Niisiis...idee Soome minna tuli tegelikult juba päris ammu ja päris pikalt ei olnud ma mitte kindel endas, mis ma üldse teha tahan. Siis kiirelt-kiirelt tegin veebruaris katsed ära, kui Mauritiuselt tagasi jõudsin ja kogusin igast targad paberid ja toredad soovituskirjad ja panin teele. Mai alguses oli veel üks lõbus katse, milleks oli telefoni intervjuu. Muidugi oli meil sellel ajal laager, nii et suutsin ilusti õigeks ajaks trennist koju saada ja istusin laua taga ja ootasin.... enne tegin laua kõigest puhtaks, et Oma Maitse ajakirjad vms ei hakkaks segama. Ja tuleb tunnistada, et kujutasin seda intervjuud ikka palju hullemana ette. Olid täitsa toredad inimesed teises otsas ja ajasin omast arust enam-vähem mõistlikku juttu ka. Vähemalt seni kaua, kuni oli küsimus, kui kindel ma selles olen, et sinna sisse saades ka sinna lähen. Ja minu vastus oli 87 % :D Mõistlik! Aga läks õnneks ja sellest piisas;)
Kui ma kooli sisse sain, siis oli järgmine missioon. Seekord siis võistkond leida. Täitsa juhuslikult on ka üks meie rannavolle sõbranna Jyväskyläs ja plaanis võistkonda vahetada ja mainis siis neile minust ka. Pärast nii kolme kuupäevade ümberarvestamist leidsime aja, mis sobis mõlemale (nii võistkonnale kui mulle). Meil oli niikuinii plaanis soomes turniiri mängida ja päev enne seda oli veel Soome-Serbia koondiste mäng, nii et jube hästi sobis see varem kohale minek. Enne minekut treenisime Tallinnas ja reede õhtul pidin Pieksämäkis trennis olema kella 7ks. Laevuke läks mul kella 11st, nii et hommikune rannatrenn oli meil kell 8 hommikul. Igati normaalne aeg trenni teha ju!
Laeva peale jõudsin ilusti ja sain veel tee pealt CoffeIn`ist ühe kohvi kaasa haarata, nii et hommiku oli päris paljulubav. Laevaga ka miskit ei juhtunud ja sadamast sain isegi bussi peale, mis viis mind otse rongijaama ette. Ja uskuge või mitte, ka rongipileti sain ilusti kätte. Esimene rong pidi mind viima kuskile peatusesse, kus ma pidin siis rongi vahetama. Õnneks räägivad ka teadustajad rongis inglise keeles, nii et sain õiges kohas maha ja uue rongi peale. Seal tuli tudu peale ja panin enda uued mänguprillid ilusti tooli külge. Oleks pidanud neid pisut kauem peas hoidma, sest pärast seda rongisõitu ma neid enam ei näinud:D Jõudsin siis lõpp-peatusesse kohale, ronisin maha ja ei teadnud eriti, kas keegi on mul seal kuskil vastas või milline see inimene välja peaks nägema. Õnneks tema minu ära tundis, mis oli üsna üllatav, arvestades, et see pilt, mille järgi ta otsis, oli tehtud võistlustel umbes 4 aastat tagasi.
Trenni jäin pisut küll hiljaks, aga kuna meid oli ainult 6 trennis ja neist päris kõik ei olnud selle võistkonna omad, sest enamus veel suvel laiali igal pool, siis tõotas huvitav trenn tulla. Tegime seal siis harjutusi ja värki ja minu üllatuseks tehti nii tunnikese järel ettepanek randa mängima minna. Muidugi mulle see mõte sobis hästi ja nii läksimegi;) Päris tore oli ja koht iseenesest on ka mõnus. Selline väike aga ilus ja pikkade võrkpalli traditsioonidega ka. Igati asjaliku mulje jätsid need inimesed seal ja tundub, et teevad asja südamega. Igal juhul sai minust sel õhtul järgmisel hooaja Pieksämäki Volley mängija. Aga...üllatus sellega seoses ootas mind veel ees...
Tundub, et soomlastel liigub see info ikka käppelt, sest kui tagasi olime Eestis, oli neil kuskil juba uudis, et leping sõlmiti Eesti mängijaga. Ja nüüd tuleb see lõbus koht: sidemängijaga. Mhmm...ses suhtes, et see oli ainuke asi, mida ma seal trennis käies ei teinud ja pole sidekohta mänginud ikka oma 6 aastat juba :D Ja ei läinud kaua, kui see ka meil spordiuudistesse jõudis, nii et vähemalt said nii mitmedki mõnusalt naerda, sest need, kes mind teavad, teavad ka üsna kindlalt, et sidemängija ma päris kindlasti ei ole. Igal juhul...sidemängija või mitte, aga Soomes ma järgmine aasta olen :)
No comments:
Post a Comment