Mõnus nädalavahetus siin- ja sealpool piiri

Eelmine nädal oli koolis selline tavapärane nädal, kus kõik ülesanded ja kodutööd kuhjuvad samale ajale ja see on ju üldteada tõde, et kuigi tähtajad on ammu teada, siis nendega alustatakse ikka siis, kui viimane hetk käes on. Nii ka siis minul eeskujuliku üliõpilasena:D Aga sain kõik ilusti tehtud ja kui neljapäeva õhtu kätte jõudis, sain mõnuga pärast trenni süüa teha ja sinna juurde pokaali head veini rüübata:) Ilmselgelt oli mu pere samal lainel, nii et olime diivanil lebos ja vaatasime koos filmi. Seekord siis Mamma Mia. Kuigi mõte laulvast Pierce Prosnanist ei ole just see kõige-kõigem, sobis ta sellesse õhtusse täitsa hästi. Reedene päev oli juba hommikust peale väga mõnus, sest sain üle pika aja tööl olla ja klientidega jälle jutustada. Nii et kohe hea meelega olin pika päeva tööl. Kindlasti oli mu hea tuju mõjutatud ka teadmisest, mis mind õhtul ees ootab. Ja reede õhtul oli aeg käes, et Kesk-Kaar 13 söögiõhtute järjekordne osa saaks alata. Mulle meeldib, et sõbrad annavad mulle vabad käed, mida süüa teha. Seekord siis tegime spagette kana-koore-sinepi kastmega. See kaste on mul üks lemmikuid ja väikeste muudatustega sai sinna seekord lisatud hapukoorele ka majoneesi ning kanafilee tükid, sibul ja porru. Täitsa hämmastav on see, kuidas paar sortsu brändit võib kastmele nii hea meki anda. Soovitan soojalt:) Magustoiduga läksime lihtsama vastupanu teed ja tegime juba järgi proovitud pokaalimagustoitu. Selles mõttes järgi proovitud, et siiamaani on need alati väga head tulnud, olenemata sellest, mis vahekorras on vahukoor ja kohupiimapasta ning küpsisepuru, marjad või hoopis mandlilaastud ja kookoshelbed. Magustoidud said esimese asjana valmis tehtud ja pandi külma õiget aega ootama. Kui ka Mallul oli tööpäev lõppenud, toimetati ta täpselt õigeks ajaks minu juurde. Kui nad siis koos uksest sisse astusid, olid asjad nii kaugel, et kaste tuli võtta tulelt, segada sinna juurde nõrgunud spagetid (mis kahjuks ei tulnud päris õige kõvasusega, sest väikese vahe palana tõime õnne majja-loe:viskasime klaasi kildudeks-mida oli siis vaja kokku lükata, nii et spagetid jäid veidi liialt kauaks podisema) ning asuda laua taha. Spagetiroale seltsiks oli roheline salat avokaadoga ning peale raputamiseks parmesani. Ma ei tea, kas asi oli selles, et kõht oli päris tühi selleks ajaks või oli tõesti toit päris mõnus, aga terve pannitäis spagetirooga kadus kiirelt. Kui kõhud olid täis, tuli, nagu õigele naisteõhtule kohane, vaadata mõnda ilusat filmi. Mnjaa...tundub iseenesest lihtne ülesanne valida film koos välja ja see rõõmsalt mängima panna. Aga...kui seltskonnas on 5 tüdrukut, kellel kõigil on väga kindel arusaam sellest, mis peaksid olema ühe ilusa filmi koostisosad, siis läheb see valimine päääris pikale. Olime vist isegi tublid ja pärast kivi-paber-käärid mängimist, vaidlemist ja siis veel natuke vaidlemist, saimegi filmi kella 11ks valitud. Seekordseks väljavalituks oli Ryan Reynolds ja "Kindlasti. Võib-olla". Kapist tulid välja ka meie magustoidud, mis sellise filmi juurde olid täpselt loodud:D Järgmisel hommikul ootas meid kell 9:30 trenn, nii et äratuskell tegi häält kella 7 ajal. Ajasin ennast üles ja pärast hommikusööki ootas mind päris raske katsumus. Otsida välja riided, mis ma vanaisa 80 juubelile selga panen. Millalgi tõdesin jälle, nagu igakord kui tuleb mingi pidulikum üritus, et ei olegi nagu midagi selga panna. Pärast erinevate variantide kaalumist ja mitmeid erinevaid kooslusi peegli ees proovimist, sain lõpuks valikuga hakkama. Õnneks oli Mallu nii armas ja võttis mu peale, nii et jõudsime ikka õigeks ajaks trenni. Pärast trenni oli natuke kohatu olukord, kui seisin Tartu Ülikooli spordihoone fuajees kõrgete kontsade ja kleidiga ning ootasin oma pere, kes pidid mu sealt peale võtma, et kohe maale sõitma hakata. Lõpuks passisin seal siis hea 15 minutit enne kui nad kohale jõudsid :D Haarasime veel tee pealt kodukondiitri juurest kaasa kaks kringlit, millest üks oli veel ahjusoe:) Kerge kiusatus oli küll see üks tee peal ära nosida ja siis öelda, et kahjuks valmis ainult üks kringel. Suutsime ennast siiski talitseda, nii et jõudsime juubelile ilusti kohale ja kahe kringliga sealjuures. Juubel algas juba kell 14 päeval. Igati mõistlik valik mu meelest:D Kella 19ks oli siis peo ametlik osa läbi ja suundusime koju after-party`le :P Enne seda oli mul ikka vaja oma kohad ka Rakkkes läbi käia, nii et mina seadsin sammud Rakke mäe poole. Sinna oli meie juurest nii pool tundi jalutada ja endalegi üllatuslikult ei olnud keegi teine eriti vaimustuses mõttest minuga ühineda. Nii et jalutasingi siis kleit seljas ja kõrge kontsaga saapad jalas läbi alevi ja võtsin suuna metsa poole. Ilmselt jätsin nii mõnelegi kohalikule äärmiselt mõistliku mulje, aga mul oli kindel siht silme ees, nii et mind see üldse ei seganud. Kui olin vajalikud kohad ära näinud, suundusin tagasi piduliste juurde. Õhtu kulges nagu meie perele kohane köögis laua ümber istudes, laule lauldes (mis siis et enamasti vale viisiga, aga see-eest häälekalt), marineeritud räimi süües ja väga asjalikke teemasid arutades. Mulle oli aga terve nädala väsimus vist selleks õhtuks kohale jõudnud, nii et kella 11 ajal läksin tudule ära:) Poole 2 ajal öösel sain esimese sünnipäevakõne, nii et sünnipäev sai juba öösel toreda alguse. Kella 7st olin üleval ja üritasin nii vaikselt kui võimalik kõigi oma asjadega kööki minna. Omast arust sain jube hästi hakkama sellega, keetsin mõnusalt kohvi ja sättisin ennast akna alla kringli-kohvi ja raamatuga, kui köögi uksest pistis pea sisse vanaisa. Arvata oli, et ega temagi kaua magada ei kavatse, aga no kell pool 8 enda sünnipäeval ka vaja tõusta ei ole. Muidugi tuli kohe hommikul väikse snapsiga seda tähistada, et me ühel päeval sündinud oleme. Nii et kella 8 ajal hommikul istusime kahekesi köögi laua äääres, sõime kringlit ja tegime suu magusaks väikse Vanakaga:) Varsti hakkas seltskonda juurde tulema, nii et kella poole 9ks olid juba enamus inimesi üleval ja mõnusalt jälle laua taga. Me jätsime vennaga aga õige varsti külalised maha ja jalutasime rongi peale. Tartusse jõudes ootasis mind rongijaamas muhe seltskond koos lillede ja soojade kallistustega, kellega siis lõuna poole suundusime. Nimelt oli eelmisel õhtul tulnud Kapal selline plaan, et sõidaks Riiga, vaataks üle ühe kena auto ja kui me juba seal oleme, siis käiks ära ka Brasiilias. Nojah...mõeldud-tehtud. Hüppasin kodust läbi, panin lilled vaasi, vahetasin riided, trenniasjad kotiga kaasa ja minek. Tee Riiga kulges päikese all ja mõnusas meeleolus. Esimeseks sihiks oli kohtumine punase Alfa Romeoga. Tuleb tunnistada, et oli päris kena teine. Kapa sai ka järgi proovida ja peale ilusa voolujooneliste kumeruste ning läikiva jume, oli tal ka sisu. Samal ajal kui Kapa temaga tutvust tegi, nautisime meie kevadpäikest, tegime kunsti ja hüppasime keksu. Mõistlik! Kui Kapa kohtamine läbi sai, võtsime suuna päikeselise Brasiilia poole. Jamh...päikest seal jätkus ja päris suvine tunne oli, aga meie oma koduhall ikka mõnusam. Me Kertsiga vähemalt leidsime, et Nõo hall on ikka Brasiiliast üle;) See väike mänguline vahepala oligi veel ideaalsest päevast puudu. Õhtu läks sama mõnusalt edasi, kui me mööda Riia tänavaid ringi jalutasime, jälle kunsti tegime (loe: Kertti avastas enda jaoks fotograafia) ja isegi tivolist läbi hüppasime, kus ma kergelt veidra irvega Käsna-Kalle kumminuia võitsin. Kui päike oli juba ammu kustunud ja tiir Riia vanalinnale peale tehtud, oli aeg tagasiteele asuda. Ja õnnelikult olimegi kella 2 ajal ilusti jälle kodus. Oeh...mõnusaimat sünnipäeva ei oskagi ette kujutada:) Ja lisaks nendele armsatele inimestele, kes minuga koos olid, tegid selle päeva eriliseks kõik need, kes mulle helistasid ja mõnusaid sõnumeid saatsid. Nii et jah...kõik, mida ühel tegelasel õnneks vaja on, on minul olemas:) Jäin mõtlema sellele, mida üks neist mulle sellel õhtul ütles.. Ja tuleb tunnistada, et tal on õigus...