Mida nädalavahetust :D

Et kõik ära rääkida, pean ma alustama laupäeva hommikust. Kell on 4:22 ja heliseb äratuskell, mis muidugi segab und just sellel hetkel, kui see kõige magusam on. Plaan oli minna varakult magama, et saaks pisut puhata enne, kui Läti poole sõitma hakkame, aga taaskord sain kinnitust, et plaanid lihtsalt ei toimi. Voodisse võisin ma ju kella 11 ajal minna, aga vahelduva eduga palavusega ja mõne tüütu sääsega võideldes tuli lõpuks ikka nii 3-4 tundi und kokku. No igati mõistlik ettevalmistus esimesele võistluspäevale ju. Nimelt pärast kella 5 hommikul (plaanitud oli kell 5:00 sõitma hakata, aga nimesid mainimata oli kellelgi uni pisut liiga magus, et päris sellisel ajal liikuma saada:D) hakkasime Jurmala poole sõitma, et sealse rannavollega tutvust teha.
Esimene hommikusöök oli meil Valga statoilis, kus ootas kohviaparaat ja hommikumenüüs oli pakkumisel burks-kohuke-shoks-küpsised-müsli. Väike turgutus tehtud ja kimasime edasi. Mainin selle ka siin ära, et meie autojuht on Tartu põhi bemmivend, nii et olime eriti vipid, et temaga sõita saime. Olgu...see selleks. Edasi tuli meil peatus juba Läti bensukas, kus oli hommikusnäk nr 2. Tänu mõnusale seltskonnale olime märkamatult Riiga jõudnud ja sealt edasi oli Jurmalasse juba kiviga visata.
Jurmalassse sattusime viimati nii 4 aastat tagasi ja teadsime täitsa kindlalt (kes siis selle ajaga miskit ära unustaks, eksole), kus kohas need volleplatsid olid. Läksime siis tarkade nägudega kohale ja endalegi üllatuseks olid rannas kohal küll varajased päevitajad ja isegi võrgupostid, aga mida ei olnud, olid võrgud, mängijad, korraldajad jms. Nojah...igas tahes eelmisel korral olid need platsid raudselt seal. Helistasin siis läti-soomlasele ja uurisin asja. Ilmselgelt tahtsid korraldajad originaalsed olla ja olid seekord platsid mujale üles pannud, nii et pidime uue ringiga sõitma. Kuigi meie autojuht väitis, et mööda ühesuunalist teed võib tagurdades liikuda, siis oli mõistlik siiski ringiga minna.
Lõpuks leidsime siis õige koha üles. Kohale oli tulnud 9 paari. Kõige pealt saime kerge shoki kui osavõtumaksu maksma hakkasime, aga no kui juba tuldud oli, siis ei saanud ju nüüd asja katki jätta. Aga enda pildiga kaardid jagati ikkagi ainult lätakatele. Jamps! Kui kõik olid ennast ilusti ära reganud, kuulasime hea 10 minutit läti keelset juttu korraldajatelt, millest no mitte ühestki sõnast aru ei saanud. Kui kõik naersid, siis naersime viisakusest kaasa ja üritasime asjalike nägudega olla ülejäänud ajast. Pärast saime kiire ülevaate asjast ka arusaadavas keeles. Meid jagati kahte alagruppi: meie neljases ja Anu-Marr viieses.
Meie mängud said päris kiirelt läbi, nii et otsustasime pasta-jahile minna, sest meid ootas ees veel kaks mängu põhiturniiril ka. Leidsime küll ühe koha, kus pasta täitsa pakkumises oli ja mõtlesime, et saame kiirelt kätte, mugime ära ja lähme tagasi. Plaan hea, aga taaskord....ei toiminud:D Kui olime juba 25 minutit oodanud, siis läksin küsima, kaua sellega veel läheb ja ta vaatas mulle naeratades otsa ja ütles, et 5 minutit ja valmis. Siinkohal mainin, et seal ei olnud peale meie kolme mitte ühtegi külastajat. Pärast 5 minutit ei olnud märki veel ühestki söögist. Läksin siis uuesti küsima ja palusin seekord neil toidud kaasa pakkida, sest ei oleks tahtnud enda mänge maha magada.
Jõudsime tagasi platside juurde ja ma läksin meile kahvleid sebima, mis ei olnudki nii lihtne ülesanne. Proovisin kohvikutädile kätega seletada, mida ma soovin (kahvleid) ja ta tõi mulle kahvli, lusika ja noa. Näitasin siis kahvli peale ja näitasin 3, aga ta tuli ikka tagasi 3 lusikaga:D Lõpuks sain siiski kahvlid kätte ja saime pasta kallale asuda. Saime mugimise kõrvale Anu ja Marri mängu vaadata ja geimide vahe peal neid koka ja spagetiampsuga turgutada. Sellega ei olnud neil ikka veel alagrupp mängitud, nii et saime veel passida. Selleks ajaks, kui meil põhiturniiri esimene mäng algas, oli taevas pilves ja hakkas padukat tulema. Vihma sekka tuli ka pisut äikest, nii et üsna huvitav mängukogemus. Pärast mängu nägime välja nagu mudakollid. Mõnuuus:D
Meie selle päeva viimases mängus mängisime lillelapse ja ühe kogenenud mängija vastu. Pidime tunnistama kolmest geimist nende paremust. Kaitses korjasid nad palle väga ilusti üles ja me jäime ise pisut liiga pehmeks, nii et seega ootas meid järgmisel päeval veerandfinaal. Marr ja Anu said kahes mängus enda vastastest jagu ja olid järgmisel päeval otse poolfinaalis. Pärast viimaseid mänge, kui olime saanud nii kuuma päikest, paduvihma kui tuult, olime omadega täitsa sossid juba ja see 3-4 tunnine magamine hakkas ka endast märku andma. Unistasime juba dushist ja voodist. Küsisin meie ööbimiskoha aadressi lätakatelt ja läksime siis Rimisse, haarasime kaasa õhtu-ja hommikusöögi ja hakkasime hosteli poole sõitma.
Mnjah...ilmselgelt oli selleks päevaks veel liiga vähe toimunud ja kui me GPSi järgi omast arust õige aadressi poole liikusime, siis sihtmärgini jõudes olime põhimõtteliselt eikusagil. Seal lihtsalt ei olnud mitte ühtegi maja, ainult muruplatsid ja mingi järveke. Helistasin siis uuesti lätakale ja oh üllatust- me olime selle aadressi vales linnas pannud. Me otsisime Graudu iela 68 Jurmalas, aga vaata nalja...tglt oli see hoopis Riias. Nii et panime kõigest linnaga mööda. Tõmbasime auto kõrvale, haarasime tagant toidukotid ja tegime õhtusöögi autos. Nii 10ks õhtul olimegi juba ööbimises, kus tervitas meid tõesti Blond tüdruk, kes ei saanud ikka üldse aru, kui palju ta meilt raha peab võtma ja ma usun, et ta lõpuks pani ikka sellega pisut pange, aga selleks ajaks oli meil ka juba täitsa ükskõik ja me maksime pigem vähem kui rohkem, nii et see sobis hästi ja saime lõpuks pessu ja tudule.
Aga...nii 12 ajal oli kellegi vaja miskit tähistada ja pmts enam-vähem meie akna alt lasti nii 10 minutit ilutulestikku õhku. Ja see ei olnud mitte niisama vaikselt mõni rakett, vaid ikka korralik paugutamine. Mina kargasin muidugi selle peale voodis püsti ja hea, et pead ära ei löönud või midagi, sest ehmatasin ikka korralikult ära ja ei saanud alguses üldse aru, mis toimub.
Hommikul helises äratus kell 7:52, sest me pidime juba kella 10st mänguvormis olema. Kerge hommikusöök: müsli, shokolaad, banaan, küpsised ja minek. Tee pealt haarasime kohvi, mis küll eriti kohvi mõõtu välja ei andnud, aga abiks ikka.
Teine päev algas siis meil veerandfinaaliga, mille võitsime üsna kindlalt 2:0 ja saime poolfinaalis kokku Anu ja Marriga. Esimesel geimil polnud väga viga, aga see teine...mnjah. Ütleme nii, et seisu ei mäleta, aga oli ikka pikalt. Loodan, et ikka jõuame selleni, et ei endaga võitlemisega ei peaks üldse tegelema ja saaks vastasele keskenduda. Usun, et küll me varsti selleni jõuame ka;) Kolmanda-neljanda koha mängus saime kokku juba meie lemmikute lätlastega, kellega me selle kahe võistluse jooksul (ka eelmisel nädalavahetusel Tartus Premium 7 Cupil) kolm korda mänginud oleme. Seega oli tegemist Tartu turniiri korduskohtumisega. Tartus jäime peale meie, aga seekord tuli vastu võtta 1:2 kaotus. Kommentaaridest nii palju, et peame üles otsima enesekindluse ja agressiivsuse, mis selles mängus olulsit rolli mängivad. No kurja...peab vist eraldi neid kahte asja treenima hakkama:D Mis seal ikka...tuleb seda kuidagi endale sisendada, et järgmine kord juba nahaalsem ja kindlam olla! Samas hooaeg on alles alguses, nii et küll see tuleb... Arenguruumi veel on kõvasti, nii et on mida treenida ja mille nimel pingutada;) Marr ja Anu olid tublid ja panid lätakatele finaalis ära. Juhheii!
Turniir mängitud ja tagasi koju. Aga see tagasisõit...Riias tuli kõige pealt burksipaus teha, et siis mõnusalt täis kõhuga koduteed alustada. Algus oli päris lõbus ja tee peal andsime lühikese kontserdi Eesti kullafondi laulude järgi, mis eriti meie autojuhile meeldis:D Tema kurvastuseks meil jaksu pikaks kontserdiks ei olnud, nii et pärast Anu ja Marri duetti ja fantastilise trio esitust piirdusime muusika kuulamisega, arutlesime igast teemadel, ajasime niisama lolli juttu ja proovisime vahele ka pisut mälumängu. Asi hakkaski pisut liiga normaalseks juba kiskuma, nii et oli aeg jälle väikseks üllatuseks.
Seekord peeti meid kinni 2 km enne piiri ja dokumendikontroll. Kõigil olid ilusti ID-kaardid kaasas. Ainult ühel seda ei olnud. Ja mis te arvate, kes see oli? Loomulikult mina:D Ja selle peale, et pass kaasa võtta, no vapsee ei tulnud. Nii et saime passida hea 20 minutit. Passimise ajal möödus meist trakats, nii et tegime panuseid, kas saame selle enne Tartut kätte või mitte. Mina sain siis suveniirina kaasa mõne lätikeelse lehekese ja saimegi kodu poole sõitma hakata. Nii et seekord läks õnneks ja keegi ei pidanudki mulle passi tooma. Edasine teekond kulges täitsa üllatuste-vabalt, nii et kella 23ks olimegi juba Tartus;) Marr ja Anu pidid veel Viljandisse sõitma, aga kuna ma jäin ju Tartu maha, siis kulges neil sõit vast ilma viperusteta.
Siuke rahulikum nädalavahetus siis...