Niisiis...lausa piinlik kui palju sellest viimasest korrast möödas on ja ma parem ei maini seda sõna, mis on eelmise postituse pealkirjaks, sest see on teil vist juba pähe kulunud:D Nii et proovin siis täna vähemalt natuke seda heastada. See pilt on veel sellest ajast, kui siin soe oli ja kui ma niisama ilma nautisin ja mõnusaid mõtteid mõtlesin (milles teil on suur osa!). Täna paistab ka väljas päike ja mitu päeva järjest on täitsa ilus ilm olnud, kuigi väga külm juba. Hommikul oli mu akna taga nt 0 kraadi :S Alguses arvasin, et mu silmad ei ole veel üles ärganud, aga vist nii ongi, et nüüd ei tule sooja enne, kui alles kevadel..nuuks! No jään seda aega ootama ja kui pime aeg tuleb, vaatan päikeselisi pilte vähemalt!
Kuidagi väga kiirelt on see esimene kuu siin mööda läinud ja ütleme nii, et olen enam-vähem sellele elule siin pihta saanud, aga pean ettevaatlik olema, et ma tagaajaja rolli ei satu, sest vahe peal on küll selline tunne, et pidev jooksmine on ühest kohast teise. Kuidagi arvasin, et lihtsamalt läheb see kahe linna vahel sebimine, aga samas varsti saavutan vist mingi kõrgema taseme planeerimises. Iga nädal tuleb valmis mõelda, kuidas, millal, kuhu ja mitme kotiga ma minema pean:D Kuigi sellega harjub ka pika peale ära, nii et küll ma hakkama saan. Rongivõlusid oskan juba päris hästi ära kasutada. Seal alati 45 minutit aega, et õppida või kui tegemist on 6:45 minema rongiga, siis tukkuda või proovida üles ärgata enne kohale jõudmist.
Koolis on päris mõnus, kuigi tegemist on palju ja meil on palju praktilisi aineid, kus peab tglt ka kohal käima. Ei saa aru, mis värk sellega on:D Tartus sai suht ära harjutud sellega, et lektorid loevad loenguid ja kedagi eriti ei huvita, kas sa seal oled või mitte. Põhiline kui kursuse lõpus said oma ristikesed valikvastuste kastikestesse ära tehtud ja sellest piisas. Samas on meil siin enamus aineid sellised, kus pigem tahaks rohkem lugeda ja tegeleda sellega, kui aega on. See on ka mulle midagi uut, sest olin harjunud sellega, kus sul on heal juhul paar ainet, kus sa tglt ka ise tahaksid juurde lugeda midagi. Üks aine, mis meil nüüd juba ära lõppes oli eriti muhe, kus me lihtsalt käisime kohal ja harjutasime social interaction skills`e. Nii et see oli täitsa tavaline, kui me 3,5 tunni jooksul tegime rollimänge, tikumänge, ehitasime paberist torne või arutasime grupitööna, kuidas jaotada 15000 eurot. Need kõik olid seotud nende teooriatega, mida parasjagu läbi võtsime ja päris kift oli näha, et enamus neist tglt ka paika peavad. See arvatavasti küll tundub rohkem, et me lihtsalt olime seal, jõime kohvi, sõime küpsiseid ja mängisime seltskondlikke mänge, aga päriselt ka neil oli õppe-eesmärk ka olemas täitsa! Ja tuleb tunnistada, et sellise õppimise vastu ei ole mul mitte kõige vähematki!
Ahjaa...ma ei ole vist kursakatestki rääkida jõudnud ju. Meie kursus on tõesti rahvusvaheline. Mitte nii nagu eelmine kord Hollandis, kui pidi olema ka rahvusvaheline õpe, aga tglt tegid selle "rahvusvaheliseks" lisaks 98 % saklastele üks hollandlane, üks soomlane ja üks eestlane (mina:D). Nii et oli tore üllatus, et tõesti kõik ongi igalt poolt maailmast. Meil on inimesi Pakistanist, Indiast, Leedust, Belgiast, Poolast, Saksamaalt, Kreekast, Filipiinidelt, Singapurist, Hiinast, Venemaalt ja Soomest. Nii et mõnus kirju seltskond. Samas olen üsna selgeks saanud, et noored on vist igal pool mõneti sarnased, nii et väga suuri kultuurilisi erinevuseid ei ole veel tajunud. Samas ma näen neid ju ainult koolis ka, nii et seal vbl need lihtsalt ei paista välja. Kahju tglt täitsa, et iga kord nad ikka kutsuvad mind tudengiüritustele ja -pidudele, aga mul on alati see sama vana vabandus: võrkpall! Samas...see vabandus lihtsalt meeldib mulle liiga palju, et sellest loobuda;) Millegipärast saan ma kursakatest kõige paremini läbi ikka kuttidega. Ma ei tea, mis teema sellega on, et nendega on kuidagi palju lihtsam suhelda, kui tüdrukutega. Üks poolakas on eriti naljakas ja äge kutt, eriti meeldivad mulle ta punased püksid, mida ma küll kahjuks ainult pildi pealt näinud olen ja kuna need on lühikesed spordipüksid, siis ei tea küll miks ma neid ta jalas koolis ei näe:D See saksa kutt on mul ka päris heaks sõbraks saanud ja temaga suhtlesin juba enne siia tulekut vähe. Temaga ühendab mind muidugi võrkpall ka, nii et vahel kui me rääkima hakkasime lõunalauas, siis teistel vist viskas juba sellest võrkpalli-jutust kopa ette.
Rääkides lõunast...siis te ei kujuta ette, kui mõnusad on siin koolilõunad. Sa maksad ainult 2,5 eurot ja saad selle eest sooja söögi, nii palju salatit kui tahad (ja see valik on päris lai), lisaks veel igasugu vürtsid ja seemned, mida saab peale raputada (ja proovige neid, kui te veel seda teinud ei ole, sest pähklid või seemned salati või sooja toidu sees võivad asjale hoopis teise maitse anda, ausalt!) ja muidugi igasugu erinevad leivad, kuklid, saiad. Nii et siin on tudengilõuna ikka korralik! Mulle sobib :)
Mu päevad tavalised nii lähevad, et hommikul on trenn (kui jõuan siis pallitrenn või jõusaal koolis), siis kool, siis teine trenn ja siis kas koju või tagasi Jyväskyllä. Nii et nädalad lähevad vääga kiirelt. Õnneks on mul sellised tiimikad, kelle juures saan Jyväskyläs ööbida, kui vaja on. Tglt mulle endale see eriti ei meeldi, sest vahel tunnen, et olen seal ees ja ega väga vist ei meeldi, kui keegi kolmas pidevalt enda juures ööbib, nii et üritan seal olla nii vähe kui võimalik. Enamasti olen paar ööd nädalas seal ja muul ajal üritan ikka kodus ööbida. Nii et selline pidevalt teel elu:) Kui siis lõpuks nädalavahetus kätte jõuab on aeg kodu jälle uueks nädalaks korda seada ja siis jälle uue hooga:D Nii et kujutate isegi ette (kes varem mu tuba näinud on), milline mu kodu välja näeb, kui jõuan ainult ühed asjad koju visata ja teised asemele võtta. Ei ole just eriti eeskujulik tütarlapse elamine.
Trennid on meil täitsa mõnusad ja tiim on ka tore. Kuigi vahel tunnen, et olen nagu kuskil vahe peal. Ei ole päris välismaalane (nagu on meie kaks ameeriklast) ja ei ole soomlane ju ka. Aga mulle meelib, et tiimis on palju kogenud mängijaid ka, nii et saan neilt pidevalt juurde õppida. Siin ikka asjad käivad hoopis teistmoodi nii treenimise kui inimeste suhtes. Huvitav on näha, kuidas erineva kogemustepagasiga inimesed mängivad, nii et üritan neilt nii palju juurde saada kui võimalik on:) Tiimiga käisime nüüd esimest korda väljas ka eelmine nv ja see oli....päääris naljakas. Enne oli meil siis uute tiimiliikmete sisseõnnistamine (mis nägi välja nii, et mängisime seltskondlikke mänge ja pidime ühe ülesandega hakkama saama). Nimelt tehti meie ameeriklasele (Quincy) ülesandeks õpetada meile wobble-tantus, mida ameeriklased kuskil tantsivad. Ja see oli NALJAKAS! See sai jäädvustatud (kahjuks) ka videole. Ma olen ikka arvamusel, et sellistel hetkedel tuleks fotokad ja kaamerad ära keelata lihtsalt:D Aga no tore oli ja nalja sai! Käisime kohalikus ööklubis tantsulkal ka pärast seda ja seal oli sama naljakas edasi, nii et kahesõnaga-lõbus oli! Kuigi tuleb tunnistada, et mingil hetkel tundsin oma parimatest tantsukaaslastest puudust, et meie oma tantsu teha :)
Mis siis veel...veidi totter on nii pika aja tagant kirjutada, sest nii palju on juhtunud, aga kui vaja kirja panna, siis muidugi meelde ei tule midagi. Ahjaa...mul on siin üks inimene veel, kes mind juba praegu nii palju aidanud on ja kellega rääkides ma pidevalt üllatun ja midagi uut teada saan. Just eile mõtlesin, et huvitav, kas millalgi tuleb selline hetk ka, et mina saan midagi sellist öelda, mis talle üllatusena tuleb ja millele ta kunagi varem tulnud ei ole või lihtsalt, et kui mingil teemal vaidleme, siis lõpuks on minu argumendid paremad kui tema omad :D Muidugi asi ei ole õiguses, aga ma usun, et saate aru, mida ma mõtlen. Muidu on ta lihtsalt...TORE:) Ei oleks uskunud, et keegi nii lühikese ajaga mind nii palju mõjutada suudab, aga näed sa. Üks tore asi tema juures on see, et ta oskab eesti keelt ka, nii et saan temaga kodukeeles rääkida (juhheii). Enamasti on meie vestlused kolm-keelsed. Seni kaua kuni mul meeles on, räägin eesti keeles või siis seni kaua, kuni ta minust aru saab. Kui on tõsisemad või keerulisemad teemad räägime inglise keeles ja kui on lihtsamad laused, siis ta räägib soome keeles ja sõnumid on soome-eesti-inglise keeles, nii et üsna mõistlik suhtlemine. Kahjuks läheb ta nüüd järgmine nädal minema Ameerikasse treeneriks, nii et tuleb soome keel selgeks saada ja kohalikega suhtlema hakata ;) Muidugi on siin kohalikel veel mingi oma murrak ka vähe, nii et vahel ei saa soomlased ka päris täpselt aru, mis nad räägivad (ja kujutate ette, kui lihtne siis mul neist aru saada on:D). Õnneks enamus ajast siiski on universaalne soome keel.
Kusjuures saan juba päris palju soome keelest aru ka, aga räkida ei oska. Päris naljakas on, kuidas ma näiteks meie abitreeneriga suhtlen. Kõrvaltvaatajale võib eriti veider tunduda, kui tema räägib minuga soome keeles ja ma vastan pidevalt inglise keeles või siis inglise-soome segalausetega. Mul on küll soome keele õpik täitsa olemas siin, aga istub kahjuks enamuse ajast aknalaua peal ja ootab, et ma sellega midagi ette võtaks. Kuidagi see õpikust õppimine ei tundu väga tore, nii et tuleb lihtsalt rohkem rääkima hakata! Üks päev oli juba tore juhus, kui üks vana tädi hakkas minuga rääkima ja alguses sain isegi aru ja üritasin midagi vastu purssida, aga mingil hetkel läks kaduma ja siis avastasin, et suhtlemiseks ei olegi vahel muud vaja kui ainult kuulata, noogutada ja naeratada. Lahkusime mõlemad naeratusega, nii et tundub, et toimis:)
Oeh....ma arvan, et nüüd mul on kirjutamiseblokk ees ja naeratusega on alati tore lõpetada, nii et olge mõnusad seal ja ma üritan mitte nii pikka vahet sisse lasta enam. Äkki asendan hommikused ärkamised rongis hoopis blogi kirjutamisega;) Igal juhul olete mu mõtetes ja saadan suured kallistused teile ka!
No comments:
Post a Comment