Suve peatükk...

Nii sõbrad...taaskord on mööda saanud liiga kaua aega, millal ma siia midagi viimati kirjutasin. Ma usun, et olete sellega vist juba üsna harjunud, et see nii kahjuks kujuneb...ma küll luban ennast parandada pidevalt, aga jah...ikka jõuan samma punkti tagasi. No mis seal ikka...tean et tglt annate mulle selle siiski andeks :)

Aga nüüd siis natuke sellest, millega ma viimasel ajal tegelenud olen ja kuidas ma nüüd siia sattusin...Oslo lähedal olevasse linnakesse (või on see küla või alev või hoopis Oslo äärelinn või ma ei tea...igas tahes siuke pisike ja armas ja Oslost nii 15 km.). Aga selleni, mida ma siin teen ja kuidas ja kõik räägime natuke hiljem.

Enne räägin veidi enda viimastest nädalatest Soomes, sest need nädalad olid ühed mõnusamad, mis mul olnud on. Kui viimane suurem assignment koolis tehtud sai ja igasugu avaldustega ka ära möllatud, hakkasid nädalad, kus ma ainult nautisin sporti, mõnusate inimeste seltskonda, head sööki ja vahel ka koduveini, mõnusat muusikat ja sauna-grilliõhtuid, ühiseid pühapäevaseid hommikusööke ja niisama kvaliteetaega kvaliteetinimestega. Ja see oli tõesti....oeh :)

Eriti lemmikud olid mul need pühapäeva hommikud (või no ladina inimeste hommikud pigem, mis minu jaoks juba kergelt lõunat meenutasid...ehk siis kuskil 12-13 ajal päeval), kus siis iga kord keegi valmistas oma maale midagi omast "hommikusöögiks". Minu etteaste koosnes mulgipudrust ja õuna-kaerahelbe magustoidust kamavahuga. Ei olnud mulgiputru kunagi varem teinud ja no see nägi välja kõike muud kui isuäratav....õnneks aga maitse oli mõnus ja kiideti heaks. 

Minu lemmik oli siiski meie pühapäeva hommikugrill, kus costaricalased tegid tortillasid juustu ja riisi-oa-aedvilja täidisega, sinna juurde veel praemune (et mis on erilist tavalistes praemunades...on ikka, kui seda otse grilli peal tehakse) ja grillkana ja muidugi mõnusat külma veini :) Pärast seda mängisime ulitmate frisbee`t  (see on eriti äge mäng, kus idee on lendavat taldrikut üksteisele "söötes" touch down saada) ja ülejäänud õhtust vaatasime filmi ja olesklesime (jah...see oli vist ainuke kord, kus ma sellega tõesti hakkama sain, ilma et nii 10 minuti pärast oleks vaja olnud kuskil ikka kiirustada või mingi tegevus ette võtta).

Ultimate frisbee`ga tuleb mulle meelde üks teine tore päev, kui me seda mängisime just pärast seda, kui oli kergelt sadanud (ehk nii terve eelmine päev ja öö). Aga sellel päeval oli mõnusalt päike väljas, nii et meie kohe lühikesed riided selga ja välja. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, mis on ultimate frisbee, aga seal on päris palju kiirendamiseid ja äkilisi pöördeid ja liigutusi. Nii et...mäng ei olnud veel õieti alanudki, kui üks juba külje maha pani. Muidugi plahvatasime kohe naerma. Ja see oli ikka veel jube naljakas ka pärast paarikümnendat kukkumist. Eriti mõnus oli siis, kui mul lendasid jalad ikka mõnusa hooga üles ja plärtsti selili pori sisse. Muidugi ei mõelnud me ainult enda lõbustamise peale, vaid pakkusime ka "pealtvaatajatele" elamuse, sest need ontlikud soome inimesed, kes sel päeval mööda jalutasid sealt vaatasid meid küll nagu veidrikke (jamh...ei saa pahaks panna, sest kui seltskond shortisdes poriseid ja naervaid inglise-hispaani keeles rääkivaid tegelasi lendava taldrikuga pori sees jändavad, siis võib see tõesti mõnes mõttes huvitav vaatepilt olla). 

Õnneks sattusin sellisesse "normaalsesse" seltskonda jälle. Tundsin ennast seal kohe eriti koduselt. Üks tore selline hetk oli veel, kui  me soomlastele nalja pakkusime. Oli siuke vihmane, aga mõnusalt soe päev ja siis meil oli õhtul saun ühes tudengikülas. Ja järv oli sealt ainult 3 minuti tee kaugusel rattaga, nii et mida paremat teha, kui esimene ujumine Jyväsjärves. Nii et käisime saunas ja siis opsti ujumisriietega rataste selga ja minek. See tee, mida mööda me sõitsime oli muidugi ühe suurema autotee kõrval, nii et nii mõnigi sai omajagu mõistatada, miks mingid inimesed ujumisriietega rattaga sõidavad, kui väljas sajab vihma ja päikest pole ollagi. Meil oli igas tahes väga lõbus...vesi oli kergelt karge, nii et suplema just ei jäänud...aga kui veest väljas said, oli eriti soe tunne. Soovitav proovida ja kiirelt...enne kui vesi soojaks läheb.

Lisaks saunatamisele ja frisbee mängimisele käisime sama seltskonnaga rattamatkal. See viis meid nii 35 km Jyväskyläst välja ühte UNESCO puukirikut vaatama. Tee sinna oli kahjuks mööda maanteed enamus ajast, aga ma ikka trügisin ühe sõbra kõrvale, et saaks jutustada tee peal. Peale hariduse süsteemi, spordi promomise laste seas ja reisimise võlude arutlemise peatusime me pikemalt muidugi söögil ja söömisel. Ja seda teemat jätkus ikka kauemaks. Varsti oli meie ümber mõlemalt poolt mitmed meetrid ruumi, sest enamusel meist oli kõht loomulikult tühi ja meie söögivestlused ei olnud teiste seas eriti populaarsed. Kahjuks kui ma sellest rääkima hakkan, siis on raske pidama saada. 

Selle jutustamisega läks tee kiirelt ja olime varsti kiriku juures. Kirik oli muidui ilus ja vana ja puust, aga mul ikka veel ei ole seda vaatamisväärsuste hindamise soont vist. Huvitav oli hoopis see fakt, et seal aias pidi olema ühe kuti haud, kus pidi kõik söök palju paremini maitsema. Kuna meid oli üheksa, siis me pinkiku tema haual korraldama siiski ei hakanud. Nii et seadsime pinkiku platsi kiriku kõrvale ukse ette ja kutsusime kirikutädi ka meiega sööma. Pärast "väikest" einet lösutasime niisama vähe ja siis uuesti frisbee`t mängima. Ma vedasin võrkpalli ka kaasa, nii et ma arvan, et lihtsalt sellepärast olid mõned nõus muga toksime vähe :) Toredad sõbrad eksole! Enne koduteed käisime jätsil ja kohvil veel, et energiat jätkuks. Tagasi Jyväskyläs, hüppasin kiirelt kodust läbi, saunaasjad kaasa ja mõnus päev jätkus sauna ja söömisega ja pärast seda hakkasime filmi vaatama (mida me vaatasime nii 10 minutit, sest Mati tahtis nii väga külla tulla). See oli arvatavasti üks kõige mõnusamaid päevi seal ;)

Oeh...neid mälestusi sellest seltskonnast on lihtsalt nii palju, kus mõtled, et kuidas ma ikka nii õnnelik inimene olen ja selliste inimestega kokku sattusin. Kahjuks tuli see viimane õhtu liiga kiirelt ja oli aeg enda asjad laiali jaotada sõprade vahel (et need mõne kuu pärast jälle kokku korjata), korter tühjaks teha, kohver kokku panna ja minekule. Enne lennujaama bussi läksime läksime veel linna ja nautisime karaoket (et ikka soome meeles püsiks). Õigemini nautisin ma karaoket siis, kui meie venelane ja hispaanlane duetti laulsid, sest jah...tundub, et vaatamata rohkele harjutamisele, ei ole paljud soomlased ikka veel meistriks saanud. Seekord jõudsid ilusti õigel ajal bussijaama ja oli isegi aega veel viimane jätsipaus teha, enne kui buss lennujaama poole asutas. Ma küll arvasin, et ma hoian pisarad bussi, kui ma olen üksi, aga nagu tavaliselt...minu plaan nii ei läinud, nagu ma plaanisin. Ei meeldi mulle need hüvastijätud eriti. Samas...kui nad siiski euroopasse peaksid jääma, on üsna võimalik, et ma nendega kuskil kokku juhtun. Ja ausalt öeldes...ladina ameerikasse mineku vastu mul ka midagi ei ole :)

Ok...nii palju Soomest, aga nüüd olevikku...ja kus ma olen praegu..nimelt tundub, et kõige kaunimal maal üldse..vähemalt siiamaani kus ma käinud olen. See maa ei ole kaugel ka ja see on Norra :) Ausalt..ma iga päev mõtlen, et kuidas ühele maale on nii palju antud ja siis kuidas ma siia jõudsin ja kuidas ma sellise võimaluse sain, et siin terve suvi olla. Oeh...lihtsalt tundub liiga ilus et tõsi olla. Aga see ei ole veel kõik...

Nimelt...tutvusin siin ka oma uue armastusega...ta on sujuv, kiire, põnev, adrenaliini pakkuv, sõltuvust tekitav ja...neljarattaline. Tema nimi on longboard. Mu sugulane elab mu tädiga samas majas, aga eraldi korteris ja läksime talle tere ütlema, kui ma tulin siia ja siis...kui ta ukse peale tuli, nägin seal samas longboardi. Ma ei suutnud seda kokkusattumust alguses eriti uskuda, sest just natuke aega enne vaatsin youtube`ist longboardi videosid. Ja seal ta oli...ja ühel ilusal pühapäeval kui päike paistis...sain ma temaga tuttavaks.

Algus oli tõesti hea rahulik ja arvasin, et kaitsevahendeid pole vaja kasutada. Aga näed siis...kohe kui esimeste mägede peal hakkama sain, tuli muidugi kõrgemaid ja järsemaid proovima minna. Jamh...plaan hea, aga teostus...põnevust oli küll omajagu, aga siis kui kiirus juba liiga suureks läks, avastasin, et üks asi mis enne õppimata jäi, oli pidurdamine. Milleks ikka seda enne õppima hakata, kui seda saab ise järgi proovida. Seekord katse eksitus meetod kahjuks parim ei olnud, aga sain kinnitust, et inimliivapaberi moodus ei ole pidurdamiseks see kõige parem just. Nii et pärast seda viis meie tee mäest alla otse statoili vetsu, kus sain enda veritseva puusa, küünarnukki ja käe ära puhastada. Samal ajal käis mu sugulane poes ja naasis lasteplaastrite, salvrättidea ja teibiga. Mis seal siis muud, kui dinosaurused, kiisu ja muud loomad kaasa, salvrätt teibiga ümber puusa ja uuele ringile. 

Lõpuks kui me koju jõudsime olin küll katki ja määrdunud, aga ikka õnnelik. Ja see oli vist armastus esimesest silmapilgust. Nüüd on mul ka oma kiiver, ilus ja valge. Ja pärast teist kukkumist otsustasin, et ka kaitsed oleks tegelikult ikka õige mõte :) Kõige mõnusam aeg longboardimiseks on tegelikult öösel. Nii et see on eriti tore, et nüüd on ööd siin soojad ja kõik tänavad on valgustatud ka. Ühtegi autot ei liigu ja ilusad laskumised ootavad...ainult mine ja sõida! Ma ei tea, kus kõik teised on...aga mu meelest on siin longboardiga sõtimiseks küll ideaalsed tingimused, sest mägesid on igal pool ja naljalt paarsada meetrit ilma mäest üles või all minemata ei saagi. Oeh...ja see tunne kui sa mäest alla jõuad mõnusa kiirusega ja sujuvalt saad kurvi ka võetud...on lihtsalt niiii mõnus! Arenemisruumi on kuhjaga ja mäed ootavad...nii et rattad alla ja minek!

Üks tore asi, millega ma siin endalegi üllatuseks ka võib-olla tegeleda saan on üllatus-üllatus...rannavolle. Ma küll olin üsna kindel, et see suvi ei tule vist sellest midagi välja, aga kirjutasin ühele norrakale siin, kelle vastu ma paar korda mänginud olen. Ja tuli välja, et ta treenib täitsa Oslos. Ta ütles, et ma olen trenni igati teretulnud ja üritab mulle paarilise sebida. Eks näis, kas ja kuidas see õnnestub...aga see oleks veel eriti super kui volletada ka õnnestuks :) Ma räägin, et liiga ilus tundub siin kõik hetkel.

Aga jah...et teile muljet ei jääks, et ma ainult päikese käes ringi lällan ja uusi asju naudin, siis tegelikult tulin ma ju siia tööle suveks...hehe. Eile oli mul siis tööintervjuu, kus sain lepingu allkirjastatud ja nüüd täna ootab mind esimene tööpäev! Täitsa hea meelega hakkan tööle juba ja no siin olles saad kiirelt aru, et seda on sul väga vaja ka. Kui arvasin enne, et Soome on üsna kallis koht eestlaste jaoks, siis tulen Norra ja opsti...veel nii pool otsa enam-vähem. Õnneks on siin oma raha, nii et shokk ei ole nii suur...heh.

Aga enne kui ma asjalikku ellu sukelduda saan, pean ikka rääkima sellest ka, milline mõnus kokkusattumus taaskord oli. Nimelt...käisid siin mul juba esimesed külalised. Ok...tglt nad ei tulnud mulle külla ja olid plaaninud Norra reisi juba ammu, aga mulle meeldib ikka mõelda, et olid mul külas :) Nimelt oli meil siin Jyväskylä üliõpilaste taaskohtumine (ma loodan, et see on eesti keelne vaste reunion`ile..haha). Eriti tore oli neid nägusid siin Oslos näha ja muidugi juhuslikult tuli see nädal siia suvi ja terve nädal on olnud lihtsalt ideaalsed ilmad, mis pidi ka nädalavahetusel veel jtäkuma. Õnneks ei olnud keegi neist eriline muuseumi huviline ka, nii et saime mõnuga ilma nautida. Käisime ooperimaja vaatamas ja siis suundusime sadamasse promenaadile. See mul täielik lemmikkoht Oslos...esiteks sest seal on päike, meri, ilusad inimesed ja muidugi...jäätiseputkad, kus pakutakse kõige mõnusamat pehmet jäätist. Oeh...see on lihtsalt parim! 

Nii me siis lösutasime seal...nautisime jäätist ja ajasime juttu. Siis tuli mõte võta laev ja sõita saarele. Ja seal on need laevakesed ühistransport. Jep...samamoodi nagu bussid, trammid, rongid ja metrood, saad sa oma kuukaardiga minna laevale. Mu meelest päris kift! Seal pidasime piknikku, taaskord nautisime ilma ja jutustasime veel vähe :) Pärast paari tundi lösutamist ja söömist suundusime tagasi linna, saime nende couch surfing`u kuttidega kokku ja parki grillima.Ja see park on sarnane Pirogovi pargile tudengipäevade ajal, ainult paarkümmend korda suurem, puhtam ja ilma täiesti purjus nõmediketa. Samas...oma pudeli-Karlad on ka siin ja kui neile pudeleid anda ei ole, siis sooja grillvorstiga on nad ka täitsa rahul. 

Pärast mõnusat päeva-õhtut suundusin koju ja kohe kotile. Järgmisel hommikul sain veel ühe jyväskylälasega hommikusöögiks kokku ja kus mujal kui sadamas. Tee pealt haarasime kaasa mõnusad latted, sättisime ennast sadamas sisse ja nautisime hommikusööki, mis koosnes burritodest, lihapirukatest, oliividest, jogurtist mustikate ja banaaniga ja muidugi pärast korralikku ettevalmistust...oli aeg jäätiseks. Ja jälle oli päev korras :) Nädalavaehtusel kohtun ma veel ühega enda jyväskylälastest, kui ta Bergenist tagasi jõuab ja siis lähme esimest korda ka Oslo öömelu uudistama.

Eilne päev oli perepäev lõbustustpargis, sest üks suurem pank siin Norras otsustas enda klientidele lõbustuspargi üürida mõneks päevaks ja jagas siis kutseid sinna. Mis seal ikka...siis tuleb minna ja rollercoaster`eid nautida, jäätist süüa ja nagu lõbustuspargid ette näevad...lõbutseda! Nii et jah...kokkuvõttes on elu lill, inimesed mõnusad ja mina õnnelik! 

Saadan teile siit päikeselisest Norrast suured soojad kallistused ja kirjutamiseni ;)

Kevad?

Tundub, et kevadega olen veidi rohkem mõistuse pähe võtnud äkki, sest ei ole ammu mingitesse sekeldustesse enam sattunud. Endalegi vähe üllatuslik, aga samas...kes teab, äkki see näitab, et ka mul on lootust siiski.

See nädalavahetus on lihtsalt supermõnus olnud. Reedel oli meil viimane Sport Psychology filmiõhtu, sest pooled mu kursakatest lähevad nüüd nädala jooksul Saksa õppima mõneks kuuks. Jep...meil kaks programmi koos, nii et nemad on sellest teisest programmist, kes natuke aega mujal õpivad. Nii et see nädalavahetus siis olin nendega veel nii palju koos, kui aega sain :)

Peale mõnusat reede õhtut ajasin ennast laupäeval varem üles ja tegin mõned asjalikud toimetused ka ja siis kimasin rattaga teise linna otsa, kus meil ühine "hommikusöök" oli. Ja kallid sõbrad, see ei olnud mitte tavaline hommikusöök, vaid oeh..meil oli filipiinide moodi valmistatud kana, ahjulõhe, aurutatud riis, riisipuder (mida söödi koos erinevate maitsetega, kuivatatud sibulatega ja poolküpsetatud munaga..ja kuigi see kõlab veidralt, siis see oli niiii hea!), salat ja magustoiduks jäätis, mämmi (mingi veider soome eri möks, mida ma peale proovimist enam rohkem küll näha ei taha), shokolaad ja Pakistani tee. Ja see hommikusöök kestis meil hea mitu tundi. Pärast mitmendat ringi mõtlesin ka, et peaks ikka nüüd äkki aitama juba sellest söömisest.

Saatsime siis vahe peal enamus külalisi ära ja hakkasime enda koolitööd tegema. Meil oli üks rühmatöö vaja paika panna ja mõned analüüsid teha, nii et tegelesime sellega seal veidi aega ja siis tuli mõte, et kuulge...nüüd on aeg juba seal maal, et peaks hakkama lõunasöögile mõtlema. Mis seal siis ikka...kaks tundi oligi mööda läinud, kui me jälle laua ära katsime ja uuele söögitiirule läksime;) Meil oli nagu kevadine jõulu esimene püha, nii et kui me lõpuks siis minema hakkasime, oli kell juba 5 saanud, nii et hommikusöögist sai kergelt õhtuoode juba.

Kui ma siis lõpuks koju jõudsin, oli selline pallikese tunne,et läksin liigutasin ennast vähe, et jälle inimese moodi tunda ennast. Pärast väikest treeningut pistsin küpsised ahju ja panin asjad valmis, et sauna suunduda. Nimelt oli ühel sõbral siin sünnipäev ja ta kutsus meid saunapeole. Kõik oli jube mõnus, aga ilma väikeste sekeldusteta ikka ei õnnestunud ja ausalt ka..seekord ei olnud isegi mina süüdi :D Nimelt...seal oli selline kamina süsteem, et aja peale sulgus automaatselt siiber (tõesti...soomlased on ikka veidrad vahel) ja mõne hetkega oli tuba suitsu täis. Natukese aja pärast hakkas suitsuandur undama ja varsti olid vihased majahooldajad kohal ja pärast neid ühinesid meiega tuletõrjujad, nii et päris segaseks läks olukord seal. Õnneks lõppes kõik siiski hästi ja pärast asjade selgitamist, saime ilusti sauna ära koristada ja edasi suunduda.

Minust pärast sauna enam pidulist ei olnud, sest olin ilmselgelt suurest söömisest nii väsinud, et kella 22 ajal nägin juba mõnusaid unenägusid. Hea oligi et vara magama sain, sest hommikul suutsin isegi päris mitu õppeasja valmis saada. Õnneks sai ööga ja hommikuse treeninguga kõhtu jälle ruumi juurde, sest lõuna ajal ootas mind soome stiilis "hommikusöök" teiste sõprade juures. Neil on selline mõnus traditsioon, et iga pühapäev teeb keegi midagi oma maale omast süüa. Ma ei ole sinna varem jõudnud, nii et seekord mõtlesin siis ikka jõuda. Ja kohe üldse ei kahetse...otse ahjust tulnud Karjala pirukad koos õige munavõiga, mustikakook vaniljekastmega ja kaeraküpsised (mõtlesin ise ka kuidagi panustada ikka:D) sobisid sellesse pühapäeva väga hästi. Pärast söömist istusime veel mõne tunni (või õigemini lösutasime) ja arutasime maailma asju. Nii et järjekordne kvaliteetpäev mõnusate inimestega.

Kui koju jõudsin, oli jälle energiat, et koolitööga vähe tegeleda. Endalegi ootamatult olen avastanud, et õppimine on päris äge, kui sa saad õppida nii, et see ei ole pelgalt kohustus, mida pead tegema, vaid mida tglt ka hea meelega teen. Muidugi on omad päevad, kus ei viitsiks midagi akadeemilist teha, aga enamus ajast ei ole mul õppimise vastu kohe mitte midagi. Vahel tundub see juba poolhobina, sest kui mõne eriti hea teadusliku artikli avastan või mingit huvitavat praktilist psühholoogilise treeningu tehnikat proovida saan, olen täitsa elevil. Mõnus tunne, et ei pea enam ainult teooriat pähe ajama, vaid tekib süsteemne arusaamine teooria ja praktika ühendamisest.

Järgmisest aastast peaks päris palju huvitavaid projekte ka tulema, kus me saaks äkki osaleda, nii et ootan huviga juba, mis edasi saama hakkab. Saame äkki päris konsultatsiooni tegema hakata, mis oleks eriti äge. Magistri töö plaani olen ka enam-vähem paika saanud ja nüüd asun missioonile: leia treener, kes selles osaleda tahab. Õnneks on mul juba mõni tuttav trenks siin olemas, nii et loodan, et see ka õnnestub.

Asi, millest ma siin aga puudust tunnen, on rannavolle. Mul on küll pall olemas, millega ikka vahel toksimas käin kergejõustikuhallis. Ühe korra sain enda kursaka kaasa räägitud ja siis ajasime seal mõned kaugushüppajad veidi närvi, sest meil pall kogu aeg lendas nende liivakasti. No mis ma teha saan, et pall ära tunneb, kus ta õige koht on...hea meelega pistaks ise ka varbad liiva juba :) Aga no hetkel pole muud, kui tuleb ainult palliga leppida. Järgmine kord äkki peaksimegi kaugushüppekasti hõivama ja sinna toksima minema hoopis. Samas...nüüd pean vist edaspidi üksi toksimas käima seal, sest mu "võrkpalli" kursakad lähevad ju ära.

Kuttidel, kellega ma enne treenisin, on ka hooaeg läbi saanud, nii et nüüd nad treenivad ainult korra-kaks nädalas. Sama teema tüdrukutega siin. Nii et tuleb ise vist inimesi kokku ajama hakata, et saaks ikka volletada. Kahjuks välja pole veel asja (sinna ei oleks üldse raskusi kaaslaste leidmisega), sest meil näiteks eile-täna sadas veel lund...no ei tea, kas see kevad on kuskile ära eksinud ja ei taha meie juurde teed leida või kuidas.

Nii et seni kaua olen endale ühe uue tegevuse leidnud. Nimelt olen nüüd paar korda poistega futsali (saalijalka pmts) mängimas käinud. Esimene kord, kui käisin, siis veits pablasin ka, sest seal tüdrukuid ei ole eriti (või no üldse pigem :D), aga üks sõber kutsus kaasa ja nii ma läksin. Esimene kord oli ilmselgelt algaja õnn, sest sain isegi mõne hea söödu ja väravaga hakkama. See mäng tglt hästi kift ja kiire, nii et jalgade kiiruse arendamiseks vapsee ideaalne. Muidugi mul kiirusest jääb veits puudu ka, nii et omast arust üritan jube kiirelt kaitsesse tagasi jõuda, aga vahel kukub see nii välja, et ajan hoopis ründajat taga ja mitte ei õnnestu tema takistamiseni jõuda. Annan parima, et kuttidega sammu pidada, aga jah...enamus ajast see eriti ei õnnestu :D Õnneks on nad hästi viisakad ja toredad, aga parem oleks vist mitte väga tihti seal käia, et saavad must vahe peal puhata ka.

Ja ühel hommikul eksisin ma hoopis hip-hop tantsu tundi ära. Meil siin selline kursus, kus sa pead käima 15 erinevas sporditunnis (alates walking in the dark kuni salsa ja goalballini) ja saad selle eest ainepunkte. Nii et käisin siis ühe kursakaga uudisatamas ja ütleme nii, et nalja sai piisavalt. Siin ikka selliseid hetki jagub, kus midagi uut proovides avastad, et "mhmm...see on midagi sellist, mida ma tihedamini teha tahaks". Kahjuks...on ikka veel päevas ainult 24 tundi (mis ikka veel kuidagi pikeneda võiks) ja peale oma trennide-kooli-sõprade-söömise aega üle ei jää. Sellepärast tuleb vahe peal asjade jaoks aega võtta ööst, nii et olen mõne korra oma küpsetamisvajadustega öösel tegelnud. Nii et kui õunapirukas ahjust kella poole 12 ajal väljub, on kõik täiesti õige ajastusega.

Ok...nüüd ongi aeg mõnusate magusate mõtetega lõpetada ja öelda "jällekirjutamiseni".

Mõtlen teie peale..

Krissu

Jälle tagasi "tavalise" elu juures

Niisiis…see nädal on läinud mööda küll täiesti lennukäigul. Mitte et mu elu tavaliselt väga rahulikus tempos kulgeks, aga see oli isegi mu kohta pisut kiire ja tihedalt tegemisi täis. Võib-olla sellepärast ka, et võtsin ju kümneks päevaks juhtme täiesti seinast välja ja läksin ära Norra mägedesse. Sellest reisust teen eraldi postituse ka (tglt on enam-vähem reisipäevik valmis ka, nii et peaksin nädala jooksul veel väikesed muudatused tegema ja siis saate sellest ka vähe pikemalt teada). Lühidalt võib öelda, et see oli lihtsalt Supermõnus reis! ;)

Aga…et siis kuidas ma tagasi jõudsin ja kuidas mu viimase aja tegemised kulgenud on. Tagasi hakkasin kulgema siis Oslo lennujaamast kella 21 paiku, jõudsin ilusti Helsingisse ja siis oli kaks tundi pessimist enne kui bussiga tagasi Jyväskyllä sain sõitma hakata. Selle aja sees suutsin isegi ühe õppeartikli läbi lugeda, mõne tassi kohvi juua ja lennujaama pingi mugavusi katsetada (mnjah…magamiseks ei olnud just see õige variant, nii et rändasin niisama seal ringi). Bussis õnnestus äkki isegi 20 minutit tukastada ja kella poole 6 ajal olingi ilusti kodulinnas tagasi. Vedasin vapralt oma kohvri siis üliõpilaskülla ja viimase sirge peal tervitas mind jänku. Ootas ilusti seal keset teed J

Oligi täpselt nii palju aega, et väike pesu teha, hommikusöök võtta ja kooli suunduda. Endalegi ootamatult maandusin otse meie programmi siiani kõige tihedamas nädalas, nii et esmaspäeval oli meil kool kella 16ni välja. Tegin mõned koduülesanded ka ära ja läksin siis koju, sest mu toanaaber pidi kella 18ks kodus olema. Aga vaata nalja…jõudsin koju ja mitte ei olnud teda veel. Helistasin siis ja tal oli mingi jamps juhtunud töö juures, nii et hängisin koridoris kuskil kolmveerand tunnikest. Siis tuli üks kutt, keda ma teadsin ja kutsus seniks enda juurde, nii et jutustasin temaga ka veel umbes sama kaua ja opsti…saingi kuskil 20 ajal koju. Muidugi olin ma lubanud ühele sõbrale, kelle sünna ajal ära olin, koogi teha, nii et asusin küpsetama ja kella 22 ajal olingi valmis, et vein kaasa haarata, kook kätte võtta ja tema poole minna. Õhtu lopes rõõmsalt kella 1 ajal, nii et siuke lühem päev sai lõpuks.

Terve see nädal on suht sebimine olnud, nii et päris mõnus kergendus oli, kui lõpuks reede kätte jõudis. Reedeks üürisin meie külas sauna ja ajasime seltskonna kokku. Ma olin mõnusalt üllatunud, kui palju meid lõpuks kokku sai. Nii et tegime paar tundi saunpidu koos kamina, söögi ja väikse õllega. Ma tegin esimest korda pizzat oma pere retsepti järgi ja ütleme nii, et päris pizza moodi see välja küll ei näinud, aga maitse oli vähemalt enam-vähem ja keegi lämbuma ei hakanud, nii et kõik ok! Need paar tundi läksid mööda aga ilmselgelt liiga kiiresti, nii et suundusime edasi after-partyle. Seal sai igast tähtsad jutud maha räägitud ja muidu nalja tehtud, aga ei saanud ikka ilma äpardusteta ka.

Niisiis…seekord sain ma siis sellise naljaga hakkama. Ja ausalt ka, seekord oli see isegi minu kohta üsna üllatav, mis toimus. Hakkasin siis ühte sõpra välja saatma, läksin trepist alla ja müksasin kogemata ühte radikat, mis koridris oli. Ja no muidugi otsustas see vana kolakas nüüd otsad anda või õigemini selle kinnitused, nii et see hakkas alla kukkuma. Proovisin sii seda toetada, aga mitte ei õnnestunud, nii et kukkus siis ikka mõnusa prantsatusega maha, sooja vee toru, mis sellega ühendatud oli, läks katki ja mõne hetkega sai koridorist kerge purskkaev. Poisid tulid appi ja üritasime siis veekraani mingi võtmega kinni keerata, aga ei tahtnud mitte seisma jääda see. Nii et see mitte just eriti meeldivalt lõhnav vesi purskas ikka edasi. Nii ma siis seisin seal ja hoidsin näppu purskkaevu ees ja ootasime, kuni remondimees kohale jõudis. Kui ta siis saabus, keeras ta kohe kraani kinni ja uuris asja ja ütles, et see oli jah juba kehva kinnitus ja ei ole väga imestatav, et see otsast ära tuli. Aga…muidugi pidin mina see olema, kes sellele viimase lükke andis, eksole.

Selle jamaga ühel pool…läksime tuppa tagasi ja jututasime seal veel vähe. Mingi hetk otsustasime üksmeelselt, et oleks aeg pizzat sööma minna, mis on keset ööd mu meelest täiesti mõistlik variant. Kahjuks hakkasid meie kohalikud restod oma uksi sulgema, nii et pidime linna pizza järgi minema. Mõeldud-tehtud! Kui kõht mõnusalt täis oli, sai rahulikult koju tuttu minna.

Järgmisel hommikul oli päike mõnusalt väljas ja me olime selleks nädalavahetuseks endale murdmaasuusad üürinud, nii et kerge hommikusöök, suusad alla ja rajale. Võtsime ette teekonna juba tuttavaks saanud Ladunmaja poole ja ilm oli selleks matkaks lihtsalt täiuslik. Majakesse kohale jõudes võtsime kohvi ja munkki (pmts ümmargune pontsik moosiga) ja nautisime ilma. Käisime veel lumeraggbi`t ka vaatamas ja siis koju. Kodus keetsime teed ja riisiputru moosiga J Korraks suutsin isegi koolitööle keskenuda ja õhtul 9 ajal suundusime öösuuskamisele. See oli muidugi omaette seiklus. Nimelt kella 22 ajal lülitati enamus rajavalgustusest välja ja siis õnnestus meil väga arusaamatul kombel Phillip ära kaotada. Nii et siis otsisime pimedas veel teda umbes tunnikese taga ja minu pealambike oli kõike muud kui kasulik, sest mul oli ta ainult punase valgustuse peal, nii et olin nagu punane latern, aga valgust küll ei andnud.

Mingi hetk hakkasin ma juba tätsa muretsema, sest teda teades võis ta vabalt kuskil rajalt välja panna ja puu otsas lõpetada. Lõpuks siis leidsime ta siiski pika otsimise peale üles ja oli jälle kõik hästi. Koju saimegi suusatamast täiesti normaalsel ajal ehk siis kuskil poole 12 ajal öösel. Siis oli vaja veel õhtusööki tegema hakata, nii et uni saabus vast 1-2 ajal. Hommikul saatsin sõbrantsi Lahtisse suusatamist vaatama ja ise panin jälle suusad alla ja uuesti rajale, sest ilm oli lihtsalt nii ilus ja kui need suusad juba võetud said…

Täna läks vähe rahulikumalt ja isegi ilma eriliste kukkumisteta. Ilm oli jälle mega ja tundub, et vaikselt hakkab kevad ka tulema juba, sest päikse käes oli ikka täitsa soe juba. Nii et oli üks kiire-kiire nädal, mille lõpetas eriti mõnus nädalavahetus spordi, mõnusa seltskonna, söögi ja päikesega. Sai jälle ennast uueks nädalaks täis laaditud, nii et jätkub energiat jälle edasi sebida. Nüüd tulebki ennast jälle õppetöö lainele häälestada, nii et jälle kuulmiseni…

Juhuslikud kohtumised ja hetked

Viimasel ajal on mul sellised ebareaalseid kohtumisi ja hetki kuidagi huvitavalt palju kokku saanud. Kui ma nüüd viimastest alustan (need ju paremini meeles jälle), siis enne viimast joogatundi (mul on nii vedanud, et üks kursakaaslane on nii 15 aastat joogaga tegelenud ja seda ka õpetanud päris pikalt juba) läksin ma rõõmsalt uiske laenutama. Meil oli selline mõnus mõte, et ajame mõned sõbrad kokku ja läheme õhtul uiskama. Kahjuks meie plaanile eriti palju vaimustusehüüdeid just ei tulnud (võib-olla oli asi selles, et väljas oli -25 kraadi). See aga ei olnud üldse oluline, sest meil oli kindel plaan, mis oli vaja lihtsalt täide viia. Nii…kuhu ma jäingi…ahjaa…lähen siis uiske laenutama, sest sõbrants oli päeval sealt läbi käinud ja onu pidi olema kella pool 16ni kohal. Kell oli siis alles 14:45, nii et olin isegi varakult kohal. Kopsisin siis uksele ja keda ei ole, on uisumees. Jama värk..jalutasin seal siis ringi vähe ja helistasin mingile numbrile, mis seal ukse kõrval oli, aga see oli välja lülitatud (milleks panna ukse kõrvale numbriga silt, kui seda ei kasutada…oeh…soomlased ikka veidrad vahel:D). Olin täitsa nukker, et ei saanud uiske…Aga…läksin siis joogasse eksole ja puht juhuslikult oli mu ühel sõbrantsil kaasas uisud, mis talle endale natuke suured olid ja opsti…mulle täpselt parajad. Ja tal ei läinud neid endal vaja ka, nii et täpselt õigel hetkel saingi nii kergelt endale selle, mis vaja. Ok…te võib-olla ei mõista nii hästi seda olukorda, aga mina olin igas tahes jube rahul J

Huvitav oli ka mu pühapäeva hommik. Lähen siis mina alla korrusele pesu pesema ja mingi kutt ootas seal oma korda. Mul oli veel pesu pesemise lõpuni paar minutit aega ja siis passisime seal alguses niisama…teate küll, selline vähe veider hetk, kus võiks nagu midagi öelda, aga samas ei oska ka nagu eriti millestki alustada. Keldris ei saa sellise lausega ka välja tulla, et “küll väljas on täna ilus ilm” vms. Õnneks tegi tema siiski millalgi otsa lahti ja pärast paari lambi lauset tuli sellise küsimusega, et kas ma olen Maria ja Jevvi sõbranna või (need ühed eesti tüdrukud siin Jyväskyläs). Olin küll veidi hämmingus, aga tuli välja, et see kutt on üks nende sõber, kellest ma tüdrukutelt endalt ka midagi kuulnud olin. Rääkisime seal siis niisama juttu ja mainisin talle, et mul rattakummiga veidi kurvad lood, et nati katki teine. Ta oli hästi abivalmis kutt ja pakkus siis, et tal on kõik vajalikud tööriistad olemas, et teeme korda selle. Mulle sobis see muidugi jube hästi.

Saime siis paari tunni pärast kokku ja olin ise jube rahul, et mul oli igaks juhuks kaks sisekummi ostetud, et ma ei tea, kumb see õige suurus on. Aga vaata nalja….mitte kumbki ei sobinud. Nojah…ei olnud midagi targemat teha, kui leppisime siis kokku, et proovime uuel nädalal uuesti. Läksin siis korraks veel tema juurde netti laenama (endal hetkel toas veel ei ole). Kui ma sisse astusin, teatas ta, et ta leidis puht juhuslikult ühe tagavara rattakummi kapist, mis täitsa juhuslikult oli just õige suurus ka veel. Nojah…pärast läksime siis uuesti alla ja sain ilusti ratta parandatud (ausalt ka tegin seda ise!). Nii et tasub olla õigel ajal õiges kohas J

Täna hommikul sain taga jõusaalis kokku. Kusjuures hämmastavalt palju inimesi käib hommikul kella 7-8 ajal jõuksis meil. Ja sain veel ühe toreda üllatuse osaliseks…kui me trenni lõpetasime, ütles ta, et tal on mulle kingitus. Vihje oli, et see on midagi, mille ma pean pärast tagasi andma. Vapsee ei jaganud välja, mis teema on. Ja sain kingituseks….rannapalli ;) Jeejee..nii et nüüd on saan hakata enda naabreid tüütama sellega, et oma toas vastu seina toksida saan. Kohe oli päev korras jälle!

Ilmselgelt läkski asi liiga mõnusaks ära juba. Ppärast lõunat läksin ma juba teiseks koduks saanud raamatukogu kohvikusse õppimisega tegelema (natuke jama ainult, et kuidagi väga tihti juhtub seal ka sõpru olema ja siis saab õppimisele lisaks ka muidugi jutustada ja kohvitada jne :D). Võtsin siis neti lahti ja tavaliselt vaatan enda kalendri üle alati pühapäeva õhtul, aga see nv netti ei saanud, nii et jäi ära seekord. Muidugi tuli välja, et sellel ajal kui ma mõnusalt oma asjadega olin tegelenud ja lõunat söönud jne, oleksin ma tegelikult pidanud olema loengus hoopis. Endalegi üllatuslikult olin ennast reganud ühele ainele, aga ilmselgelt selle ära unustanud ja nii ma siis istusin seal targa näoga kohvikus ja mõtlesin ise, et olen veel täna jube asjalik ja teen tublilt õppetööd. Aga oih…õppetöö kais täna kuskil mujal ja mina seal ilmselgelt ei osalenud. Lähen siis proovin homme uuesti ja teen kurba nägu, et ei saanud osaleda eelmisel korral.

Ma ei tea, kas ma sellest olen rääkinud, et saan siin vist ühes huvitavas uurimistöös äkki osaleda. Ei…vist ei ole seda jõudnud kirjutada. Sellega seoses on ka üks tore juhuslik kokkusattumus, nii et sobib sellesse postitusse hästi. Niisiis…alustan siis alguses sellest, mis projekt ja miks ja mida. Kuulsin enda toanaabrilt, et tema osaleb enda osakonnas mingis uurimistöös ja teeb seda nüüd täitsa palgatööna. Mõtlesin, et äkki meie osakonnas on ka midagi taolist ja läksin siis uurima, et mis värk on. Kirjutasin ühele neiule, aga nädalaga vastust ei tulnud, nii et läksin siis ise asja uurima. Hästi tore neiu oli, aga kahjuks tal oli vajalik abiline juba olemas ja midagi uut pakkuda ei olnud ka. Siis tal tuli meelde, et üks doktorant tegeleb ka siin uuringutega just praegu ja läksime siis otsisime ta üles.

Hästi tore kutt oli ja ütles, et muidugi midagi ikka leiab. Leppisime siis kokku, et ma kirjutan, kes ma olen ja mis ma üldse tahan. Sain tema käest siis mõned artiklid selle kohta, millega nad tegelevad ja et saaksin ennast vähe kurssi viia nende tööga. Leppisime kohtumise järgmise nädala peale kokku, nii et pidin temaga kohtuma teisipäeval. Esmaspäeval läksin oma esimesse võrkpalli trenni Jyväskyläs ja esimene inimene, kes mulle uksest sisse astudes vastu vaatas oli see sama doktorant. Tuli välja, et talle meeldibki seal võrku mängimas käia, nii et hea sissejuhatus meie kokkusaamisele J Ei teagi, kus ma järgmiseks kedagi näiteks enda õppejõududest või juhendajatest näha võin. Loodan, et vähemalt see õppejõud, kelle loengu ma ära unustasin võrkku mängimas ei käi.

Aga sellest projektist ka natuke…Nad uurivad seal seda, kuidas exercising (ma ei oska head eesti keelset vastet sellele leida, äkki tervisesprot) mõjutab kognitiivset funktsioneerimist (mälu, õppimine jne). Nad uurivad seda molekulaarsest, neurobioloogilisest ja neurofüsioloogilisest vaatenurgast, nii et see on hääästi põnev, aga samas päris keeruline ka. Nii et mul on nüüd palju individuaalset tööd vaja teha, et ma enam-vähem samale lehele ja arusaamisele nendega jõuaks. Sest hetkel on minu teadmised sellest vallast üsna algelised, kuna füsioloogia kursuse võtsin ma Tartus esimesel õppeaastal, geneetikas olen läbinud ainult algkursuse ja neuropsühholoogiaga ei ole ka ammu kokku puutunud. Aga mu meelest on see jube põnev,kuidas saab uurida erinevaid neurotroopiliste kasvu faktorite tasemeid ajus, sportimise mõju neurogeneesile ja aju plastilisusele analüüsida, neurotransmitteritete tegevust uurida jne. Aga jah…ma olen veel üsna alguses selle kõigega, nii et eks näis, mis sellest välja tuleb J Igas tahes olen sinna vähemalt varba otsaga sisse astunud ja loodetavasti saan millalgi juba terve jala maha toetadada. Nii et nüüd on mu igapäevakirjandusse lisandunud neurobioloogia, neuropsühholoogia ja aju-uuringute artiklid. Soome keele õpikule ja team-buildingu kirjandusele oligi sõpru juurde vaja!

Et asi liiga asjalikuks ära ei läheks, siis räägin enda viimasest nädalavahetusest ka vähe..Nimelt oli mu ühel heal sõbral/kursakal siin sünnipäev reedel. Kuna ta elab muidugi mitte minu ühikate linnakus, vaid täiesti teises linna otsas, siis pidin endale mitmed kihid selga tõmbama, salli ninani tõmbama ja rattaga kohale väntama. Väljas oligi ainult -30 kanti, nii et siuke mõnus sõit sai. Jõudsin siis lõpuks kohale, aga ilmselgelt oleks salli pidanud ikka üle nina tõmbama, sest ma olin natuke aega nagu Ruudolf punase läikiva ninaotsaga.

Läksin enne sõbrantsi juurde kooki meisterdama. Pidi tulema porgandi-banaani kook (isegi pealkiri oli selline), aga mida seal retseptis ei olnud, olid porgandid :D Mis seal ikka siis…mõtlesime, et äkki keegi mingil peohetkel võib sealt ka porgandimaitset leida, kes seda teab. Millalgi ühinesid meiega ka kaks eesti tüdrukut, kes olid nii andekad olnud, et panid veini hästi natukeseks külma (ehk siis välja rõdu peale), mille tagajärjeks oli jääs veinipudel. See läks siis pliidi äärde vedelikustumist (ei ole päris kindel, kas see sõna on olemas tglt) ootama. Koogiga läks meil lõbusalt, aga pisut pikalt, nii et jäime moodsalt natuke hiljaks.

Kui me kohale jõudsime, ei olnudki pidu veel alanud. Kõik seisis korralikult köögis ringis ja oli selline viisakas olemine. Vaikselt hakkas siis inimesi juurde tulema ja täitsa uskumatu, kui palju lõpuks sinna ühte ühikakorterisse inimesi sisse mahtus. Millalgi pandi mõnus reagge-muusika ka peale ja siis läks tantsuks ära. Sinna vahele jõudsime ka õues rõdu peal lume soda teha, teed juua, kookide võlusid nautida ja analüüsida, mida saaks järgmine kord paremini teha. Meie koogist puudus rohkem banaani ja tsipake rummi, nii et see viga saab järgmisel korral parandatud. Mingil hetkel hakkasid inimesed kodu poole lahkuma ja ma jäin veel veidikeseks, et sõbra toanaabriga aafrika kultuurist, elust-olust ja perekondadest rääkida. Jutustasime varajaste hommikutundideni või õigemini seni kaua, kuni ta pidi tööle minema. Jep…kutt läkski otse magamata tööle edasi. Pakkisin ennast siis jälle soojadesse kihtidesse, istusin rattaselga ja koju.

Und eriti kauaks ei jätkunudki, sest kell 11 saime jub spordihallis kokku, sest igalaupäevane sulgpallimäng ootas ees. See päev ei olnud just kõige mõnusama algusega, kui mul poole tee peal rattakumm kakti läks ja saali kohale jõudes avastasin veel, et sisekossid jäid koju. Mängisin seal siis paljajalu, aga nalja sai ikka mõnusalt, nii et jube kiirelt muutus päev jälle toredaks. Pärast läksime koos lõunale. Eriti mõnus on see, et luapäeval ka üks tudengikohvik lahti on ja just see kõige parema toiduga muidugi. Meie laupäevased lõunad on seal alati kuidagi pikad, aga seekord venis lõuna üle kahe tunni.

Muidugi ei puudunud ka sellest päevast väike pang minu poolt. Nimelt olime siis seal juba suure söögi ära söönud ja jutustasime niisama, kui ma tegin oma arvuti lahti ja kontrollisin mõned kirjad üle. Kui ma siis fb lahti tegin, nägin sealt, et sellel samal inimesel, kes mu kõrval lõunatas (üks minu kursakatest) oli täna sünnipäevalaps. Ilmselt oli ka seda mulle keegi varem maininud, aga kui endal kodus netti ei ole, siis ilmselgelt sünnipäevad meeles ei seisa. Soovisin siis piinlikkusega õnne. Teistel ol jube lõbus õnneks. Tegime siis sünnipäevakoogi-kohvi ka veel enne koju minekut.

Kui lõunalt koju jalutasime, tuli meil juba uus mõte, mida võiks õhtul süüa teha. Hästi normaalne, et me pärast söömist kohe jälle söögist rääkima-mõtlema hakkame. Igas tahes…tuli jube pannkoogi isu, nii et üks sõbrants pidi siis mulle õhtul külla tegema, et teeme sauna-kookide-filmi õhtu. Sellest plaanist esimesed kaks viisime täide ka, aga filmivaatamise asemel läksime hoopis Bob Marley`le pühendatud peole. Kui me kohale jõudsime, oli seal vast oma 10-15 inimest, nii et tantsuplatsil oli ruumi rohkem kui küll. Sinna me siis kohe suundusime ka ja väljas ära külmunud jalad said kiirelt soojaks. See oli üks kõige mõnusamalt veidramaid õhtuid, sest muusika oli nii mõnus, et ei saanud üldse paigal püsid ja nii me siis tantsisime seal lihtsalt tuned järjest. Peo tipphetkel oli tantsuplatsil veel nii 10 inimest peale meie. Siis läks ikka jube kitsaks ära juba no :D Baaritüdrukul just eriti palju tööd ei olnud ja tema pettumuseks jõime me ka ainult jäävett. Meil oli igas tahes üks parimaid tantsuõhtuid üldse. Üsna märjad ja teise särgi oleks ka vist pidanud kaasa haarama. Kojuminek oli üsna koomiline ainult, sest ma tegin seda pooljoostes-poolkõndides. Jõudsingi kiiremini koju samas ja pärast sain teada, et väljas oli -35 kraadi külma, nii et oligi vist selline meetod kojuminemiseks hea valik.

Järgmine päev olid sääremarjad tantsust veel pisut valulikud, aga pärast väikest trenni oli jälle kõik OK. Enda pühapäeva mõnusatest hetkedest ma jutustasin juba ennem, nii et nüüd olekski õige aeg lõpetada selleks korraks. Kell on ka pool 7 hommikul saanud ja seekord ma plaanin ikka oma loengusse jõuda ka, mille ma eile ära unustasin.

Olge mõnusad ja proovin edaspidi hoolsam olla kirjutamise koha pealt ;) Kui jälle käest ära hakkab minema, siis andke teada, sest mõned teist võib-olla mäletavad veel, et ma vahel natuke udu suudan olla.

Ikka teie,

Krissu

Uue aasta esimene

Selle aasta esimene postitus siis..natuke piinlik ka, et nii kaua sellega aega läks, aga ütleme nii, et uus aasta hakkas ikka täiesti uue hooga ja uue tuulega ;) Nimelt elan ma nüüd Jyväskyläs ja olen täiskohaga üliõpilane. Heaküll…ju ma olin enne ka mingil määral ikka üliõpilane, aga õnneks ei pidanud ma seda just täiskohaga tegema, et kõigega valmis saada. Nüüd aga elan siin ja on rohkem aega õpingutele keskenuda ja kindlasti ka tudengielule (no vähemalt mõne nädala kohe kindlasti:P). Siis saab varsti jälle täiskohaga sportlaseks hakata ja uuele hooajale keskenduma hakata!

Kui mõni teist on võib-olla veidi segaduses ja mõtleb, et ma olen mingi kerge laksu all, siis ei ole vaja muretseda, tglt kõik täitsa korras. Ma lihtsalt enam sellel tasemel võrkpalli siin Soomes ei mängi. Trenni teen ikka edasi, sest selleta ma ei oska ja ei taha ka, aga võistlusi saalihooajal enam ei ole, nii et saan nüüd ennast ilusti kokku lappida, vigastused välja ravida ja füüsist tugevdama hakata. Olen päris kindel, et vaimu olen ma juba korralikult selle hooajaga tugevdanud.

Ma ise ei olegi päris täpselt veel aru saanud, mida ma tundma peaksin või mida ma tundsin, aga igas tahes on nüüd juba uued mõtted peas ja täitsa põnevil igasugu uute väljakutsete ees. Ja see esimene nädal siin uut elu elada…oeh J Tegemist on kuhjaga ja igasugu asju ajada. See ongi tglt hea ka, sest tagasi mõtlemiseks eriti aega ei jää ja pea on igasugu uusi mõnusaid mõtteid täis.

Hetkel olen ma ametlikult kodutu, aga elan ühe hästi toreda Eesti tüdruku juures, kellega varem tuttavaks sain Jyväskyläs. Muidugi nüüd tuleb meil üha rohkem ühiseid tuttavaid ette ja no muudmoodi ei olegi vist võimalik, kui inimesed Eestist on. Me oleme veel mõlemad Tartust ka ja käisime samas koolis ja kõik. Nii et ühist rohkemgi, kui arvasime.

Muidugi olen ma siin elades juba mõne pangega ka hakkama saanud. Need varasemad ei olegi enam meeles, nii et räägin siis tänasest. Nimelt…lasin endale siia paki saata eksole, aga oh üllatust…unustasin mainida enda ühikatoa numbrit. Ja vaata nalja…meil on siin nii 8 korrust ja igal korrusel vähemalt 6 tuba :D Juhheii…ja siis ma kirjutasin Hr.Postiljonile kirjad alla korrusele, et kui pakike peaks saabuma, siis see veider tüdruk Kiens asub toas see ja see. Käisin täna postkontoris ka uurimas, et äkki on mu pakike kuskile sinna tulnud ja üritasime siis kena postineiuga seda netist mingi jälgimiskoddi abil üles leida, aga see on kadunud kuhugi vist, sest soome lehe pealt seda ei leidnud ja eesti lehe peal oli kirjas, et on Eestist lahkunud see pakk :D Kift no!

Aga lisaks pangedele on siin ikka veel korralikult nalja saanud. Viimasel ajal olen endalegi ootamatult tegelenud spordialadega, mille olin täitsa ära unustanud. Kõige pealt käisime kursakatega kelgutamas või õigemini siis pepulauatamas. Meil siin samas lähedal üks suusakeskus ja läksime siis parimaid nõlvasid jahtima. Jooksime selle nimel kuskil meetrises lumes ringi, rullisime ennast mägedest alla ja parandasime suusaradasid (pärast seda, kui üks andekas meie seast oli suusarajale sisse sõitnud). Leidsime ühe huviatava tunneli ja tunneli teises otsas paistis ju valgus, nii et pidime sinna suunda minema. Ja siis….seal oli meie päeva parim liurada. Nimelt üks mitte-hetkel-kasutuses-olev suusahüppemägi. Ja oi….seal sai ikka siuksed liud tehtud, et ületasime päris kindlalt lubatud kelgukiirust ja pärast oli raske leida kohta enda juures, kus ei oleks lund. Pärast tunnikest kelgutamist läksime siis rõõmsal sammul tagasi ja eriti lõbusaks läks asi siis, kui üks meist millegipärast värava juures ümber pöördus. Ja seal oli selline ilus kollasel taustal märk, kus peal oli keegi kelgutaja ja millegi pärast rist sellele peale tõmmatud. Ilmselgelt meie seda märki enne ei näinud ja vist ei oleks väga mõistnud ka :D

Ja täna käisin mina, endalegi suureks üllatuseks, murdmaasuustamas. Jah…kuulsite õigesti! Ei ole seda ala teinud vist nii oma 8 aastat vähemalt. Õnneks oli mul hästi valitud riietus ja seljalt võis lugeda Beach Volleyball Estonia. Väga strateegiline valik. Et kui keegi mõtleb, kes see udu siin raja peal töllerdab ja ummikuid tekitab. Alustuseks mängisime ühe instruktori juhendusel suuskadel kulli. Jamh…soomlased ikka oskavad igasugu normaalsusi välja mõelda, eksole. Ja ma kukkusingi selle jooksul ainult kolma korda, nii et polnudki kõige hullem ju. Mainin siiski siinkohal ära, et need olid mu õhtu ainukesed kukkumised (jube rahul endaga :P). Pidime siis klassikat sõitma ja uskuge või mitte, aga ei läinudki päris tund aega, enne kui ma suuskadel kõndimisest/jooksmisest päris suusatamisele upgrade`sin ;) Kukkumisi rohkem ei olnudki ja olen veel elus, nii et lõpp hea kõik hea. Pärast seda väike saun ja nüüd tunnen, et jalad on vapsee sossid. Eks näis, mille abil ma homme oma pesast üles tõusen.

Ahjaa…üks tore lugu veel pange panemistega. Ja seekord ma ei olnud isegi üksi, kes pange pani. Nimelt tulime me saunast välja ja läsime lifti, vajutasime ilusti korrusenupu peale, ootasime siis minuti ja läksime jube tähtsa näoga välja. Olin siis päris hea mitu aega segaduses, sest päris kindlasti ei olnud meie korrusel sellist vaheust, mis näeb täpselt selline välja nagu kõige alumisel korrusel just enne välisust. Keerasin siis hämmeldunult ringi ja ohoi…olime ikka samal korrusel veel. No tõesti! Hea et me ikka selle minuti seal liftis olime ja siis täiesti kindlalt arvasime, et oleme oma korrusele jõudnud. Huh…

Selle looga olekski aega nüüd lõpetada ja tukule minna, sest homme jälle uus tore päev ootamas. Ja kui hommikul see kell mind äratab, siis ma loodan, et suudan jalad ikka alla võtta ja jõusaali ennast vedada. Päris hea, et see meie maja allkorrusel on. Muidu vist ei jõuakski ;) Aga hästi siis…mõnusaid nägusid ja jutustame varsti!

Naeratama panevad hetked...

Teate küll neid mõnusaid hetki, mis iseenesest panevad naeratama. Neid hetki tuleb enda ümber leida või siis ise luua nii palju kui võimalik, sest naeratamine on lihtsalt mõnus ja tekitab hea tunde, nii et, sõbrad, tehke seda tihti. Uskuge mind, neid hetki on palju-palju...lihtsalt tuleb neid otsida ja tähele panna;)

Minu viimased sellised hetked siis...eile oli selline tore päev, mis oli neid hetki täis. Käisime pärast tuplaviikonloppua (kaks mängu nädalavahetusel) Jyväskyläs jõulushopingul tüdrukutega. Ma ei tea, kas ma olen selle võlu kuidagi ära unustanud või hakkan vanaks jääma, aga ei ole seda shoppamisesoont enam. Võib-olla on asi selles, et just siis kui midagi kindlat otsid (olgugi see nii lihtne asi, nagu üks ilus pluus tiimi pikkujoulut jaoks, seletus: pikkujoulut on lihtsalt nimetus sellele, mis annab soomlastele põhjuse sõpradega kokku saada ja väike pidu pidada), on see kõige müstilisem asi, mida lihtsalt ei ole võimalik leida. Tähendab...muidugi pluuse oli mitusada, aga no kui see on nii pikk, et ulatub vaevalt üle mu naba, on kõige veidramates värvides, mida kokku saab panna, on sama sädelev nagu juudi jõulupuu või nii ebamäärase lõikega, et ei oska seda hästi selga panna endale, siis need just ei kustu ostma eksole. Samas...raha jääbki alles siis :D

Aga...selle asemel, et kiruda, et midagi ei leidnud, sain tüdrukutega mõnusalt naerda ja toreda päeva veeta:) Ilmselgelt ei ole naistel shoppamise juures kõige olulisem asjade ostmine, vaid niisama ringi kolamine, jutustamine ja muidugi mõnus lõunapaus poodides käimise vahe peal (mis on tglt vist see kõige mõnusam osa!). Mingi hetk läksid tüdrukud tagasi Pieksämäelle ja ma otsustasin veel veidi Jyväskyläs ringi tsillida.

Tglt oli mul plaanis mõne sõbraga kokku saada ja jalutasin siis mööda tänavat ja kohtusin ühe kursakaga. Jalutasin temaga kaasa, parandasime tema ratta ära ja jutustasime niisama. Võtsin siis tema kaasa ja läksime mu poolaka juurde pannkooke sööma. Ja tüdrukud...ma sain taaskord kinnitust sellele, et köögis süüa tegevad mehed on ikka päris mõnus vaatepilt! Tegime (loe: nemad tegid süüa ja mina tegin pilte ja elasin kaasa) pannkooke soolase täidisega (seened, aedviljad, oad, fetajuust ja tomat-kurk) ja magusaga (kohupiim meega). Mmmm... Magustoiduks olid ahjubanaanid sulatatud shokolaadiga. Oeh...mida veel tahta, eksole.

Söögi kõrvale ja pärast sööki arutasime läbi teemad alates spordipsühholoogiast kuni truth-or-dare mängudeni. Nende kuttidega koos olles saan tavaliselt naeru üledoosi nagu ka seekord. Eriti põnevaks läheb asi siis....kui nad nö unustavad ära, et seltskonnas on naissoost isik ka kui jututeemad vähe vasakule liikuma hakkavad. Igas tahes...oli äärmiselt naeratuste ja naerurohke õhtu. Nii et kui ma rongis tagasi Pieksämäe poole liikusin, jätsin kaasreisijatele veidi veidra piffi mulje, kui iga natukese aja tagant niisama omaette naeratasin jälle.

Tänane hommik algas mitte nii mõnusalt, kui ma rõõmsas meeleolus garaaži uksest välja hakkasin minema ja unustasin selles lõbuses ära, et pean kummardama ja lõin mõnusa hooga enda pea vastu ülemist uksepiita ära:D Mis seal ikka…taarusin vähe tagasi, raputasin pildi selgeks ja trenni. Ma ikka oskan siin ennast lisaks vigastamisele ka niisama ära lüüa. Hommikune jõusaalitrenn möödus mõnusas meeleolus koos tiimikaaslastega ja ühe isa oli ka seal (ta on noorte treener siin), nii et nalja sai piisavalt. Alustuseks tegi ta meile soojenduse maadlusmattide peal, mille hulka kuulus ka breiktantsu moodi liigutuste tegemine ja igasugune väänlemine. Ta on siuke mõnusalt energiline ja lõbus tüüp, kes on alati hästi valmis aitama ja õpetussõnu jagama, nii et sain lisaks breiktantsumuuvidele ka jõusaaliharjutuste osas targemaks.

Järgmine mõnus hetk oli siis, kui ma üritasin üle pika aja kodus asjalik olla ja õppimisega tegeleda. Olin jube süvenenud tõsistesse asjadesse ja siis helises telefon. Üks meessõber oli lihtsalt Helsingi lennujaamas suundumas Ažerbaidžaani ja helistas mulle lihtsalt sellepärast ta oli Soomes korraks ja tundis, et peab mulle helistama. Siuke mõnus üllatus siis J Sellega seoses tuli mulle meelde eilne õhtu, kui sain ka huvitava kõne ühelt teiselt meessõbralt, kellega ei olnud ikka no kes-teab-kui-kaua rääkinud ja ei ole kunagi väga palju suhelnud ka, aga ta lihtsalt tahtis teada, mis ma teen ja kuidas mul läheb. Kuidas mulle sellised väiksed mõnusad asjad meeldivad.

Ja tänase päeva lõpp oli selline, et käisin soome meestega võrkpalli mängimas. See oli ka omaette kogemus ja omajagu nalja sai ka. Kutid olid vanuses 20-60 ma usun, nii et igast lõbusaid liigutusi nägi seal :D Päris äge oli meestevõrgu peal mängida ja sain isegi mõned löögipunktid kirja. Juhheii! Kutid kiitsid muidugi igasugu heade soorituste eest, nii et päris äge oli mängida.

Nüüd kui ma seda postitust kirjutasin, tuleb välja, et viimase aja mõnusates hetkedes on suur osa mu meessoost sõpradel. Nii et ma ei tea…mulle tundub, et mehed on päris toredad ikka vahel. Või ma olen viimasel ajal kuidagi nende mõnusate meeste seltsi sattunud. Nende, kes teevad süüa, panevad kõht-kõveras naerma, õpetavad uusi asju, tunnevad huvi, tuletavad meelde, et sa oled oluline või kiidavad lihtsate asjade eest. Naised, mõnusaid mehi tuleb enda ümber hoida! J

Mängud ja kokkamine- minu nädalavahetus

Eile oli meil jälle mängupäev ja seekord viis meid sõit Hämenlinna, mis on Soome mõistes täitsa lähedal, ainult nii 3 tundi sõitu. Ja mäng oli veel eriti kiftil ajal- 18:30. Ilmselgelt meil koju kiiret ei olnud, nii et otsustasime ikka mängust viimast võtta ja mängisime 5 geimi. Selle sama tiimiga oli meil ka hooaja esimene mäng ja ma ei tea, miks see nii on, aga kui mängime endast tugevamatega, siis oskame paremat mängu näidata kui võrdsetega. Pärast esimest kahte nutust geimi, hakkasime ise survet avaldama ja enda vigu vähendama, nii et võitlus viis mängu viiegeimiliseks, aga seekord läks nii, et nemad võitsid viimase 15:13. Valus kaotus, aga vähemalt võitlust oli ja punkti saime ka tabelisse juurde!

Õhtusöök oli meil kuskil kella poole 11 paiku kohalikus ABC bensukas, kus me olime ainukesed toiduhuvilised. Pärast kanasalatit, rebisime jätsid-kohvid/kakaod kaasa ja bussi, kus meie üllatuseks ootas meid veel ühe mängija empsi küpsetised. Päris mõnus magusadoos! Bussisõit läkski nii 3 tundi ja kella 2 ajal jõudsingi koju. Täiesti normaalne aeg, millal mängult koju tagasi jõuda ju :D

Vähemalt ei olnud meil endal täna mängu, aga mõned nooremad pidid täna ka mängima ja neil oli ühine hommikusöök juba pool 9 hommikul. Käisime neile esimese mängu ajal kaasa elamas ka ja ilmselgelt oli meist palju abi ja nad võitsid 2:1 (noored mängivad siin kahe geimi võiduni). Mul oli küll plaan, et kui ma koju jõuan, siis teen väikse une, aga nagu tavaliselt leidsin endale tegevust selle asemel ja nii see unepaus mööda läks.

Une asemel hakkasin kokkama ja kui lõunasöögiga ühele poole sain, läksin alla pesu pesema (meil on pesumasin all keldris) ja koridoris oli lihtsalt nii ahvatlev küpsiselõhn (kahtlustan piparkooke isegi), nii et pidin jälle poodi minema ja ise ka küpsetama hakkama. Täiesti normaalne oli mõnusa muusika saatel pooltantsides küpsisetainast teha ;) Terve köögipind (nii palju kui mul seda siin on) oli shokolaadipuru täis, aga tainas ttuli hea! Ja mida teha taignaga, mis enam plaadi peale ei mahu? Ikka ära süüa...midagi ei tohi ju raisku lasta ometi (eriti veel kui see on küpsisetainas:P).

Panin ahju sooja ja mingi aja pärast tundsin mingit veidrat lõhna...ja oh üllatust: mu praepann oli ju ahjus :D Õnneks see veel sulama ei olnud jõudnud hakata.

Nüüd on varsti minu korter ka küpsiselõhna täis....jee :)

Küll see mäng ka homme nende küpsiste pealt tuleb! Homme mängime kodus ja võrdsema vastasega, nii et loodetavasti suudame homme samasugust mängu näidata nagu eile HPK vastu. Nagu üks tark mees on öelnud: anname tühjaks! :)