Teate küll neid mõnusaid hetki, mis iseenesest panevad naeratama. Neid hetki tuleb enda ümber leida või siis ise luua nii palju kui võimalik, sest naeratamine on lihtsalt mõnus ja tekitab hea tunde, nii et, sõbrad, tehke seda tihti. Uskuge mind, neid hetki on palju-palju...lihtsalt tuleb neid otsida ja tähele panna;)
Minu viimased sellised hetked siis...eile oli selline tore päev, mis oli neid hetki täis. Käisime pärast tuplaviikonloppua (kaks mängu nädalavahetusel) Jyväskyläs jõulushopingul tüdrukutega. Ma ei tea, kas ma olen selle võlu kuidagi ära unustanud või hakkan vanaks jääma, aga ei ole seda shoppamisesoont enam. Võib-olla on asi selles, et just siis kui midagi kindlat otsid (olgugi see nii lihtne asi, nagu üks ilus pluus tiimi pikkujoulut jaoks, seletus: pikkujoulut on lihtsalt nimetus sellele, mis annab soomlastele põhjuse sõpradega kokku saada ja väike pidu pidada), on see kõige müstilisem asi, mida lihtsalt ei ole võimalik leida. Tähendab...muidugi pluuse oli mitusada, aga no kui see on nii pikk, et ulatub vaevalt üle mu naba, on kõige veidramates värvides, mida kokku saab panna, on sama sädelev nagu juudi jõulupuu või nii ebamäärase lõikega, et ei oska seda hästi selga panna endale, siis need just ei kustu ostma eksole. Samas...raha jääbki alles siis :D
Aga...selle asemel, et kiruda, et midagi ei leidnud, sain tüdrukutega mõnusalt naerda ja toreda päeva veeta:) Ilmselgelt ei ole naistel shoppamise juures kõige olulisem asjade ostmine, vaid niisama ringi kolamine, jutustamine ja muidugi mõnus lõunapaus poodides käimise vahe peal (mis on tglt vist see kõige mõnusam osa!). Mingi hetk läksid tüdrukud tagasi Pieksämäelle ja ma otsustasin veel veidi Jyväskyläs ringi tsillida.
Tglt oli mul plaanis mõne sõbraga kokku saada ja jalutasin siis mööda tänavat ja kohtusin ühe kursakaga. Jalutasin temaga kaasa, parandasime tema ratta ära ja jutustasime niisama. Võtsin siis tema kaasa ja läksime mu poolaka juurde pannkooke sööma. Ja tüdrukud...ma sain taaskord kinnitust sellele, et köögis süüa tegevad mehed on ikka päris mõnus vaatepilt! Tegime (loe: nemad tegid süüa ja mina tegin pilte ja elasin kaasa) pannkooke soolase täidisega (seened, aedviljad, oad, fetajuust ja tomat-kurk) ja magusaga (kohupiim meega). Mmmm... Magustoiduks olid ahjubanaanid sulatatud shokolaadiga. Oeh...mida veel tahta, eksole.
Söögi kõrvale ja pärast sööki arutasime läbi teemad alates spordipsühholoogiast kuni truth-or-dare mängudeni. Nende kuttidega koos olles saan tavaliselt naeru üledoosi nagu ka seekord. Eriti põnevaks läheb asi siis....kui nad nö unustavad ära, et seltskonnas on naissoost isik ka kui jututeemad vähe vasakule liikuma hakkavad. Igas tahes...oli äärmiselt naeratuste ja naerurohke õhtu. Nii et kui ma rongis tagasi Pieksämäe poole liikusin, jätsin kaasreisijatele veidi veidra piffi mulje, kui iga natukese aja tagant niisama omaette naeratasin jälle.
Tänane hommik algas mitte nii mõnusalt, kui ma rõõmsas meeleolus garaaži uksest välja hakkasin minema ja unustasin selles lõbuses ära, et pean kummardama ja lõin mõnusa hooga enda pea vastu ülemist uksepiita ära:D Mis seal ikka…taarusin vähe tagasi, raputasin pildi selgeks ja trenni. Ma ikka oskan siin ennast lisaks vigastamisele ka niisama ära lüüa. Hommikune jõusaalitrenn möödus mõnusas meeleolus koos tiimikaaslastega ja ühe isa oli ka seal (ta on noorte treener siin), nii et nalja sai piisavalt. Alustuseks tegi ta meile soojenduse maadlusmattide peal, mille hulka kuulus ka breiktantsu moodi liigutuste tegemine ja igasugune väänlemine. Ta on siuke mõnusalt energiline ja lõbus tüüp, kes on alati hästi valmis aitama ja õpetussõnu jagama, nii et sain lisaks breiktantsumuuvidele ka jõusaaliharjutuste osas targemaks.
Järgmine mõnus hetk oli siis, kui ma üritasin üle pika aja kodus asjalik olla ja õppimisega tegeleda. Olin jube süvenenud tõsistesse asjadesse ja siis helises telefon. Üks meessõber oli lihtsalt Helsingi lennujaamas suundumas Ažerbaidžaani ja helistas mulle lihtsalt sellepärast ta oli Soomes korraks ja tundis, et peab mulle helistama. Siuke mõnus üllatus siis J Sellega seoses tuli mulle meelde eilne õhtu, kui sain ka huvitava kõne ühelt teiselt meessõbralt, kellega ei olnud ikka no kes-teab-kui-kaua rääkinud ja ei ole kunagi väga palju suhelnud ka, aga ta lihtsalt tahtis teada, mis ma teen ja kuidas mul läheb. Kuidas mulle sellised väiksed mõnusad asjad meeldivad.
Ja tänase päeva lõpp oli selline, et käisin soome meestega võrkpalli mängimas. See oli ka omaette kogemus ja omajagu nalja sai ka. Kutid olid vanuses 20-60 ma usun, nii et igast lõbusaid liigutusi nägi seal :D Päris äge oli meestevõrgu peal mängida ja sain isegi mõned löögipunktid kirja. Juhheii! Kutid kiitsid muidugi igasugu heade soorituste eest, nii et päris äge oli mängida.
Nüüd kui ma seda postitust kirjutasin, tuleb välja, et viimase aja mõnusates hetkedes on suur osa mu meessoost sõpradel. Nii et ma ei tea…mulle tundub, et mehed on päris toredad ikka vahel. Või ma olen viimasel ajal kuidagi nende mõnusate meeste seltsi sattunud. Nende, kes teevad süüa, panevad kõht-kõveras naerma, õpetavad uusi asju, tunnevad huvi, tuletavad meelde, et sa oled oluline või kiidavad lihtsate asjade eest. Naised, mõnusaid mehi tuleb enda ümber hoida! J
No comments:
Post a Comment