Niisiis…see nädal on läinud mööda küll täiesti lennukäigul. Mitte et mu elu tavaliselt väga rahulikus tempos kulgeks, aga see oli isegi mu kohta pisut kiire ja tihedalt tegemisi täis. Võib-olla sellepärast ka, et võtsin ju kümneks päevaks juhtme täiesti seinast välja ja läksin ära Norra mägedesse. Sellest reisust teen eraldi postituse ka (tglt on enam-vähem reisipäevik valmis ka, nii et peaksin nädala jooksul veel väikesed muudatused tegema ja siis saate sellest ka vähe pikemalt teada). Lühidalt võib öelda, et see oli lihtsalt Supermõnus reis! ;)
Aga…et siis kuidas ma tagasi jõudsin ja kuidas mu viimase aja tegemised kulgenud on. Tagasi hakkasin kulgema siis Oslo lennujaamast kella 21 paiku, jõudsin ilusti Helsingisse ja siis oli kaks tundi pessimist enne kui bussiga tagasi Jyväskyllä sain sõitma hakata. Selle aja sees suutsin isegi ühe õppeartikli läbi lugeda, mõne tassi kohvi juua ja lennujaama pingi mugavusi katsetada (mnjah…magamiseks ei olnud just see õige variant, nii et rändasin niisama seal ringi). Bussis õnnestus äkki isegi 20 minutit tukastada ja kella poole 6 ajal olingi ilusti kodulinnas tagasi. Vedasin vapralt oma kohvri siis üliõpilaskülla ja viimase sirge peal tervitas mind jänku. Ootas ilusti seal keset teed J
Oligi täpselt nii palju aega, et väike pesu teha, hommikusöök võtta ja kooli suunduda. Endalegi ootamatult maandusin otse meie programmi siiani kõige tihedamas nädalas, nii et esmaspäeval oli meil kool kella 16ni välja. Tegin mõned koduülesanded ka ära ja läksin siis koju, sest mu toanaaber pidi kella 18ks kodus olema. Aga vaata nalja…jõudsin koju ja mitte ei olnud teda veel. Helistasin siis ja tal oli mingi jamps juhtunud töö juures, nii et hängisin koridoris kuskil kolmveerand tunnikest. Siis tuli üks kutt, keda ma teadsin ja kutsus seniks enda juurde, nii et jutustasin temaga ka veel umbes sama kaua ja opsti…saingi kuskil 20 ajal koju. Muidugi olin ma lubanud ühele sõbrale, kelle sünna ajal ära olin, koogi teha, nii et asusin küpsetama ja kella 22 ajal olingi valmis, et vein kaasa haarata, kook kätte võtta ja tema poole minna. Õhtu lopes rõõmsalt kella 1 ajal, nii et siuke lühem päev sai lõpuks.
Terve see nädal on suht sebimine olnud, nii et päris mõnus kergendus oli, kui lõpuks reede kätte jõudis. Reedeks üürisin meie külas sauna ja ajasime seltskonna kokku. Ma olin mõnusalt üllatunud, kui palju meid lõpuks kokku sai. Nii et tegime paar tundi saunpidu koos kamina, söögi ja väikse õllega. Ma tegin esimest korda pizzat oma pere retsepti järgi ja ütleme nii, et päris pizza moodi see välja küll ei näinud, aga maitse oli vähemalt enam-vähem ja keegi lämbuma ei hakanud, nii et kõik ok! Need paar tundi läksid mööda aga ilmselgelt liiga kiiresti, nii et suundusime edasi after-partyle. Seal sai igast tähtsad jutud maha räägitud ja muidu nalja tehtud, aga ei saanud ikka ilma äpardusteta ka.
Niisiis…seekord sain ma siis sellise naljaga hakkama. Ja ausalt ka, seekord oli see isegi minu kohta üsna üllatav, mis toimus. Hakkasin siis ühte sõpra välja saatma, läksin trepist alla ja müksasin kogemata ühte radikat, mis koridris oli. Ja no muidugi otsustas see vana kolakas nüüd otsad anda või õigemini selle kinnitused, nii et see hakkas alla kukkuma. Proovisin sii seda toetada, aga mitte ei õnnestunud, nii et kukkus siis ikka mõnusa prantsatusega maha, sooja vee toru, mis sellega ühendatud oli, läks katki ja mõne hetkega sai koridorist kerge purskkaev. Poisid tulid appi ja üritasime siis veekraani mingi võtmega kinni keerata, aga ei tahtnud mitte seisma jääda see. Nii et see mitte just eriti meeldivalt lõhnav vesi purskas ikka edasi. Nii ma siis seisin seal ja hoidsin näppu purskkaevu ees ja ootasime, kuni remondimees kohale jõudis. Kui ta siis saabus, keeras ta kohe kraani kinni ja uuris asja ja ütles, et see oli jah juba kehva kinnitus ja ei ole väga imestatav, et see otsast ära tuli. Aga…muidugi pidin mina see olema, kes sellele viimase lükke andis, eksole.
Selle jamaga ühel pool…läksime tuppa tagasi ja jututasime seal veel vähe. Mingi hetk otsustasime üksmeelselt, et oleks aeg pizzat sööma minna, mis on keset ööd mu meelest täiesti mõistlik variant. Kahjuks hakkasid meie kohalikud restod oma uksi sulgema, nii et pidime linna pizza järgi minema. Mõeldud-tehtud! Kui kõht mõnusalt täis oli, sai rahulikult koju tuttu minna.
Järgmisel hommikul oli päike mõnusalt väljas ja me olime selleks nädalavahetuseks endale murdmaasuusad üürinud, nii et kerge hommikusöök, suusad alla ja rajale. Võtsime ette teekonna juba tuttavaks saanud Ladunmaja poole ja ilm oli selleks matkaks lihtsalt täiuslik. Majakesse kohale jõudes võtsime kohvi ja munkki (pmts ümmargune pontsik moosiga) ja nautisime ilma. Käisime veel lumeraggbi`t ka vaatamas ja siis koju. Kodus keetsime teed ja riisiputru moosiga J Korraks suutsin isegi koolitööle keskenuda ja õhtul 9 ajal suundusime öösuuskamisele. See oli muidugi omaette seiklus. Nimelt kella 22 ajal lülitati enamus rajavalgustusest välja ja siis õnnestus meil väga arusaamatul kombel Phillip ära kaotada. Nii et siis otsisime pimedas veel teda umbes tunnikese taga ja minu pealambike oli kõike muud kui kasulik, sest mul oli ta ainult punase valgustuse peal, nii et olin nagu punane latern, aga valgust küll ei andnud.
Mingi hetk hakkasin ma juba tätsa muretsema, sest teda teades võis ta vabalt kuskil rajalt välja panna ja puu otsas lõpetada. Lõpuks siis leidsime ta siiski pika otsimise peale üles ja oli jälle kõik hästi. Koju saimegi suusatamast täiesti normaalsel ajal ehk siis kuskil poole 12 ajal öösel. Siis oli vaja veel õhtusööki tegema hakata, nii et uni saabus vast 1-2 ajal. Hommikul saatsin sõbrantsi Lahtisse suusatamist vaatama ja ise panin jälle suusad alla ja uuesti rajale, sest ilm oli lihtsalt nii ilus ja kui need suusad juba võetud said…
Täna läks vähe rahulikumalt ja isegi ilma eriliste kukkumisteta. Ilm oli jälle mega ja tundub, et vaikselt hakkab kevad ka tulema juba, sest päikse käes oli ikka täitsa soe juba. Nii et oli üks kiire-kiire nädal, mille lõpetas eriti mõnus nädalavahetus spordi, mõnusa seltskonna, söögi ja päikesega. Sai jälle ennast uueks nädalaks täis laaditud, nii et jätkub energiat jälle edasi sebida. Nüüd tulebki ennast jälle õppetöö lainele häälestada, nii et jälle kuulmiseni…
No comments:
Post a Comment