Ma varem ei uskunud needustesse, aga no tõesti...

Niisiis...nagu pealkirjast ennustada võib, ei ole just kõige lõbusam postitus. Nimelt, just kui olin achilkade jamast lahti saanud ja nautisin trenni, sest ma sain isegi nende asjadega hakkama, millega siiani maadelnud olen, lihtsalt pidi midagi juhtuma. Ilmselgelt olingi liiga rahul korraks, nii et blokiharjutuse ajal hüppasin siis blokki ja kuni maandumiseni oli kõik ok, aga siis jäi mu jala alla kellegi teise jalg. Jamh...kes täpselt alt läbi oli, ei olegi enam oluline, sest järgmisel hetkel olin ma juba ääre peal, jalg üleval ja jääkott jala peal. Ehmatus oli väga suur, aga pärast trenni ei tundunud asi nii hull, nii et sain normaalselt kõndida ja kõik. Ei teagi, kas see tuli trennisoojast või adrenaliinist või endorfiinidest või millest iganes, et midagi ei tundnud, aga õhtul...siis ei olnud asi nii ok enam.

Hoidsin küll hoolega külma ja lasin enda trennikatel ennast teenindada. Nimelt nad olid mu pool tegime süüa ja vaatasime filmi. Ma liikusin nii vähe kui võimalik ja olin veits isekas seal. Ikkagi hakkas õhtul kohale jõudma, et jalg ikka läks päris korralikult. Magama minnes monteerisin patjadest torni, et jalg kõrgemal oleks. Ei tea, kas mu udupeasus ei tulnud selle peale, et see eriti kaua ei püsi, sest kui ma magama jään, siis ma niikuinii pidevalt paigal ei püsi. Igas tahes tundus see jube asjaliku mõttena, aga mu suurepärane torn lagunes päris kiirelt. Öösel ärkasin üles ja vahetasin veel jääkotti, et hommikuks paistetus alla läheks, aga jah...kahjuks imet ei juhtunud (ja ma nii ilusti palusin, et mu trennikad mingi võlutegelase mulle unes saadaksid, kes "abrakadabra" ütleb ja kõik korda teeb), nii et hommikul oli jalg päris paks ja kõndimine ei olnud kõige meeldivam tegevus just.

Olen üsna kangekaelne ja olin veendunud, et külma hoidmisest peab ikka kasu olema, nii et tegin seda vahelduva eduga terve päeva ja sain õhtuks paistetuse alla. Käisin järgmisel päeval arstionu juures ja sain teada, et õnneks midagi hullu ei olnud, nii et ainult venitus ja väike rebend. Pallitrenni ei õnnestunud minna, nii et pidin jõuksi ja ujumisega leppima. Vees tundus jalg päris mõnus ja sain seal väikseid hüppeid proovida (kohalikud vaatasid mind küll suht segaduses pilguga, kui ma seal ringi hüplesin) ja julgemalt liigutada. Järgmine päev lasin ära teipida ja tegin trenni kaasa, aga hüpata mul trenks siiski ei lubanud. Muidugi oli meil kohe ka uus kodumäng, mille me pähe saime. Väga nutune tunne oli ikka, et ei saanud kuidagi tiimi aidata. Eriti veel kui saime 3:1 kaotuse. Valus!

Nüüd olen saanud trennis ikka hüpata ka vähe, aga ilma korraliku teipimiseta jalg veel mängida ei lase. Nii et nüüd tuleb kõvasti pingutada, et jalg korda saada uuesti ja siis võidelda uuesti selle eest, et platsile saada! Igal juhul tahtmine on, nii et eks näis, kuidas läheb ja kas mu vigastuste needusel tuleb äkki lõpp ka.

Nii palju siis minu needusest siiani, aga tegelikult selle postituse pealkirjaga ei mõelnud ma ainult ennast, vaid meie võistkonda. Nimelt on meil peale minu jamade ühel tüdrukul põlve jamad ja kahel õlajamad ja nüüd veel mingi pöidlajama ja tõesti...kuhjaga jamasid tulnud siia hooaja algusesse. Loodame, et see teeb meid ainult tugevamaks :) Millalgi peab ju see "needus" läbi ka saama ja siis oleme selle võrra tugevamad! Siinkohal täna lõpetan ja homme postitan miskit mu muu elu kohta ka, kus on vähe rohkem positiivseid asju :)