Mnjaa..ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma olen ikka veel kergelt hämmingus, kui palju võib väljas lund olla. Eile ei pannud ma seda veel nii tähele, kui maale sõitsin, aga täna hommikul jõudis see päris kohale vist:)
Eilsel jõuluhommikul keetsin endale mõnusa pudru koos rosinate ja vahtrasiirupiga, tegin kannu kohvi ja asusin otsustavalt seminaritöö kallale. Mnjaa..kusjuures aeg läks kiirelt, aga eriti kaugele ma sellega ei jõudnud ja mingil hetkel sain aru, et see ei vii eriti kuskile, nii et otsustasin kerge teraapiasessiooni vahele teha. Panin siis riidesse, mütsi pähe, muusika kõrva ja läksin õue. Pärast nii tunniajast värskes õhus viibimist tundus kõik jälle nii mõnus ja endalegi ootamatult selgus, et ka kõige parema tahtmise juures ( kui palju mul nüüd tglt ka seda tahtmist oli, on iseasi :D) ei saaks ma enam seminaritööga tegeleda, sest tuli hakata küpsiseid memmele-taadile tegema ja siis oli juba aeg nii kaugel, et asjad kokku panna ja rongi peale. Sihtkohaks oli mul Rakke. Rongis oli hea soe ja meelt lahutas üks väike poiss, kelle suust tuli ainult puhast kulda. Proovisin ennast viisakalt tagasi hoida ja enda asjadele keskenduda, aga no tõesti...need pärlid olid liiga head!
Muidugi kui ma kohale jõudsin, oli juba terve laud süüa täis ja seda tuli pidevalt juurde. Nii et mingi hetk oli laual korraga verivorstid-kapsad, salatid, süldid, pirukad, koogid, seened, kõrvitsad, heeringad ja muud loomad. Õnneks tuli õigel ajal kingituste jagamine, kus ma tulin ideega, et teeme hoopis ringiriimid seekord. Ja see kellest riim kaduma läks, pidi siis midagi tegema, et kink kätte saada. Tundus, et asi isegi sujus, aga mu isa oli lihtsalt lootusetu. Alguses ta küll üritas riimi leida, aga ilmselgelt ei saanud sellega just kõige paremini hakkama, nii et hakkas järgmine kord kohe oma luulet lugema. Nalja sai ja lõpuks said ka kingid jagatud.
Siis sai jälle vahelduseks süüa-juua ja kuskilt ilmusid jõululaulikud, nii et tuli suu tühjaks süüa ja laulma hakata. Minule kahjuks laulusõnu ei jätkunud, nii et tegin kerget omaloomingut ja need sõnad, mis mul olemas olid, ei kattunud üldse teiste laulikutega, nii et andsime päris huvitava jõulukontserdi-sellise teistsuguse.
Kui kõik olid juba mõnusalt süüa täis ja sossus olekus, sättisime valmis voodid ja plaan oli magama minna. Mnjah...plaan hea, aga mida ei tulnud, oli uni. Nii ma siis olin vahelduva eduga pool unes, aga poole 7 ajal enam ei viitsinud ja ajasin ennast üles. Võtsin siis teki kaasa, tegin köögis jälle väikse kohvi ja seadsin ennast köögipõrandale lugema. Kuskil tunnikese pärast ühines minuga taat. Temaga koos lisandus kohvi juurde ka väike Vanake, rosolje ja räimed. Nii me siis istusime seal kahekesi ja jutustasime suhetest, taadi kunagistest pruutidest, elust ja muust põnevast.
Millalgi helistas mu kallis vend, kes pidi autoga maale sõitma, et ma saaks sellega siis linna minna, aga vaata nalja...ei saanud koduväravastki välja. Alguses ma muidugi mõtlesin, et pingutab vähe üle sellega, aga no ei olnd miskit teha. Tuli uus plaan välja mõelda. Plaanisin siis kella 11 bussiga Tartusse sõita ja tatsasin kotiga ilusti peatusesse, aga mida ei tulnud, oli buss. Pärast poole tunnist külmetamist jõusid kohale, et vist seda ei tule ja tatsasin tagasi. Kell 14:30 proovisin uuesti ja seekord läks õnneks. Mnjah...nii palju siis mu plaanist asjalik olla. Nimelt pidingi linna tagasi sõitma, et tegeleksin veidi kooliasjadega enne, kui töökaaslastega jõuluõhtut pidama lähen. Nojah...koju jõudsin kella 17 ajal, mis oli täpselt õige aeg, et jälle minema hakata. Kui ma siis astuma hakkasin sain aru, et see mitte-väravast-välja-saamise jutt ei olnud ikka üldse üle pingutatud. Nende majade eest, kus lund ei olnud aetud, oli tõesti lumi põlvini. Õnneks ei olnud kaugele läbi lume sumada vaja. Ees ootas mind seekord täidetud jõuluhani, kapsad, küpsetatud õunad portveini kastmes ja kook "Ahvatlus". Õhtu lõppes mõnusa sauna ja jutustamisega, nii et väga muhe õhtu.
Tundub, et millegipärast ei olnud täna siis ette nähtud asjalik olla. Kusjuures võib-olla see oligi täpselt see, mis vaja, et ennast veidi laadida, nii et homme hommikul olen energiat täis, et uuesti asjalikule lainele häälestuda. Või vähemalt nii usun ma praegu!
Nüüd on aga paras hetk ennast mõnusalt kerra tõmmata ja Mati seltsi minna...
Saturday, December 25, 2010
Monday, December 13, 2010
Milleks magada, kui seda aega saab ka mõnusamalt kasutada ?!
Minu nädalavahetus ilmselgelt selle põhimõtte alusel mööduski. Nimelt on mul see nädal selline suvaline nädal, et on sattunud neli eksamit siia ja kõik muidugi ikka järjestikustel päevadel ja et asi veel huvitavamas teha, on kaks ka täitsa ühele päevale sattunud. Olin omast arust jube eeskujulik ja mõtlesin, et nädalavahetuselt saan korralikult valmistuda nendeks, aga juba esmaspäeval sai selgeks, et asi päris nii ei lähe. Olin tööl ja sain kõne enda vennalt, kes otsustas reedel sünnipäeva pidada. Niisiis...sellega sai selgeks, et õppimise tõenäosus juba vähenes. Ja kolmapäeval helistas Kapa, et kavatseb laupäeval sünnipäeva pidada, nii et saate vist isegi aru, kuidas mu asjalikuks plaanitud nädalavahetusest sai ootamatult hoopis mõnusaid pidusid täis nädalavehtus:)
Reedel algas pidu juba kella 18 ajal, aga südametunnistus ei lubanud juba kella kuuest pidutsema hakata, nii et läksin enda töö juurde, et veidi enne õppida ja asjalik olla. Plaan hea ja mingi ajani see isegi toimis, aga üsna varsti ei suutnud ma enam keskenduda ja leidsin iga natukese aja tagant, et peaksin väikese pausi tegema, et teed/ kohvi teha või midagi süüa. Siiski pidasin vastu ja sain natuke loetud isegi. Kui ma plaanisin siis koju peole minna, pidin auto sisehoovist välja ajama ( ei saanud autot tänavale jätta, sest siis oleksin lihtsalt liikluse Oa tänaval kinni pannud ). No kui keeruline saab auto hoovist välja sõitmine olla? Uskuge mind- saab! Kuigi lumi oli enam-vähem ära aetud, oli pinnas ilmselgelt mu Nissani jaoks liiga pehme, nii et muidugi jäi auto kinni ja ei kavatsenud üldse kuskile liikuda. Aga...olin valmistunud ja lumelabidas oli autos olemas. Hakkasin siis kühveldama ja pärast veerand tunnist rapsimist sain auto kätte. Kui keegi majaelanikest oleks sel ajal akna peale juhtunud, siis oleks ilmselt päris meelelahutuslik vaatepilt olnud.
Jõudsin siis koju ja pidu oli juba täies hoos. Kiire riiete vahetus ja ühinesin teistega. Sain nii youtube`i järgi tantsida, veidraid grupipilte teha, "kanada" kutiga sokkidest rääkida, lipsusõlme tegemist õppida, veidi sügavmõttelistel teemadel rääkida ja piisavalt palju niisama tsillida (või peaksin kasutama uut eesti keelset vastet- aegleda). Kella kolme ajal sosistas keegi asjalik mulle kõrva, et nüüd oleks mõistlik magama minna, sest hommikul pidin kella 10ks jõululaadale tööle jõudma. Nonii siis...taaskord mõte hea, aga teostus... Minu voodi oli keegi sõber kahjuks hõivanud ja ilmselgelt lubadus, et ta ei laiuta, ei pidanud paika. Lihtsalt magas keset voodit, nii et otsustasin teise tuppa magama minna. Võin teile ühe nõuande jagada- magamine ülemisel korrusel, kui alumisel korrusel on kergelt joogised inimesed ja muusika, on mõttetu lootus. Nii ma siis üritasin magada kuni kella kuueni hommikul. Lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin alla korrusele, et pisut vaiksemaks võetaks (tean küll, et see ei olnud ilus minust, aga no selle aja peale ma lihtsalt enam ei suutnud). Õpetus- järgmine kord olen selle asemel peol, kui üritan magada:)
Kell 8:30 oli äratus. Siis kiirelt duši alla, riidesse, väike söök, kohvi ja minek. Kui ma sinna kohale jõudsin, siis kadus uni päris kiirelt ja mõtlesin, et kuidas ma sellisest üritusest varem midagi ei teadnud. Tegemist oli Waldorf kooli jõululaadaga ja see ei olnud kaugeltki mitte tavaline laat, kus on lihtsalt üksteise kõrval lauad ja nende taga inimesed, kes Sulle üritavad mingeid asju pähe määrida, mis Sulle absoluutselt vajalikud ei ole. See oli kooli jõuluüritus, kus olid erinevad töötoad, esinemised, kohvikud, kokteilibaar, raamatukogu (koos näitlejatega, kes raamatuid ette lugesid ja loenguid pidasid), ruumid täis mõnusaid ise tehtud jõuluasju, ökokraami, värskeid küpsetisi, astelpajulikööri ja muud mõnusat. Koridorides pakuti krõbedaid ja veel soojasid vahvleid koos vahukoorega ja kohvikus oli lõputu kohvijoomine. Nii et tean, kuhu ma järgmine aasta kindlasti tagasi lähen. See kord kahjuks oli aega vähe, nii et vahetasin sularaha mõnusate asjade vastu ja lippasin koju.
Enne kui otsustasin veidi jälle õppematerjalide maailma sukelduda, läksin enda esimesele jooksutiirule üle mitme kuu. See on lihtsalt hämmastav, kuidas üks nii lihtne asi, suudab sellist rõõmu valmistada. Aga tõesti...see oli väga muhe! Nii et pärast seda oli pea mõnusaid mõtteid täis, nii et lootsin, et õppimine tuleb ka vähe paremini välja. See siiski eriti edukalt ei läinud ja pärast mitmetunnist slaidide lugemist (mis olid otsast-otsani täis kirjutatud, nii et ei saa aru, kus see slaidi võlu välja tuli seal ), otsustasin, et nüüd aitab. Panin siis ennast riidesse, hüppasin autosse ja kimasin Küllitsesse. Seal ringi seigeldes ja õiget teed otsides, avstasin jälle, et väljas on ikka veel nii ilus :) Jõudsin siis lõpuks pärast metsa vahel ekslemist kohale, parkisin auto lumme ja peole. Saunamaja oli mõnusalt soe ja seltskond oli veel mõnusam. Mingil hetkel vahetasime riided saunalinade vastu, milles veetsime head mitu tundi. Sauna lava pealt oli muidugi vaja lumme hüpata, sest see oli lihtsalt nii pehme ja valge ja kutsuv. Lähtusin siis loogikast, milleks minna ringiga kui saab ka otse. Nii et kui lava pealt välja sain, oli trajektoor otse välja ja lumme. Ja nii ma maandusin jalgupidi põõsas ja näoli üleni lumes. Mnjaa..tundmatus kohas lumme hüppamine ei ole tõesti hea mõte. Lavale vahelduseks tantsisime niisama ringi ja andsime duširuumis väikse kontserdi. Kui rätik juba veest nii raskeks oli muutunud, et tahtis kogu aeg alla kukkuda, oli mõistlik uuesti riidesse panna. Pärast mõnusat jutustamist kamina ääres, hakkasid inimesed kuidagi vaikselt ära kustuma. Ja kuskil poole 4 ajal saingi juba koju sõitma hakata. Selline lühem õhtu taaskord.
Neli tundi und ja äratus. Pühapäeval isegi õnnestus natuke õppimisele pihta saada (siinkohal minu tänusõnad inimesele, kes avastas kohvi võlud). Homme siis selle nädala esimene etteaste. No ja sellise ettevalmistusega ei saagi ju midagi halvasti minna:)
Reedel algas pidu juba kella 18 ajal, aga südametunnistus ei lubanud juba kella kuuest pidutsema hakata, nii et läksin enda töö juurde, et veidi enne õppida ja asjalik olla. Plaan hea ja mingi ajani see isegi toimis, aga üsna varsti ei suutnud ma enam keskenduda ja leidsin iga natukese aja tagant, et peaksin väikese pausi tegema, et teed/ kohvi teha või midagi süüa. Siiski pidasin vastu ja sain natuke loetud isegi. Kui ma plaanisin siis koju peole minna, pidin auto sisehoovist välja ajama ( ei saanud autot tänavale jätta, sest siis oleksin lihtsalt liikluse Oa tänaval kinni pannud ). No kui keeruline saab auto hoovist välja sõitmine olla? Uskuge mind- saab! Kuigi lumi oli enam-vähem ära aetud, oli pinnas ilmselgelt mu Nissani jaoks liiga pehme, nii et muidugi jäi auto kinni ja ei kavatsenud üldse kuskile liikuda. Aga...olin valmistunud ja lumelabidas oli autos olemas. Hakkasin siis kühveldama ja pärast veerand tunnist rapsimist sain auto kätte. Kui keegi majaelanikest oleks sel ajal akna peale juhtunud, siis oleks ilmselt päris meelelahutuslik vaatepilt olnud.
Jõudsin siis koju ja pidu oli juba täies hoos. Kiire riiete vahetus ja ühinesin teistega. Sain nii youtube`i järgi tantsida, veidraid grupipilte teha, "kanada" kutiga sokkidest rääkida, lipsusõlme tegemist õppida, veidi sügavmõttelistel teemadel rääkida ja piisavalt palju niisama tsillida (või peaksin kasutama uut eesti keelset vastet- aegleda). Kella kolme ajal sosistas keegi asjalik mulle kõrva, et nüüd oleks mõistlik magama minna, sest hommikul pidin kella 10ks jõululaadale tööle jõudma. Nonii siis...taaskord mõte hea, aga teostus... Minu voodi oli keegi sõber kahjuks hõivanud ja ilmselgelt lubadus, et ta ei laiuta, ei pidanud paika. Lihtsalt magas keset voodit, nii et otsustasin teise tuppa magama minna. Võin teile ühe nõuande jagada- magamine ülemisel korrusel, kui alumisel korrusel on kergelt joogised inimesed ja muusika, on mõttetu lootus. Nii ma siis üritasin magada kuni kella kuueni hommikul. Lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin alla korrusele, et pisut vaiksemaks võetaks (tean küll, et see ei olnud ilus minust, aga no selle aja peale ma lihtsalt enam ei suutnud). Õpetus- järgmine kord olen selle asemel peol, kui üritan magada:)
Kell 8:30 oli äratus. Siis kiirelt duši alla, riidesse, väike söök, kohvi ja minek. Kui ma sinna kohale jõudsin, siis kadus uni päris kiirelt ja mõtlesin, et kuidas ma sellisest üritusest varem midagi ei teadnud. Tegemist oli Waldorf kooli jõululaadaga ja see ei olnud kaugeltki mitte tavaline laat, kus on lihtsalt üksteise kõrval lauad ja nende taga inimesed, kes Sulle üritavad mingeid asju pähe määrida, mis Sulle absoluutselt vajalikud ei ole. See oli kooli jõuluüritus, kus olid erinevad töötoad, esinemised, kohvikud, kokteilibaar, raamatukogu (koos näitlejatega, kes raamatuid ette lugesid ja loenguid pidasid), ruumid täis mõnusaid ise tehtud jõuluasju, ökokraami, värskeid küpsetisi, astelpajulikööri ja muud mõnusat. Koridorides pakuti krõbedaid ja veel soojasid vahvleid koos vahukoorega ja kohvikus oli lõputu kohvijoomine. Nii et tean, kuhu ma järgmine aasta kindlasti tagasi lähen. See kord kahjuks oli aega vähe, nii et vahetasin sularaha mõnusate asjade vastu ja lippasin koju.
Enne kui otsustasin veidi jälle õppematerjalide maailma sukelduda, läksin enda esimesele jooksutiirule üle mitme kuu. See on lihtsalt hämmastav, kuidas üks nii lihtne asi, suudab sellist rõõmu valmistada. Aga tõesti...see oli väga muhe! Nii et pärast seda oli pea mõnusaid mõtteid täis, nii et lootsin, et õppimine tuleb ka vähe paremini välja. See siiski eriti edukalt ei läinud ja pärast mitmetunnist slaidide lugemist (mis olid otsast-otsani täis kirjutatud, nii et ei saa aru, kus see slaidi võlu välja tuli seal ), otsustasin, et nüüd aitab. Panin siis ennast riidesse, hüppasin autosse ja kimasin Küllitsesse. Seal ringi seigeldes ja õiget teed otsides, avstasin jälle, et väljas on ikka veel nii ilus :) Jõudsin siis lõpuks pärast metsa vahel ekslemist kohale, parkisin auto lumme ja peole. Saunamaja oli mõnusalt soe ja seltskond oli veel mõnusam. Mingil hetkel vahetasime riided saunalinade vastu, milles veetsime head mitu tundi. Sauna lava pealt oli muidugi vaja lumme hüpata, sest see oli lihtsalt nii pehme ja valge ja kutsuv. Lähtusin siis loogikast, milleks minna ringiga kui saab ka otse. Nii et kui lava pealt välja sain, oli trajektoor otse välja ja lumme. Ja nii ma maandusin jalgupidi põõsas ja näoli üleni lumes. Mnjaa..tundmatus kohas lumme hüppamine ei ole tõesti hea mõte. Lavale vahelduseks tantsisime niisama ringi ja andsime duširuumis väikse kontserdi. Kui rätik juba veest nii raskeks oli muutunud, et tahtis kogu aeg alla kukkuda, oli mõistlik uuesti riidesse panna. Pärast mõnusat jutustamist kamina ääres, hakkasid inimesed kuidagi vaikselt ära kustuma. Ja kuskil poole 4 ajal saingi juba koju sõitma hakata. Selline lühem õhtu taaskord.
Neli tundi und ja äratus. Pühapäeval isegi õnnestus natuke õppimisele pihta saada (siinkohal minu tänusõnad inimesele, kes avastas kohvi võlud). Homme siis selle nädala esimene etteaste. No ja sellise ettevalmistusega ei saagi ju midagi halvasti minna:)
Thursday, December 9, 2010
Nüüd sai maa tõesti valgeks :)
Kas olete teinud väikse pausi, et lihtsalt väljas ringi vaadata või siis aknast välja vaadata? Soovitan seda teha, sest väljas on lihtsalt nii ilus. Tegelikult ka on elu praegu nagu talvemuinasjutus. Terve päeva on juba sadanud ja sajab ikka veel juurde. Mõnuuus :)
Üllatusi toob selline ilm ka kaasa. Kui ma töö juures lõpetasin ja poe uksed kinni panin, siis ei teadnudki hetkeks kas nutta või naerda, sest auto oli nii pealt paksu lumega kaetud, kui ka härra Sahk oli hoolega tegutsenud, nii et auto külje peal oli kerge lumevall. Mind ajas see siiski rohkem naerma. Mis seal siis muud, kui võtsin oma suurepärase harjakese välja ja hakkasin autot lume alt otsima. Aega läks, aga sain siiski vähemalt klaasid hetkeks lumest puhtaks, hüppasin autosse ja lootisn, et ma sealt kuidagi liikuma ka saan. Õnneks ei olnud asi nii hull ja auto lükkamist ei vajanud, nii et sain ilusti liikuma. Kodutänavasse jõudmise ajastus ei olekski enam parem olla saanud, sest sain kuni enda majani VIPina hr Saha taga sõita, kes mulle tee ilusti lahti lükkas.
Nüüd on toas mõnus ja soe, nii et päris tore on seda lumemöllu aknast vaadata. Äkki saab nüüd teoks mu lapsepõlveunistus, et linn on nii paksu lumekihi sees, et liikumine käib lumealustes tunnelites, kus on igal pool mõnusad tuled ja küündlad. Väiksena lootsin, et saan millalgi olla sellises tõelises lumelinnas. No ütleme nii, et kui asi nii edasi läheb, siis on kõik võimalik.
Kerge ootusärevusega hommikut oodates...
Üllatusi toob selline ilm ka kaasa. Kui ma töö juures lõpetasin ja poe uksed kinni panin, siis ei teadnudki hetkeks kas nutta või naerda, sest auto oli nii pealt paksu lumega kaetud, kui ka härra Sahk oli hoolega tegutsenud, nii et auto külje peal oli kerge lumevall. Mind ajas see siiski rohkem naerma. Mis seal siis muud, kui võtsin oma suurepärase harjakese välja ja hakkasin autot lume alt otsima. Aega läks, aga sain siiski vähemalt klaasid hetkeks lumest puhtaks, hüppasin autosse ja lootisn, et ma sealt kuidagi liikuma ka saan. Õnneks ei olnud asi nii hull ja auto lükkamist ei vajanud, nii et sain ilusti liikuma. Kodutänavasse jõudmise ajastus ei olekski enam parem olla saanud, sest sain kuni enda majani VIPina hr Saha taga sõita, kes mulle tee ilusti lahti lükkas.
Nüüd on toas mõnus ja soe, nii et päris tore on seda lumemöllu aknast vaadata. Äkki saab nüüd teoks mu lapsepõlveunistus, et linn on nii paksu lumekihi sees, et liikumine käib lumealustes tunnelites, kus on igal pool mõnusad tuled ja küündlad. Väiksena lootsin, et saan millalgi olla sellises tõelises lumelinnas. No ütleme nii, et kui asi nii edasi läheb, siis on kõik võimalik.
Kerge ootusärevusega hommikut oodates...
Thursday, December 2, 2010
Muhe neljapäev :)
Hommik oli päris varajane, nii et ajasin ennast voodist üles kella poole 6 ajal. Kerge hommikune müsli koos rosinate ja kookoslaastusdega, kaks ampsu porgandikeeksi, pool tassi kohvi, asjad kokku ja minek;) Arvasin, et olen kell 6:30 Aura ukse taga ainuke, aga ilmselgelt ma eksisin, sest enne mind oli juba mitu inimest kohal ja minu mõte, et saan kõige esimesena peegelsiledasse basseini sulpsata, ainult mõtteks jäigi. Naistest olin küll esimene, aga no pagan...ilmselgelt selleks, et meestega samal ajal basseini jõuda, pean panema päevitused selga ja mingisuguse sellise asjanduse selga, mis ühe liigutusega seljast tuleb. Mnjah...selle proovimise ma jätan mõneks hilisemaks korraks.
Igal juhul oli mul hommikul siht silme ees. Pidin parandama enda jooksu aega. Esimesel korral oli mu 250 meetri jooksu aeg kuskil 20 minuti juures, aga täna olin juba edusamme teinud ja lõin enda rekordi umbes kahe minutiga. Juheeii! Nagu aru saate, siis olen leidnud endale uue ala, kus endaga võistelda. Kui olin pingelise võistluse läbinud, ujusin niisama rahulikult ja nautisin seda, et oli ruumi ja vesi oli mõnusalt rahulik. See ei kestnud aga kaua, sest mingil hetkel hüppas basseini härra Morsk koos oma kahe pojaga. Pojad jäid küll kossu mängima, aga papa Morsk ujus muidugi täpselt minu kõrval. Nime sai ta sellest, et kui ta ujus, siis ta tegi tõepoolest täpselt selliseid häälitsusi ja puristas vees, nagu morskadele kohane. Muidu oli teine üsna rahumeelne tegelane, aga kui krooli ujuma hakkas, siis sattus nii hoogu, et kaotas suunataju ära, nii et üks vanem naisterahvas, kes basseini ühes otsas väikest puhkust tegi, sai suure ehmatuse osaliseks, kui Mosk täiskiirusel tema poole ujus. Õnneks sai siiski ta õigel hetkel aru, et trajektoori peaks veidi korrigeerima, nii et äärmiselt hirmunud näoga naisterahavas sai kergemalt hingata ja pärast rahunemist uuesti ujuma hakata.
Pärast väikest sauna oli olemine juba päris mõnus ja tundus, et mu ravikuurist eelmisel õhtul, mis koosnes rohkest teest ja suurest kogusest küüslaugust (mille järgi ma võisin ka veel hommikul lõhnata), oli kasu. Nii et kell 8 olin ilusti Pagaritöökoja ukse taga. Nimelt läksin Kristini juurde hommikul, et karaskeid hoolega küpsetada. Meie üllatuseks oli aga Aksel (Kristini ühe aastane poeg) mind ka tervitama tulnud, nii et esialgne plaan hästi produktiivsed olla sel ajal kui Aksel magab, läks vett vedama. Nojah...siiski oli ta väga leplik ja jälgis lihtsalt, mis me köögis askeldasime ja kui vahe peal talle tükk leiba või juustu või keeksi andsime, siis oli tuju jälle hea ja me saime edasi tegutseda. Muidugi kui ma avastasin, et peaks siiski tööle ka jõudma, oli kell juba 9:50 (poe pidin lahti tegema kell 10). Natuke aega kulus ka enda salli otsimisele, mis oli mingil hetkel koos Akseliga rändama läinud, nii et jõudsin täpselt 2 minutit enne avamist poe ukse taha. Siiski sain siis koos klientidega poes kõik valmis sättida ja päev võis alata.
Mõnus tööpäev sai toreda jätku sellega, et käisin Liisiga võrkpallitüdrukutega katset tegemas, kes kõik hästi toredad olid ja sealt edasi empsiga linna. Muidugi oli esimene asi mee-latte ja siis sai rahulikult edasi mõelda, mis me tegema pidime. Meie missiooniks oli mu venna kingitus ja uus laua serviis. Oleme vist juba päris vilunud tegutsejad, kui aega eriti üle ei ole, nii et tunni ajaga olid meil missioon täidetud. Nii et rahuliku südamega sain minna kohviku ja hea seltskonna mõnusid nautima minna.
Läksime Kapaga, keda polnud ilmselgelt liiga kaua näinud, Karlovasse Anna Edasi kohvikusse. Kohe kui sisse astusin, teadsin, et see saab midagi mõnusat olema. Tõesti, kui teil aega on ja teile meeldib mõnus atmosfäär, hea taimetee ja mõnusad koogid, siis seadke sammud sinna;) Väga muheda sisustusega ja teenindusega väike hubane kohvik. Nautisin seene-püree suppi, mis oli täitsa hea (kui natuke viriseda, siis oleksin maitseainetega natuke tagasi hoidnud, aga muidu väga mõnus). Sinna kõrvale oli toreda üllatusena mitte saiapätsike, vaid seemnesepiku viilud. Pärast kuum piparmündi tee ja ananassi-hapukoore kook, mis oli tõesti kergelt-hapukas-kuid-mahe, nagu pädev teenindaja kirjeldas. Niisiis...ise külastan seda kohta kindlasti veel ja soovitan ka teil. Eriti praegu, kui väljas on külm ja lumine, sest siis on selline õdus kohvik ideaalne koht, kus väike paus teha ja teed-kohvi juua ja millegi mõnusaga maiustada.
See kohvik aga suletakse juba kell 20 õhtul, nii et jäätise jaoks pidime mujale minema. Kus saaks mõnusa portsu head jäätist. Ilmselgelt on kino viimasel ajal teemas olnud, nii et läksime Cinamoni jäätist sööma. Võtsime jäätise ja mõtlesime, et läheme ka äkki filmi vaatama, aga mingi hetk tundus niisama jutustamine palju parem idee. Kui viimasest jäätiseampsust oli juba palju jutte möödas, siis oli väike kohvipaus lausa hädavajalik. Seega "kaks talvekohvi palun, vahukoorega. Üks ilma šokolaadita ja vahtrasiirupiga ja teine šokolaadi ja amaretto siirupiga." Sai vist liiga keerukas tellimus, nii et lõpuks saime mõlemad ilma šokolaadita. Kohvi oli siiski mõnus ja täpselt see, mis toredale õhtule õige punkti pani. Pärast veel mõningaid juttusid, tuli vist mu kehale meelde, et on juba päris pikalt liikvel olnud ja tuleks kerge puhkus lubada.
Jep...muhe neljapäev oli!
Igal juhul oli mul hommikul siht silme ees. Pidin parandama enda jooksu aega. Esimesel korral oli mu 250 meetri jooksu aeg kuskil 20 minuti juures, aga täna olin juba edusamme teinud ja lõin enda rekordi umbes kahe minutiga. Juheeii! Nagu aru saate, siis olen leidnud endale uue ala, kus endaga võistelda. Kui olin pingelise võistluse läbinud, ujusin niisama rahulikult ja nautisin seda, et oli ruumi ja vesi oli mõnusalt rahulik. See ei kestnud aga kaua, sest mingil hetkel hüppas basseini härra Morsk koos oma kahe pojaga. Pojad jäid küll kossu mängima, aga papa Morsk ujus muidugi täpselt minu kõrval. Nime sai ta sellest, et kui ta ujus, siis ta tegi tõepoolest täpselt selliseid häälitsusi ja puristas vees, nagu morskadele kohane. Muidu oli teine üsna rahumeelne tegelane, aga kui krooli ujuma hakkas, siis sattus nii hoogu, et kaotas suunataju ära, nii et üks vanem naisterahvas, kes basseini ühes otsas väikest puhkust tegi, sai suure ehmatuse osaliseks, kui Mosk täiskiirusel tema poole ujus. Õnneks sai siiski ta õigel hetkel aru, et trajektoori peaks veidi korrigeerima, nii et äärmiselt hirmunud näoga naisterahavas sai kergemalt hingata ja pärast rahunemist uuesti ujuma hakata.
Pärast väikest sauna oli olemine juba päris mõnus ja tundus, et mu ravikuurist eelmisel õhtul, mis koosnes rohkest teest ja suurest kogusest küüslaugust (mille järgi ma võisin ka veel hommikul lõhnata), oli kasu. Nii et kell 8 olin ilusti Pagaritöökoja ukse taga. Nimelt läksin Kristini juurde hommikul, et karaskeid hoolega küpsetada. Meie üllatuseks oli aga Aksel (Kristini ühe aastane poeg) mind ka tervitama tulnud, nii et esialgne plaan hästi produktiivsed olla sel ajal kui Aksel magab, läks vett vedama. Nojah...siiski oli ta väga leplik ja jälgis lihtsalt, mis me köögis askeldasime ja kui vahe peal talle tükk leiba või juustu või keeksi andsime, siis oli tuju jälle hea ja me saime edasi tegutseda. Muidugi kui ma avastasin, et peaks siiski tööle ka jõudma, oli kell juba 9:50 (poe pidin lahti tegema kell 10). Natuke aega kulus ka enda salli otsimisele, mis oli mingil hetkel koos Akseliga rändama läinud, nii et jõudsin täpselt 2 minutit enne avamist poe ukse taha. Siiski sain siis koos klientidega poes kõik valmis sättida ja päev võis alata.
Mõnus tööpäev sai toreda jätku sellega, et käisin Liisiga võrkpallitüdrukutega katset tegemas, kes kõik hästi toredad olid ja sealt edasi empsiga linna. Muidugi oli esimene asi mee-latte ja siis sai rahulikult edasi mõelda, mis me tegema pidime. Meie missiooniks oli mu venna kingitus ja uus laua serviis. Oleme vist juba päris vilunud tegutsejad, kui aega eriti üle ei ole, nii et tunni ajaga olid meil missioon täidetud. Nii et rahuliku südamega sain minna kohviku ja hea seltskonna mõnusid nautima minna.
Läksime Kapaga, keda polnud ilmselgelt liiga kaua näinud, Karlovasse Anna Edasi kohvikusse. Kohe kui sisse astusin, teadsin, et see saab midagi mõnusat olema. Tõesti, kui teil aega on ja teile meeldib mõnus atmosfäär, hea taimetee ja mõnusad koogid, siis seadke sammud sinna;) Väga muheda sisustusega ja teenindusega väike hubane kohvik. Nautisin seene-püree suppi, mis oli täitsa hea (kui natuke viriseda, siis oleksin maitseainetega natuke tagasi hoidnud, aga muidu väga mõnus). Sinna kõrvale oli toreda üllatusena mitte saiapätsike, vaid seemnesepiku viilud. Pärast kuum piparmündi tee ja ananassi-hapukoore kook, mis oli tõesti kergelt-hapukas-kuid-mahe, nagu pädev teenindaja kirjeldas. Niisiis...ise külastan seda kohta kindlasti veel ja soovitan ka teil. Eriti praegu, kui väljas on külm ja lumine, sest siis on selline õdus kohvik ideaalne koht, kus väike paus teha ja teed-kohvi juua ja millegi mõnusaga maiustada.
See kohvik aga suletakse juba kell 20 õhtul, nii et jäätise jaoks pidime mujale minema. Kus saaks mõnusa portsu head jäätist. Ilmselgelt on kino viimasel ajal teemas olnud, nii et läksime Cinamoni jäätist sööma. Võtsime jäätise ja mõtlesime, et läheme ka äkki filmi vaatama, aga mingi hetk tundus niisama jutustamine palju parem idee. Kui viimasest jäätiseampsust oli juba palju jutte möödas, siis oli väike kohvipaus lausa hädavajalik. Seega "kaks talvekohvi palun, vahukoorega. Üks ilma šokolaadita ja vahtrasiirupiga ja teine šokolaadi ja amaretto siirupiga." Sai vist liiga keerukas tellimus, nii et lõpuks saime mõlemad ilma šokolaadita. Kohvi oli siiski mõnus ja täpselt see, mis toredale õhtule õige punkti pani. Pärast veel mõningaid juttusid, tuli vist mu kehale meelde, et on juba päris pikalt liikvel olnud ja tuleks kerge puhkus lubada.
Jep...muhe neljapäev oli!
Subscribe to:
Posts (Atom)