadega ikka päris jamasti. Ta ütles mulle alguses, et see pikaajalisem jama juba, nii et ära ka nii kiirelt ei lähe ja oleks hea, kui ma pausi võtaks. Mhmm...millegipärast see vastus mulle küll ei meeldinud. Ütles, et räägib meie abitrenksiga ja seletab talle oma mõtted ära, sest mingil hetkel tuli meil keelebarjäär ette. Enam-jaolt sain aru, mis ta puhus, aga kuna tegemist oli siiski mu jalgade tervisega, oli parem lasta tal rääkida kellegagi, kes siis mulle asjad ära seletab.

Mõne tunni pärast sain siis kõne meie abitrenksilt ja läksime kohalikku haiglasse arstionu juurde. "Arstionu" oli tglt päris noor kutt ja rääkis väga hästi inglise keelt, nii et mul vedas. Tuli välja, et kutt on Peterburis meditsiini õppinud ja tegi seda seal inglise keeles:S Ei kujuta küll hästi ette, miks Venemaal inglise keeles õpitakse, aga no näed siis. Onu tegi mulle mõlemasse jalga süsti ja lubas, et mõne päevaga peaks asi parem olema. Aga määras mulle puhkuse. Mina ja puhkus...mhmm...need kaks asja kuidagi ei taha kokku sobida, aga andsin endast parima, nii et homme parem oleks kui kõik triksis-traksis on, sest meil tuleval nädalal kolm mängu ees ootamas.

Meil oli see nv ainuke vaba nv, mis meil selle aastanumbri sees veel on ja mida tegin mina, passisin kodus ja puhkasin jalgu. Plaanisin väikse shopingu teha Jyväskyläs, aga näedsa siis...ilmselgelt ei tasu plaane teha lihtsalt. Reedel pidin ikkagi Jyväskyläs koolis olema ja õhtul sain isegi kursaka soolaleivale minna. Mulle jube hästi sobis, sest seal sain ainult istuda (nii et mu jalad olid õnnelikud), head sööki nautida (kursaka toanaaber on lihtsalt meisterkokk ja pange nüüd tähele-ta on mees, nii et lootus säilib, et sellised ikka leidub, kellele süüa meeldib teha) ja laulda (ei tea, kui väga see teistele meedlis, aga endal oli lõbus igas tahes). Nii et lihtsalt kvaliteetaeg kvaliteetinimestega:) Mõnus! Eile-täna olin Pieksämäel oma korterikeses, ei teinud eriti midagi peale istuvate tegevuste ja minu päeva highlight oli toidupoes käimine. Tähtis on, et see ennast nüüd ära ka tasus ja saan homme juba normaalselt trenni teha.

Nii..kell hakkab pool 12 saama ja Mati tahab küll tulla. Ilmselgelt ei ole enam esimeses nooruses :D Nii et jätan siinkohal katki ja katsun varsti jälle kribada!

Mõtlen ikka teie peale, armsad:)