Kevad?

Tundub, et kevadega olen veidi rohkem mõistuse pähe võtnud äkki, sest ei ole ammu mingitesse sekeldustesse enam sattunud. Endalegi vähe üllatuslik, aga samas...kes teab, äkki see näitab, et ka mul on lootust siiski.

See nädalavahetus on lihtsalt supermõnus olnud. Reedel oli meil viimane Sport Psychology filmiõhtu, sest pooled mu kursakatest lähevad nüüd nädala jooksul Saksa õppima mõneks kuuks. Jep...meil kaks programmi koos, nii et nemad on sellest teisest programmist, kes natuke aega mujal õpivad. Nii et see nädalavahetus siis olin nendega veel nii palju koos, kui aega sain :)

Peale mõnusat reede õhtut ajasin ennast laupäeval varem üles ja tegin mõned asjalikud toimetused ka ja siis kimasin rattaga teise linna otsa, kus meil ühine "hommikusöök" oli. Ja kallid sõbrad, see ei olnud mitte tavaline hommikusöök, vaid oeh..meil oli filipiinide moodi valmistatud kana, ahjulõhe, aurutatud riis, riisipuder (mida söödi koos erinevate maitsetega, kuivatatud sibulatega ja poolküpsetatud munaga..ja kuigi see kõlab veidralt, siis see oli niiii hea!), salat ja magustoiduks jäätis, mämmi (mingi veider soome eri möks, mida ma peale proovimist enam rohkem küll näha ei taha), shokolaad ja Pakistani tee. Ja see hommikusöök kestis meil hea mitu tundi. Pärast mitmendat ringi mõtlesin ka, et peaks ikka nüüd äkki aitama juba sellest söömisest.

Saatsime siis vahe peal enamus külalisi ära ja hakkasime enda koolitööd tegema. Meil oli üks rühmatöö vaja paika panna ja mõned analüüsid teha, nii et tegelesime sellega seal veidi aega ja siis tuli mõte, et kuulge...nüüd on aeg juba seal maal, et peaks hakkama lõunasöögile mõtlema. Mis seal siis ikka...kaks tundi oligi mööda läinud, kui me jälle laua ära katsime ja uuele söögitiirule läksime;) Meil oli nagu kevadine jõulu esimene püha, nii et kui me lõpuks siis minema hakkasime, oli kell juba 5 saanud, nii et hommikusöögist sai kergelt õhtuoode juba.

Kui ma siis lõpuks koju jõudsin, oli selline pallikese tunne,et läksin liigutasin ennast vähe, et jälle inimese moodi tunda ennast. Pärast väikest treeningut pistsin küpsised ahju ja panin asjad valmis, et sauna suunduda. Nimelt oli ühel sõbral siin sünnipäev ja ta kutsus meid saunapeole. Kõik oli jube mõnus, aga ilma väikeste sekeldusteta ikka ei õnnestunud ja ausalt ka..seekord ei olnud isegi mina süüdi :D Nimelt...seal oli selline kamina süsteem, et aja peale sulgus automaatselt siiber (tõesti...soomlased on ikka veidrad vahel) ja mõne hetkega oli tuba suitsu täis. Natukese aja pärast hakkas suitsuandur undama ja varsti olid vihased majahooldajad kohal ja pärast neid ühinesid meiega tuletõrjujad, nii et päris segaseks läks olukord seal. Õnneks lõppes kõik siiski hästi ja pärast asjade selgitamist, saime ilusti sauna ära koristada ja edasi suunduda.

Minust pärast sauna enam pidulist ei olnud, sest olin ilmselgelt suurest söömisest nii väsinud, et kella 22 ajal nägin juba mõnusaid unenägusid. Hea oligi et vara magama sain, sest hommikul suutsin isegi päris mitu õppeasja valmis saada. Õnneks sai ööga ja hommikuse treeninguga kõhtu jälle ruumi juurde, sest lõuna ajal ootas mind soome stiilis "hommikusöök" teiste sõprade juures. Neil on selline mõnus traditsioon, et iga pühapäev teeb keegi midagi oma maale omast süüa. Ma ei ole sinna varem jõudnud, nii et seekord mõtlesin siis ikka jõuda. Ja kohe üldse ei kahetse...otse ahjust tulnud Karjala pirukad koos õige munavõiga, mustikakook vaniljekastmega ja kaeraküpsised (mõtlesin ise ka kuidagi panustada ikka:D) sobisid sellesse pühapäeva väga hästi. Pärast söömist istusime veel mõne tunni (või õigemini lösutasime) ja arutasime maailma asju. Nii et järjekordne kvaliteetpäev mõnusate inimestega.

Kui koju jõudsin, oli jälle energiat, et koolitööga vähe tegeleda. Endalegi ootamatult olen avastanud, et õppimine on päris äge, kui sa saad õppida nii, et see ei ole pelgalt kohustus, mida pead tegema, vaid mida tglt ka hea meelega teen. Muidugi on omad päevad, kus ei viitsiks midagi akadeemilist teha, aga enamus ajast ei ole mul õppimise vastu kohe mitte midagi. Vahel tundub see juba poolhobina, sest kui mõne eriti hea teadusliku artikli avastan või mingit huvitavat praktilist psühholoogilise treeningu tehnikat proovida saan, olen täitsa elevil. Mõnus tunne, et ei pea enam ainult teooriat pähe ajama, vaid tekib süsteemne arusaamine teooria ja praktika ühendamisest.

Järgmisest aastast peaks päris palju huvitavaid projekte ka tulema, kus me saaks äkki osaleda, nii et ootan huviga juba, mis edasi saama hakkab. Saame äkki päris konsultatsiooni tegema hakata, mis oleks eriti äge. Magistri töö plaani olen ka enam-vähem paika saanud ja nüüd asun missioonile: leia treener, kes selles osaleda tahab. Õnneks on mul juba mõni tuttav trenks siin olemas, nii et loodan, et see ka õnnestub.

Asi, millest ma siin aga puudust tunnen, on rannavolle. Mul on küll pall olemas, millega ikka vahel toksimas käin kergejõustikuhallis. Ühe korra sain enda kursaka kaasa räägitud ja siis ajasime seal mõned kaugushüppajad veidi närvi, sest meil pall kogu aeg lendas nende liivakasti. No mis ma teha saan, et pall ära tunneb, kus ta õige koht on...hea meelega pistaks ise ka varbad liiva juba :) Aga no hetkel pole muud, kui tuleb ainult palliga leppida. Järgmine kord äkki peaksimegi kaugushüppekasti hõivama ja sinna toksima minema hoopis. Samas...nüüd pean vist edaspidi üksi toksimas käima seal, sest mu "võrkpalli" kursakad lähevad ju ära.

Kuttidel, kellega ma enne treenisin, on ka hooaeg läbi saanud, nii et nüüd nad treenivad ainult korra-kaks nädalas. Sama teema tüdrukutega siin. Nii et tuleb ise vist inimesi kokku ajama hakata, et saaks ikka volletada. Kahjuks välja pole veel asja (sinna ei oleks üldse raskusi kaaslaste leidmisega), sest meil näiteks eile-täna sadas veel lund...no ei tea, kas see kevad on kuskile ära eksinud ja ei taha meie juurde teed leida või kuidas.

Nii et seni kaua olen endale ühe uue tegevuse leidnud. Nimelt olen nüüd paar korda poistega futsali (saalijalka pmts) mängimas käinud. Esimene kord, kui käisin, siis veits pablasin ka, sest seal tüdrukuid ei ole eriti (või no üldse pigem :D), aga üks sõber kutsus kaasa ja nii ma läksin. Esimene kord oli ilmselgelt algaja õnn, sest sain isegi mõne hea söödu ja väravaga hakkama. See mäng tglt hästi kift ja kiire, nii et jalgade kiiruse arendamiseks vapsee ideaalne. Muidugi mul kiirusest jääb veits puudu ka, nii et omast arust üritan jube kiirelt kaitsesse tagasi jõuda, aga vahel kukub see nii välja, et ajan hoopis ründajat taga ja mitte ei õnnestu tema takistamiseni jõuda. Annan parima, et kuttidega sammu pidada, aga jah...enamus ajast see eriti ei õnnestu :D Õnneks on nad hästi viisakad ja toredad, aga parem oleks vist mitte väga tihti seal käia, et saavad must vahe peal puhata ka.

Ja ühel hommikul eksisin ma hoopis hip-hop tantsu tundi ära. Meil siin selline kursus, kus sa pead käima 15 erinevas sporditunnis (alates walking in the dark kuni salsa ja goalballini) ja saad selle eest ainepunkte. Nii et käisin siis ühe kursakaga uudisatamas ja ütleme nii, et nalja sai piisavalt. Siin ikka selliseid hetki jagub, kus midagi uut proovides avastad, et "mhmm...see on midagi sellist, mida ma tihedamini teha tahaks". Kahjuks...on ikka veel päevas ainult 24 tundi (mis ikka veel kuidagi pikeneda võiks) ja peale oma trennide-kooli-sõprade-söömise aega üle ei jää. Sellepärast tuleb vahe peal asjade jaoks aega võtta ööst, nii et olen mõne korra oma küpsetamisvajadustega öösel tegelnud. Nii et kui õunapirukas ahjust kella poole 12 ajal väljub, on kõik täiesti õige ajastusega.

Ok...nüüd ongi aeg mõnusate magusate mõtetega lõpetada ja öelda "jällekirjutamiseni".

Mõtlen teie peale..

Krissu

Jälle tagasi "tavalise" elu juures

Niisiis…see nädal on läinud mööda küll täiesti lennukäigul. Mitte et mu elu tavaliselt väga rahulikus tempos kulgeks, aga see oli isegi mu kohta pisut kiire ja tihedalt tegemisi täis. Võib-olla sellepärast ka, et võtsin ju kümneks päevaks juhtme täiesti seinast välja ja läksin ära Norra mägedesse. Sellest reisust teen eraldi postituse ka (tglt on enam-vähem reisipäevik valmis ka, nii et peaksin nädala jooksul veel väikesed muudatused tegema ja siis saate sellest ka vähe pikemalt teada). Lühidalt võib öelda, et see oli lihtsalt Supermõnus reis! ;)

Aga…et siis kuidas ma tagasi jõudsin ja kuidas mu viimase aja tegemised kulgenud on. Tagasi hakkasin kulgema siis Oslo lennujaamast kella 21 paiku, jõudsin ilusti Helsingisse ja siis oli kaks tundi pessimist enne kui bussiga tagasi Jyväskyllä sain sõitma hakata. Selle aja sees suutsin isegi ühe õppeartikli läbi lugeda, mõne tassi kohvi juua ja lennujaama pingi mugavusi katsetada (mnjah…magamiseks ei olnud just see õige variant, nii et rändasin niisama seal ringi). Bussis õnnestus äkki isegi 20 minutit tukastada ja kella poole 6 ajal olingi ilusti kodulinnas tagasi. Vedasin vapralt oma kohvri siis üliõpilaskülla ja viimase sirge peal tervitas mind jänku. Ootas ilusti seal keset teed J

Oligi täpselt nii palju aega, et väike pesu teha, hommikusöök võtta ja kooli suunduda. Endalegi ootamatult maandusin otse meie programmi siiani kõige tihedamas nädalas, nii et esmaspäeval oli meil kool kella 16ni välja. Tegin mõned koduülesanded ka ära ja läksin siis koju, sest mu toanaaber pidi kella 18ks kodus olema. Aga vaata nalja…jõudsin koju ja mitte ei olnud teda veel. Helistasin siis ja tal oli mingi jamps juhtunud töö juures, nii et hängisin koridoris kuskil kolmveerand tunnikest. Siis tuli üks kutt, keda ma teadsin ja kutsus seniks enda juurde, nii et jutustasin temaga ka veel umbes sama kaua ja opsti…saingi kuskil 20 ajal koju. Muidugi olin ma lubanud ühele sõbrale, kelle sünna ajal ära olin, koogi teha, nii et asusin küpsetama ja kella 22 ajal olingi valmis, et vein kaasa haarata, kook kätte võtta ja tema poole minna. Õhtu lopes rõõmsalt kella 1 ajal, nii et siuke lühem päev sai lõpuks.

Terve see nädal on suht sebimine olnud, nii et päris mõnus kergendus oli, kui lõpuks reede kätte jõudis. Reedeks üürisin meie külas sauna ja ajasime seltskonna kokku. Ma olin mõnusalt üllatunud, kui palju meid lõpuks kokku sai. Nii et tegime paar tundi saunpidu koos kamina, söögi ja väikse õllega. Ma tegin esimest korda pizzat oma pere retsepti järgi ja ütleme nii, et päris pizza moodi see välja küll ei näinud, aga maitse oli vähemalt enam-vähem ja keegi lämbuma ei hakanud, nii et kõik ok! Need paar tundi läksid mööda aga ilmselgelt liiga kiiresti, nii et suundusime edasi after-partyle. Seal sai igast tähtsad jutud maha räägitud ja muidu nalja tehtud, aga ei saanud ikka ilma äpardusteta ka.

Niisiis…seekord sain ma siis sellise naljaga hakkama. Ja ausalt ka, seekord oli see isegi minu kohta üsna üllatav, mis toimus. Hakkasin siis ühte sõpra välja saatma, läksin trepist alla ja müksasin kogemata ühte radikat, mis koridris oli. Ja no muidugi otsustas see vana kolakas nüüd otsad anda või õigemini selle kinnitused, nii et see hakkas alla kukkuma. Proovisin sii seda toetada, aga mitte ei õnnestunud, nii et kukkus siis ikka mõnusa prantsatusega maha, sooja vee toru, mis sellega ühendatud oli, läks katki ja mõne hetkega sai koridorist kerge purskkaev. Poisid tulid appi ja üritasime siis veekraani mingi võtmega kinni keerata, aga ei tahtnud mitte seisma jääda see. Nii et see mitte just eriti meeldivalt lõhnav vesi purskas ikka edasi. Nii ma siis seisin seal ja hoidsin näppu purskkaevu ees ja ootasime, kuni remondimees kohale jõudis. Kui ta siis saabus, keeras ta kohe kraani kinni ja uuris asja ja ütles, et see oli jah juba kehva kinnitus ja ei ole väga imestatav, et see otsast ära tuli. Aga…muidugi pidin mina see olema, kes sellele viimase lükke andis, eksole.

Selle jamaga ühel pool…läksime tuppa tagasi ja jututasime seal veel vähe. Mingi hetk otsustasime üksmeelselt, et oleks aeg pizzat sööma minna, mis on keset ööd mu meelest täiesti mõistlik variant. Kahjuks hakkasid meie kohalikud restod oma uksi sulgema, nii et pidime linna pizza järgi minema. Mõeldud-tehtud! Kui kõht mõnusalt täis oli, sai rahulikult koju tuttu minna.

Järgmisel hommikul oli päike mõnusalt väljas ja me olime selleks nädalavahetuseks endale murdmaasuusad üürinud, nii et kerge hommikusöök, suusad alla ja rajale. Võtsime ette teekonna juba tuttavaks saanud Ladunmaja poole ja ilm oli selleks matkaks lihtsalt täiuslik. Majakesse kohale jõudes võtsime kohvi ja munkki (pmts ümmargune pontsik moosiga) ja nautisime ilma. Käisime veel lumeraggbi`t ka vaatamas ja siis koju. Kodus keetsime teed ja riisiputru moosiga J Korraks suutsin isegi koolitööle keskenuda ja õhtul 9 ajal suundusime öösuuskamisele. See oli muidugi omaette seiklus. Nimelt kella 22 ajal lülitati enamus rajavalgustusest välja ja siis õnnestus meil väga arusaamatul kombel Phillip ära kaotada. Nii et siis otsisime pimedas veel teda umbes tunnikese taga ja minu pealambike oli kõike muud kui kasulik, sest mul oli ta ainult punase valgustuse peal, nii et olin nagu punane latern, aga valgust küll ei andnud.

Mingi hetk hakkasin ma juba tätsa muretsema, sest teda teades võis ta vabalt kuskil rajalt välja panna ja puu otsas lõpetada. Lõpuks siis leidsime ta siiski pika otsimise peale üles ja oli jälle kõik hästi. Koju saimegi suusatamast täiesti normaalsel ajal ehk siis kuskil poole 12 ajal öösel. Siis oli vaja veel õhtusööki tegema hakata, nii et uni saabus vast 1-2 ajal. Hommikul saatsin sõbrantsi Lahtisse suusatamist vaatama ja ise panin jälle suusad alla ja uuesti rajale, sest ilm oli lihtsalt nii ilus ja kui need suusad juba võetud said…

Täna läks vähe rahulikumalt ja isegi ilma eriliste kukkumisteta. Ilm oli jälle mega ja tundub, et vaikselt hakkab kevad ka tulema juba, sest päikse käes oli ikka täitsa soe juba. Nii et oli üks kiire-kiire nädal, mille lõpetas eriti mõnus nädalavahetus spordi, mõnusa seltskonna, söögi ja päikesega. Sai jälle ennast uueks nädalaks täis laaditud, nii et jätkub energiat jälle edasi sebida. Nüüd tulebki ennast jälle õppetöö lainele häälestada, nii et jälle kuulmiseni…