Ja nii ongi! Ei ole motet oodata, et midagi niisama paremaks muutub, vaid tuleb lihtsalt enda vaatenurka nendele asjadele muuta. Tuleb märgata neid väikseid mõnusaid hetki, mis lihtsalt panevad sind naeratama ja võid sellele hetkele tagasi mõelda ja naeratad jälle :) Kuidas mulle sellised hetked meedlivad! Hmm...te vist mõtlete nüüd, kus kohast ma lambist sellise teemaga platsi hüppan, aga vbl sellepärast, et siin olles olen veel rohkem õppinud selliseid hetki hindama. Eriti kui mõned asjad lähevad allamäge, siis tuleb neid väikseid mõnusaid hetki eriti hinnata ja tähele panna, et jälle positiivsuse rajale tagasi pöörduda.
Niisiis...mis mul viimasel ajal need hetked olnud on. Kõige pealt alustan sellest, kui äge on omada sellist asja nagu oma isiklik võlukübar ja mina olen see õnnelik, kes sellise asja endale saanud on. Ja see on lihtsalt üks parimaid asju, mille ma kunagi saanud olen :) Ja ma usun, et sellel tõesti on võluvõimed, sest olenevalt hetke olukorrast ja tujust, saan sealt alati sedelikese, mis mulle just sellel hetkel nii vajalik on. Siin olles olen enda külmkapi peale juba kaks sedelikest kleepinud, mis mul siis pidevalt silme all on;) Huvitav küll, miks ma just külmkapi peale need panin??!! :P (võib-olla siis mu pilt peatub üsna tihit neil:D) Et mitte kõiki võlusid endale hoida, siis jagan neid kahte teiega ka: 1) Õnn tuleb nende juurde, kes naeratavad, 2) Ja alles siis, kui me enam ei karda, hakkame elama, nautides iga kogemust, nii valusat kui rõõmsat; elama, olles tänulik iga hetke eest, elama täiel rinnal.
Ma olen harjunud igale väitele tõestust ka leidma, et selle paikapidavust tõestada (elagu ülikool:D) ja sellele esimesele on mul just viimasest ajast üks väga hea näide. Heh...nimelt, nagu te kõik teate (või nagu kõik arvavad teadvat), et soomlased on tavaliselt sellised kergelt tuimad ja mitte just sellised, kes sulle naeratavad ja äkki veel midagi ise ütlema tulevad. Mul oli sellel nädalal kaks mõnusat hetke, kus ma selle enda jaoks jälle umber lükkasin. Enda kaks soomlasest kursakat on küll selle uskumuse irratsionaalsuse mulle juba ammu ära tõestanud, aga tore ikka kui see veel kinnitust saab eksoleJ
Ahjaa…kuhu ma nüüd jäingi. Selle esimese näite juurde siis…väike seletus enne, kui ma selle uue juhtumise juurde jõuan. Nimelt olin mina üks päev raamatukogu kohvikus (seal ma hängin päris tihti, kui loenksid läbi on ja ootan trenni minekut). Läksin siis rõõmsalt oma tavapärase kohvi järele ja seisan järjekorras, ootan ilusti oma korda ja tunnen, et kellegi pilku. Vaatan siis kõrvale ja no ei saa lihtsalt muudmoodi kui jäängi vaatama ja siis mõlemad naeratame, mina maksan oma kohvi ja lähen enda omadega lauda istuma. No ja räägin siis juttu ja naerame millegi üle, kui endalegi üllatuseks kohtan seda sama pilku jälle. Ja lihtsalt iseenesest tuleb naeratus näole J Ma usun, tüdrukud, kui te oleksite neid silmi näinud, siis oleksite samas seisus olnud.
Ja nüüd see nädal siis lähen mina rõõmsalt sõpradega lõunale ja meil on nendes tudengi-kohvikutes siuksed leiva-lauad, kus saad endale värskest pätsist ise lõigata, millist tahad. No ja olen mina siis ühel pool seda lauda ja tõstan korraks pilgu ja seal on need samad silmad. Vaatame siis lihtsalt natuke aega ja asi läks juba päris naljakaks ära, nii et ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin naerma... siis see inimene tuli mu juurde ja küsis soome keeles (poleks elu sees välimuse järgi arvanud, et ta soomlane on), kas me tunneme üksteist (kujutate ette, soome kutt tuli ise midagi ütlema ja ta ei olnud joogine:D). Ma sain tast küll aru, aga igaks juhuks vastasin siiski inglise keeles. Oli suht mõnusalt veider hetk. Igas tahes…istusin siis enda omadega laua taha maha ja jälle istus tema täpselt vastaslaua taga. Ja muidugi need silmad jäid mulle pidevalt ette ikkaJ Heh…Ja kui te seda loete, siis parem oleks, et ei naera seal või vähemalt mitte väga kõvasti, sest nagu ma enne ütlesin, väikeseid hetki tuleb hinnata!
Teine tore hetk oli siis, kui ma käisin noortega trennis esmaspäeval. Tahtsin palli katsuda vähe ja kuna meil trenni ei olnud ja ma meeste trenni päris trügida ei tahtnud, siis läksin sinna. Pole ammu nii lõbusat trenniseltskonda näinud:D Alustades treeneriga, kelle energilisus ja lõbusus paneks vist kõige tuimemad piffid ka liikuma ja naeratama. Ja ma usun, et noortele selline stiil sobib päris hästi. Seda, kui hea ta oskuste õpetamisel on, ma veel hinnata ei oska, aga mõnusa energia laksu sai sealt küll. Ja need tüdrukud, kes seal olid, olid pidevalt hingega asja juures ja sealjuures oli naeratus näol, üksteist toetati ja tundus vähemalt, et kõik nautisid ikka mõnuga seda, mis seal toimus. Mind võeti seal väga hästi vastu ja nalja sai, nii et päris mõnus vaheldus oli tõsisele trennitegemisele. Veel üks lõbus asi on finglish, mis on siis soome-inglise segavariant ja mida trenks siis ikka mõnuga praktiseeris, kuigi ma ütlesin, et trenks võib ikka julgelt soome keeles rääkida, et küll ma hakkama saan. Nii et võrkpalli-inimesed on siin küll soomlastest teistsuguse pildi kujundanud.
Võib-olla läkski asi liiga lõbusaks ära, nii et pidin ikka ühe pangega ka hakkama saama. Nimelt käisin enda jalga teipimas kohalikus ensiapus (meie teipar töötab seal) ja hakkasin siis rattaga trenni minema. No ja kui ma sinna läksin,panin juba tähele, et maa sädeleb mõnusalt, nii et kerge jääkirme oli maas. Ja ausalt ka ma läksin väga ettevaatlikult ja vaikselt sealt mäest alla, aga vaata nalja, esimese kurvi peal läks ikka rattas alt ära ja laksuga põlv vastu maad. Mnjah…muud ei juhtunudki, kui tiimidressikatesse tuli kerge auk ja põlve ka väike :D Õnneks sain siiski seekord ilma röntgenita hakkama ja piirdusin puhastamise ja plaastriga. Praegu on põlv juba kergelt kirju, nii et sellest tuleb mingi hiigelsinikas vist:D Ei ole vist parim mõte sellise ilmaga mul rattaga sõita, sest kui kellelgi midagi juthub, siis olen see ilmselgelt mina.
Aga siiski lõpetan positiivsel lainel…soovitan teil ka täiega nautida neid mõnusaid hetki ja ega pidevalt ei saagi koguaeg happy-go-lucky olla, aga naeratamine ja naermine on väga olulised, nii et tuleb neid hetki endale võimalikult palju luuaJ Jep…tuleb nautida seda elu, mida me elame;)
No comments:
Post a Comment