Seekord kirjutan teile uue minana või no tähendab mina olen ikka mina edasi, aga olen jõudnud punkti, kus olen otsustanud ennast pisut muuta. Ja tegemist ei ole mitte minu juuksevärvi või -pikkusega, vaid minu mõtlemisega. Nimelt leidsin ennast liialt tihti mõtlemas sellele, mis tulevik toob või analüüsimas seda, mis on juba olnud. Eriti mis puudutab võrkpalli.

Pärast viimast mängu, kui me halva kaotuse saime ja mina suutsin eriti kehva mängu teha, olin eriti vihane. Või vihane, pettunud ja kurb korraga.. Mõtlesin jälle sellele, et vedasin teisi alt ja ei suutnud kuidagi tiimile kasulik olla ja kuidas ma ikka nii kehvasti sain mängida ja kõik muu "lõbus" sinna juurde. Ja kuhu see mõtlemine mind viib? Mitte kuhugi! Selle asemel, et ise enda vaenlane olla, kavatsen õppida, kuidas enda parimaks sõbraks saada. Ise ma enda mõtted ju valin, nii et parem on valida sellised, mis mulle kuidagi kasulikud on ja olukorda paremaks teevad kui vastupidi.

Eelmisel nädalal lõpetasin ühe raamatu, mis on mind palju muutnud ja proovin ennast nüüd uue mõtteviisiga harjutada. Muidugi see võtab pisut aega, aga alustamine on juba pool võitu. Nimelt selle mõtteviisi sisu on selles, et meie oskused ja võimed on arendatavad, nii et kõige alus on õppimine, harjutamine ja seeläbi arenemine. Sellest vaatenurgast ei määra kaotused seda, kes me oleme, vaid on võimalused õppida ja paremaks saada. Tähtis on protsess mitte sihtpunkt. Ja mitte kuidagi ei saa ma teada, kuhu ma välja jõuan või mis mu potentsiaal on, aga see ongi tglt päris äge ju. Nagu on ühes minu lemmifilmis öeldud: "Journey is what brings us happiness, not the destination." :) Nii et on aeg nautima hakata seda teekonda, mille ma endale valinud olen, elada hetkes ja vaadata huviga, kuhu see viib.

Ok...nüd läks küll väga filosoofiliseks ära :D Aga tahtsin selle kuskile kirjutada, et see mul silme ees oleks ja samas, kellega ma seda veel jagan, kui mitte oma parimatega, eksole.

Nüüd vähe lebomatel teemadel.. et siis millega ma viimasel ajal tegelenud olen. Meil oli pärast seda kehva mängu õnneks väga lõbus õhtu ootamas, sest meie ameeriklasel oli sünna. Me küpsetasime tiimikatega talle eelmisel õhtul koogi, nii et tagasiteel hakkasime siis positiivsematele asjadele mõtlema, sõime kooki, mängisime kaarte ja läks päris lõbusalt see 3 tunnikest sõitu. Kui me tagasi jõudsime, panime ennast kiirelt-kiirelt valmis. Jube hea, et mul siin ainult üks-kaks valikut on, mida selga panna, kui välja läheme, nii et ei läinudki kaua aega. Haarasin asjad ja kimasime teiste juurde. Kuna me jõudsime päääris hilja koju, siis olime tunnikese tiimikate juures ja läksime kõik koos tantsulkale.

Oeh...ja see õhtu:D No nalja sai ikka kuhjaga. Läksime meie kodulinnakese klubisse ja sai päris korralikult tantsitud, naerdud, lauldud ja muud mõnusat tehtud. Mingil hetkel võttis üks meie tiimikatest DJ puldi üle ja lükkas oma laulud peale. Ja järgmisel hetkel püüdis ta mikrofoniga kõigi tähelepanu saada ja meie sünnipäevalast õnnitleda, kes oli absoluutselt iga kord, kui tema nime hõigati, lootusetult kadunud. Õhtu lõppes traditsiooniliste aeglaste lugudega ja vana-hea-klassiõhtu tunne tuli peale kohe. Huumor! Usun, et seda õhtut oli meile kõigile vaja ja jätsime halvad asjad selja taha, et uuel nädalal uue hooga jälle tegutsema hakata.

Möödunud nädalal treenisime hoolega ja asjad hakkasid paremuse poole liikuma. Esmaspäeval tegin eratrenni ja teisipäeva hommikul kell 8 sain treenida koos noortega, sest pidin kooli jõudma ka, nii et enda trennis ei õnnestunud olla. Trennides oli mõnus õhkkond ja tahtmine treenida oli suur :)

Vahe peal eksisin ikka kooli ka ära ja suutsin eriti osava ettekandega hakkama saada. Nimelt ma puudusin loenksist, kui meile sellest ettekandest täpsemalt räägiti, aga ma usaldasin oma kursakaid või siis enda arusaamist neist ja tegin ettekande mina-kui-treener vaatenurgast. Olin ise oma slaididega jube rahul ja läksin siis maru enesekindlalt seda ette kandma. Ettekande ajal sain juba aru, et midagi on vähe nihu, sest ma ise olin ilmselgelt rohkem rõngas kui keegi teine. Pärast siis kui tagasisidet anti, olin alguses päris segaduses. Mitte ei saanud pihta, kuidas nad mu visioonist aru ei saanud või miks see veider oli, et mul mingeid psühholoogilise treeningu tehnikaid sees ei olnud. Teatasin jube tähtsalt, et selleks on ju konsultandid ja mina treenerina keskendun mitte mõnele konkreetsele tehnikale, vaid ikka üldistele põhimõtetele ja nii. Ei läinud kaua, kui ma lõpuks piinlikkusega aru sain, et me pidimegi selle ettekande tegema konsultandi vaatenurgast, nii et suht hea töö, Kris:D

Neljapäev oli mul õnneks koolist vaba, nii et sain mõnuga kaks pallitrenni kaasa teha. Või nii ma arvasin alguses. Pärast hommikust trenni oli mul füsio aeg ja läksin siis suht optimistlikult sinna, kuigi teadsin, et mingi jama mul jalgadega on. Seal ta väänas mind igat pidi ja pärast soome-inglise segakeele tundi sain selgeks, et jalgadega ikka päris jamasti. Ta ütles mulle alguses, et see pikaajalisem jama juba, nii et ära ka nii kiirelt ei lähe ja oleks hea, kui ma pausi võtaks. Mhmm...millegipärast see vastus mulle küll ei meeldinud. Ütles, et räägib meie abitrenksiga ja seletab talle oma mõtted ära, sest mingil hetkel tuli meil keelebarjäär ette. Enam-jaolt sain aru, mis ta puhus, aga kuna tegemist oli siiski mu jalgade tervisega, oli parem lasta tal rääkida kellegagi, kes siis mulle asjad ära seletab.

Mõne tunni pärast sain siis kõne meie abitrenksilt ja läksime kohalikku haiglasse arstionu juurde. "Arstionu" oli tglt päris noor kutt ja rääkis väga hästi inglise keelt, nii et mul vedas. Tuli välja, et kutt on Peterburis meditsiini õppinud ja tegi seda seal inglise keeles:S Ei kujuta küll hästi ette, miks Venemaal inglise keeles õpitakse, aga no näed siis. Onu tegi mulle mõlemasse jalga süsti ja lubas, et mõne päevaga peaks asi parem olema. Aga määras mulle puhkuse. Mina ja puhkus...mhmm...need kaks asja kuidagi ei taha kokku sobida, aga andsin endast parima, nii et homme parem oleks kui kõik triksis-traksis on, sest meil tuleval nädalal kolm mängu ees ootamas.

Meil oli see nv ainuke vaba nv, mis meil selle aastanumbri sees veel on ja mida tegin mina, passisin kodus ja puhkasin jalgu. Plaanisin väikse shopingu teha Jyväskyläs, aga näedsa siis...ilmselgelt ei tasu plaane teha lihtsalt. Reedel pidin ikkagi Jyväskyläs koolis olema ja õhtul sain isegi kursaka soolaleivale minna. Mulle jube hästi sobis, sest seal sain ainult istuda (nii et mu jalad olid õnnelikud), head sööki nautida (kursaka toanaaber on lihtsalt meisterkokk ja pange nüüd tähele-ta on mees, nii et lootus säilib, et sellised ikka leidub, kellele süüa meeldib teha) ja laulda (ei tea, kui väga see teistele meedlis, aga endal oli lõbus igas tahes). Nii et lihtsalt kvaliteetaeg kvaliteetinimestega:) Mõnus! Eile-täna olin Pieksämäel oma korterikeses, ei teinud eriti midagi peale istuvate tegevuste ja minu päeva highlight oli toidupoes käimine. Tähtis on, et see ennast nüüd ära ka tasus ja saan homme juba normaalselt trenni teha.

Nii..kell hakkab pool 12 saama ja Mati tahab küll tulla. Ilmselgelt ei ole enam esimeses nooruses :D Nii et jätan siinkohal katki ja katsun varsti jälle kribada!

Mõtlen ikka teie peale, armsad:)

Nädalavahetused on selleks, et patareisid laadida :)

Mitte et see mingi eriline uudis oleks, aga mulle jõudis see just nüüd täiesti kohale. Eriti siis kui elu on nädala sees jube kiire ja pidev siiberdamine trenni-kooli ja muu vahet, siis tuleb võtta kas või see üks päev või isegi kaks, kus saab lihtsalt ennast laadida:) Ja isegi siis, kui tuleb korraks see mõte, et tglt peaks ikka jube asjalik olema see nädalavahetus ja koolitööle keskenduma, siis unustage see mõte ära (natuke võib selleks ka kulutada muidugi aga kindlasti mitte liiga palju) ja võtke aega selleks ka, et lihtsalt nautida olemist ja elamist:)

See nädalavahetus kulges mul küll täielikult laadimise tähe all. Olgu...laupäeval oli meil mäng, aga see oli tõesti veider, sest sõitsime sinna 2,5 tundi ja mängisime teise liiga võistkonna vastu. Soojendusel sai juba selgeks, et midagi eriti head siit ei tule, sest no kui võistkond lööb juba soojendusel ükskõik millises suunas ja sellele absoluutselt ei mõelda, et tglt võiks siiski piiri suunda üritada tabada (mitte teistele makku-näkku vms), siis jah... Esimesed kaks geimi läksid päris kiirelt, aga muidugi oli vahe peal tore 15-minutiline paus, et siis kolmas geim mängida, mis lõppes umbes 25:9. Nii et töö kiire ja korralik ja siis koju tagasi 2, 5 tundi. Igal juhul...lõpuks saime siiski koju ja nautisin lihtsalt mõnusat õhtut väikese veiniklaasi ja mõnusa söögiga, nii et pärast seda oli uni eriti mõnus:)

Järgmisel päeval ärkasin suhtselt varakult üles (minu puhul üsna ebatavaline, eks:D) ja tegelesin isegi väheke õppetööga. Sain esseega enam-vähem ühele poole isegi. Siis otsustasin, et kuigi ma oma kodus suhteliselt vähe aega veedan, oleks ikkagi mõnus, kui see oleks puhas ja korras, nii et alustsasin koristustöödega. See eriti kaua aega ei võtnud, sest mööblit mul just üleliia ei ole:D Siis oli juba asjalikkust ilmselgelt liiga palju, nii et läksin Mari juurde (see tore perenaine, kelle juures ma ööbisin, kui ma siia tulin augustis) karjala pirukaid tegema. Ei naera eksole! Sest tglt ka need on tõesti head, eriti kui need on kodus tehtud. Muidugi väljanägemine võiks parem olla, aga õnneks ei ole nende tegemine mingi kõrgem matemaatika, nii et kui harjutada, siis saan sellega kindlasti paremini hakkama. Samas...välimus ei olegi ju nii oluline, pigem ikka maitse. Ja see oli....mõnus! Pärast mõnusat kokkamist, kohvi ja jututamist läksin tüdrukutele külla.

Nimelt pidi üks mu tiimikaaslane (Quincy) mu juukseid värvima, sest päris kindlasti ei kavatse ma enda väikse koguse juuste värvimise peale 50-60 eurot kulutada. Nii et sebisin poest värvi ja mõtlesin, et no kui raske see juurte värvimine ikka olla saab. Q oli seda varem teinud ka, nii et tundus päris turvaline valik:D Algus...no ma istusin ja mängisin DJd ja ajasime niisama naiste-jutt, nii et ei mõelnud sellele üldse, milline mu pea välja näeb. Kui ma siis lõpuks peegli juurde jõudsin, olin ma kergelt ärevil, sest mu pea oli KOLLANE. Oeh...ei olnud eriti kerged need järgnevad 15 minutit, sest liiga eredalt oli veel meeles see, kui ma kastanipruuni asemel roosa peaga paar päeva ringi käisin. Seekord läks aga nii, et kui me mu pea ära loputasime ja pärast palsamikuuri ja juuste kuivamist oli mu pea täitsa mõnusalt blond jälle. Juhheiii...ja mina olin õnnelik :)

Samal ajal kui Q juuksurit mängis, tegi Stacey meile mehhiko toitu, nii et mul ei olnud vaja muud teha, kui ainult nautida :) Sõime tacosid ja burritosid ja need olid jubeee head. Mulle hakkab Mehhiko toit täitsa meeldima, nii et kui tagasi eestis olen, siis tuleb üks söögiõhtu korraldada! Heh...see mõte mulle meeldib juba praegu! Ja pärast vaatasime eriti hea poindiga (mhmm...ma ei ole päris kindel, kas nii kirjutades see väljend eriti norm tundub, aga saate aru, mis ma mõtlen:D) filmi-Friends wiht benefits. Ma arvan, et saate sellest mõttest aru, nii et mulle see täitsa sobis! Pärast kimasin rattaga koju ja mõnusalt tudule...

Esmaspäev oli koolist vaba, nii et sain veel kauem nädalavahetust pidada. Hommikul ootas mind eratrenn Stacey`ga ja ma sain veelkord tõdeda, et on ikka päris äge, et sellises seltskonnas treenida saan. Ausalt no! Ma arvasin, et ma midagi ikka võrkpallist tean ka, aga tuleb välja, et tglt on see osa, mis ma tean ikka pääris väike ja nii palju on neid asju, millest ma pole midagi kuulnud, aga mis tglt väga loogilised on. Kui neid asju nüüd praktikasse ka suudaks panna, oleks vapsee hästi. Igal juhul kavatsen harjutama hakata ;) Õhtul käisime veel meeste liiga mängu vaatamas ja ma ei tea, kas asi on selles, et enamasti veedan aega tüdrukutega, aga tundus, et seal oli nii mõnigi mitte ainult hea vaid ka kena võrkpallur. Ahja...ja üks nägi välja täpselt nagu Djokovic:D Tglt ka no! Ma usun, et ma ei pea seletama, kes on Djokovic. Mäng iseenesest oli ka kift, läks viiegeimiliseks ja me olime telekas ka, juhheii!

Üks veider asi selle juures oli hoopis mänguväline. Nimelt oli naiste wc-s üks kabiin konstantselt kinni ja asi tundus liiga veider, nii et pidime piiluma, mis värk on ja kellegi jalgu seal igal juhul näha ei olnud. Vaevalt, et keegi terve aja poti peal seisis või jalgu üleval hoidis, nii et arvatavasti oli keegi lihtsalt "toreda" nalja teinud. Mhmm...soomlased on ikka vist vahel veidrad :D Ja ausalt, ainult sommidel on võrkpallimängudel alati võimalik soojasid grillvorste saada. Tglt ka...meie kodulinnakeses oli meeste teise liiga mängu ajal sama teema, lihtsalt mingid kutid grillisid väljas vorste. Ok...see vist ei ole enam eriti mõistlik jutt, mida ma siin ajan, nii et lähen parem ära magama. Ilmselge vihje, et kui oled alates kella 5:33-st üleval olnud, siis ei ole mõistlik kell 23:23 blogi kirjutada enam. Olgu, sõbrad, adaaa!

Armsad sõbrad:) Söpöt kaverit:)

Niisiis...lausa piinlik kui palju sellest viimasest korrast möödas on ja ma parem ei maini seda sõna, mis on eelmise postituse pealkirjaks, sest see on teil vist juba pähe kulunud:D Nii et proovin siis täna vähemalt natuke seda heastada. See pilt on veel sellest ajast, kui siin soe oli ja kui ma niisama ilma nautisin ja mõnusaid mõtteid mõtlesin (milles teil on suur osa!). Täna paistab ka väljas päike ja mitu päeva järjest on täitsa ilus ilm olnud, kuigi väga külm juba. Hommikul oli mu akna taga nt 0 kraadi :S Alguses arvasin, et mu silmad ei ole veel üles ärganud, aga vist nii ongi, et nüüd ei tule sooja enne, kui alles kevadel..nuuks! No jään seda aega ootama ja kui pime aeg tuleb, vaatan päikeselisi pilte vähemalt!

Kuidagi väga kiirelt on see esimene kuu siin mööda läinud ja ütleme nii, et olen enam-vähem sellele elule siin pihta saanud, aga pean ettevaatlik olema, et ma tagaajaja rolli ei satu, sest vahe peal on küll selline tunne, et pidev jooksmine on ühest kohast teise. Kuidagi arvasin, et lihtsamalt läheb see kahe linna vahel sebimine, aga samas varsti saavutan vist mingi kõrgema taseme planeerimises. Iga nädal tuleb valmis mõelda, kuidas, millal, kuhu ja mitme kotiga ma minema pean:D Kuigi sellega harjub ka pika peale ära, nii et küll ma hakkama saan. Rongivõlusid oskan juba päris hästi ära kasutada. Seal alati 45 minutit aega, et õppida või kui tegemist on 6:45 minema rongiga, siis tukkuda või proovida üles ärgata enne kohale jõudmist.

Koolis on päris mõnus, kuigi tegemist on palju ja meil on palju praktilisi aineid, kus peab tglt ka kohal käima. Ei saa aru, mis värk sellega on:D Tartus sai suht ära harjutud sellega, et lektorid loevad loenguid ja kedagi eriti ei huvita, kas sa seal oled või mitte. Põhiline kui kursuse lõpus said oma ristikesed valikvastuste kastikestesse ära tehtud ja sellest piisas. Samas on meil siin enamus aineid sellised, kus pigem tahaks rohkem lugeda ja tegeleda sellega, kui aega on. See on ka mulle midagi uut, sest olin harjunud sellega, kus sul on heal juhul paar ainet, kus sa tglt ka ise tahaksid juurde lugeda midagi. Üks aine, mis meil nüüd juba ära lõppes oli eriti muhe, kus me lihtsalt käisime kohal ja harjutasime social interaction skills`e. Nii et see oli täitsa tavaline, kui me 3,5 tunni jooksul tegime rollimänge, tikumänge, ehitasime paberist torne või arutasime grupitööna, kuidas jaotada 15000 eurot. Need kõik olid seotud nende teooriatega, mida parasjagu läbi võtsime ja päris kift oli näha, et enamus neist tglt ka paika peavad. See arvatavasti küll tundub rohkem, et me lihtsalt olime seal, jõime kohvi, sõime küpsiseid ja mängisime seltskondlikke mänge, aga päriselt ka neil oli õppe-eesmärk ka olemas täitsa! Ja tuleb tunnistada, et sellise õppimise vastu ei ole mul mitte kõige vähematki!

Ahjaa...ma ei ole vist kursakatestki rääkida jõudnud ju. Meie kursus on tõesti rahvusvaheline. Mitte nii nagu eelmine kord Hollandis, kui pidi olema ka rahvusvaheline õpe, aga tglt tegid selle "rahvusvaheliseks" lisaks 98 % saklastele üks hollandlane, üks soomlane ja üks eestlane (mina:D). Nii et oli tore üllatus, et tõesti kõik ongi igalt poolt maailmast. Meil on inimesi Pakistanist, Indiast, Leedust, Belgiast, Poolast, Saksamaalt, Kreekast, Filipiinidelt, Singapurist, Hiinast, Venemaalt ja Soomest. Nii et mõnus kirju seltskond. Samas olen üsna selgeks saanud, et noored on vist igal pool mõneti sarnased, nii et väga suuri kultuurilisi erinevuseid ei ole veel tajunud. Samas ma näen neid ju ainult koolis ka, nii et seal vbl need lihtsalt ei paista välja. Kahju tglt täitsa, et iga kord nad ikka kutsuvad mind tudengiüritustele ja -pidudele, aga mul on alati see sama vana vabandus: võrkpall! Samas...see vabandus lihtsalt meeldib mulle liiga palju, et sellest loobuda;) Millegipärast saan ma kursakatest kõige paremini läbi ikka kuttidega. Ma ei tea, mis teema sellega on, et nendega on kuidagi palju lihtsam suhelda, kui tüdrukutega. Üks poolakas on eriti naljakas ja äge kutt, eriti meeldivad mulle ta punased püksid, mida ma küll kahjuks ainult pildi pealt näinud olen ja kuna need on lühikesed spordipüksid, siis ei tea küll miks ma neid ta jalas koolis ei näe:D See saksa kutt on mul ka päris heaks sõbraks saanud ja temaga suhtlesin juba enne siia tulekut vähe. Temaga ühendab mind muidugi võrkpall ka, nii et vahel kui me rääkima hakkasime lõunalauas, siis teistel vist viskas juba sellest võrkpalli-jutust kopa ette.

Rääkides lõunast...siis te ei kujuta ette, kui mõnusad on siin koolilõunad. Sa maksad ainult 2,5 eurot ja saad selle eest sooja söögi, nii palju salatit kui tahad (ja see valik on päris lai), lisaks veel igasugu vürtsid ja seemned, mida saab peale raputada (ja proovige neid, kui te veel seda teinud ei ole, sest pähklid või seemned salati või sooja toidu sees võivad asjale hoopis teise maitse anda, ausalt!) ja muidugi igasugu erinevad leivad, kuklid, saiad. Nii et siin on tudengilõuna ikka korralik! Mulle sobib :)

Mu päevad tavalised nii lähevad, et hommikul on trenn (kui jõuan siis pallitrenn või jõusaal koolis), siis kool, siis teine trenn ja siis kas koju või tagasi Jyväskyllä. Nii et nädalad lähevad vääga kiirelt. Õnneks on mul sellised tiimikad, kelle juures saan Jyväskyläs ööbida, kui vaja on. Tglt mulle endale see eriti ei meeldi, sest vahel tunnen, et olen seal ees ja ega väga vist ei meeldi, kui keegi kolmas pidevalt enda juures ööbib, nii et üritan seal olla nii vähe kui võimalik. Enamasti olen paar ööd nädalas seal ja muul ajal üritan ikka kodus ööbida. Nii et selline pidevalt teel elu:) Kui siis lõpuks nädalavahetus kätte jõuab on aeg kodu jälle uueks nädalaks korda seada ja siis jälle uue hooga:D Nii et kujutate isegi ette (kes varem mu tuba näinud on), milline mu kodu välja näeb, kui jõuan ainult ühed asjad koju visata ja teised asemele võtta. Ei ole just eriti eeskujulik tütarlapse elamine.

Trennid on meil täitsa mõnusad ja tiim on ka tore. Kuigi vahel tunnen, et olen nagu kuskil vahe peal. Ei ole päris välismaalane (nagu on meie kaks ameeriklast) ja ei ole soomlane ju ka. Aga mulle meelib, et tiimis on palju kogenud mängijaid ka, nii et saan neilt pidevalt juurde õppida. Siin ikka asjad käivad hoopis teistmoodi nii treenimise kui inimeste suhtes. Huvitav on näha, kuidas erineva kogemustepagasiga inimesed mängivad, nii et üritan neilt nii palju juurde saada kui võimalik on:) Tiimiga käisime nüüd esimest korda väljas ka eelmine nv ja see oli....päääris naljakas. Enne oli meil siis uute tiimiliikmete sisseõnnistamine (mis nägi välja nii, et mängisime seltskondlikke mänge ja pidime ühe ülesandega hakkama saama). Nimelt tehti meie ameeriklasele (Quincy) ülesandeks õpetada meile wobble-tantus, mida ameeriklased kuskil tantsivad. Ja see oli NALJAKAS! See sai jäädvustatud (kahjuks) ka videole. Ma olen ikka arvamusel, et sellistel hetkedel tuleks fotokad ja kaamerad ära keelata lihtsalt:D Aga no tore oli ja nalja sai! Käisime kohalikus ööklubis tantsulkal ka pärast seda ja seal oli sama naljakas edasi, nii et kahesõnaga-lõbus oli! Kuigi tuleb tunnistada, et mingil hetkel tundsin oma parimatest tantsukaaslastest puudust, et meie oma tantsu teha :)

Mis siis veel...veidi totter on nii pika aja tagant kirjutada, sest nii palju on juhtunud, aga kui vaja kirja panna, siis muidugi meelde ei tule midagi. Ahjaa...mul on siin üks inimene veel, kes mind juba praegu nii palju aidanud on ja kellega rääkides ma pidevalt üllatun ja midagi uut teada saan. Just eile mõtlesin, et huvitav, kas millalgi tuleb selline hetk ka, et mina saan midagi sellist öelda, mis talle üllatusena tuleb ja millele ta kunagi varem tulnud ei ole või lihtsalt, et kui mingil teemal vaidleme, siis lõpuks on minu argumendid paremad kui tema omad :D Muidugi asi ei ole õiguses, aga ma usun, et saate aru, mida ma mõtlen. Muidu on ta lihtsalt...TORE:) Ei oleks uskunud, et keegi nii lühikese ajaga mind nii palju mõjutada suudab, aga näed sa. Üks tore asi tema juures on see, et ta oskab eesti keelt ka, nii et saan temaga kodukeeles rääkida (juhheii). Enamasti on meie vestlused kolm-keelsed. Seni kaua kuni mul meeles on, räägin eesti keeles või siis seni kaua, kuni ta minust aru saab. Kui on tõsisemad või keerulisemad teemad räägime inglise keeles ja kui on lihtsamad laused, siis ta räägib soome keeles ja sõnumid on soome-eesti-inglise keeles, nii et üsna mõistlik suhtlemine. Kahjuks läheb ta nüüd järgmine nädal minema Ameerikasse treeneriks, nii et tuleb soome keel selgeks saada ja kohalikega suhtlema hakata ;) Muidugi on siin kohalikel veel mingi oma murrak ka vähe, nii et vahel ei saa soomlased ka päris täpselt aru, mis nad räägivad (ja kujutate ette, kui lihtne siis mul neist aru saada on:D). Õnneks enamus ajast siiski on universaalne soome keel.

Kusjuures saan juba päris palju soome keelest aru ka, aga räkida ei oska. Päris naljakas on, kuidas ma näiteks meie abitreeneriga suhtlen. Kõrvaltvaatajale võib eriti veider tunduda, kui tema räägib minuga soome keeles ja ma vastan pidevalt inglise keeles või siis inglise-soome segalausetega. Mul on küll soome keele õpik täitsa olemas siin, aga istub kahjuks enamuse ajast aknalaua peal ja ootab, et ma sellega midagi ette võtaks. Kuidagi see õpikust õppimine ei tundu väga tore, nii et tuleb lihtsalt rohkem rääkima hakata! Üks päev oli juba tore juhus, kui üks vana tädi hakkas minuga rääkima ja alguses sain isegi aru ja üritasin midagi vastu purssida, aga mingil hetkel läks kaduma ja siis avastasin, et suhtlemiseks ei olegi vahel muud vaja kui ainult kuulata, noogutada ja naeratada. Lahkusime mõlemad naeratusega, nii et tundub, et toimis:)

Oeh....ma arvan, et nüüd mul on kirjutamiseblokk ees ja naeratusega on alati tore lõpetada, nii et olge mõnusad seal ja ma üritan mitte nii pikka vahet sisse lasta enam. Äkki asendan hommikused ärkamised rongis hoopis blogi kirjutamisega;) Igal juhul olete mu mõtetes ja saadan suured kallistused teile ka!