Niisiis...täna on 18.01 ja homme on see päev, kus Krissu saab enda teadmisi (eeldatavasti suurepäraseid muidugi :D) seminaritöö kaitsmisel näidata. Samas ei ole üldse tore enda tööd uuesti üle lugeda ja avastada, et seal on päris palju vigu sees ja siis minna selle teadmisega sinna tähtsate ninade ette asjalikku juttu rääkima ja teha nägu, et mul on kõige asjalikum töö üldse. No mis seal ikka...katsun keskenduda sellele, et homme kella 12ks on kõik läbi ja pärast enda tööd saan ju veel enda kursaka tööd kritiseerida (no olgu, tglt mitte kritiseerida, vaid kommenteerida). Retsenseerimiseks sain mina sellise töö, kus ma pean lauset nii 4 korda üle lugema, et aru saada, mida inimene üldse mõtleb ja tema töö vormistus on nii 3 korda hullem minu omast (mida ma tõesti arvasin, et ei ole reaalselt võimalik). Samas kommenteerida sellist tööd, mille eesmärk jääb üsna selgusetuks ja tulemustest ka eriti palju aru ei saa siis ei ole just kõige lõbusam mingit asjalikku retsensiooni kokku kirjutada.
Olgu, aitab sellest, sest tänane hommik on juba nii mõnus (kõht pannkooki ja jäätist täis ja nüüd ees aurav kohvitass), et veel homse pärast ei pabista, aga olen kindel, et see saabub rõõmsalt siis, kui hakkan enda esitlust tegema ja vaatan otsa psühholoogia instituudi tähtsatele tegelastele, kes ootavad väga sophisticated ettekannet ja arutelu. Mhmm...ei ole vist päris minu teema. Ma rohkem see räpiriimi-"Emme, ma olen telekas" piff:D Vähemalt ei ole karta, et vaatajate seas oleks keegi suure sildiga, kus on midagi äärmiselt mõistlikku kirjutatud (vihje Paadsule :D), mis ilmselgelt asjalikule jutule kiire lõpu teeks!
Hoops toredam on aga rääkida eelmisest nädalavahetust, kui reede õhtul läksid Krissu ja Kapa linna peale. Ei mäletagi, millal ma viimati midagi sellist teinud oleks. Just sellepärast otsustasingi, et aitab sellest asjalikust-vanainimese elust ja tuleb ennast ilusti riidesse panna ja välja minna. Mnjaa.. kui linna jalutasime ja arutasime, et kuhu me siis istuma läheme, tuli taaskord tunnistada, et eriti neid kohti nagu ei olegi, kuhu tahaks minna. Siinkohal ma ei hakka kohviku-teemasse laskuma, sest siis unustan üldse ära, millest ma alguses rääkima hakkasin:D Nii et otsustasime hoopis kohti välistama hakata, kuhu me kindlasti minna ei taha. See tehnika töötas palju paremini, nii et lõpuks jäi valikusse kaks kohta, millest otsustasime Crepi kasuks. Niisiis...mõtlesime mingit eriti lahedat kokteili proovida, aga kahjuks ei olnud menüüs mitte ühtegi:D Siis olime jälle segaduses, aga tore tenindaja aitas meid hädast välja ja suunas ülemisele korrusele (ehk siis Treppi), kus tegime tutvust "Tulnuka" ja "mingi-itaalia-keelse-nimega-tegelasega". Saime nende tegelastega kiirelt sõbraks:) Kui uued sõbrad juba liiga ülemeelikuks hakkasid muutuma, seadsime sammud räpipeole. Mnjaa...see idee tõotas juba ette üsna koomiline, aga kuna saime tasuta sisse, siis otsustasime ikkagi vaatama minna.
Seal oligi muidugi täpselt nii huumor, kui olime ennustanud. Siis otsustasimegi sellest kõik võtta ja saime isegi mõne ilmeka pildi. Kohtusime nii eesti-Justinitega, kollaste kanakestega, baleriiniga kui maskidega tüdrukutega. Kui räppimine laval oli lõppenud, suundusime tantsuplatsile ja läksime lihtsalt olukorraga kaasa. Oli tore huumori-õhtu, mis lõppes kakao ja jalutuskäiguga:)
Sain hambad pestud ja tudule mindud, kui juba kahe tunni pärast helises kell, et mulle meelde tuletada, et oleks aeg varsti tööle sättida. Olemine ei olnud just kõige värskem, aga jala tööle minek äratas üles ja tee peale jäi ka CoffeIn, nii et sain ennast turgutada mee-cappuccinoga. Ja jälle oli kõik mõnus:) Kui tööl olin, helistas mulle Kertti ja küsis, mis ma arvan õhtul mõnest geimist rannaliival. Mu meelest väga muhe idee, nii et pärast tööd sain hetkeks asjalik olla ( ei olnud väga hea idee, sest just siis avastasin kõik need asjad, mis mu seminaritöös valesti olid ) ja siis Nõo poole teele. Seal kaovad igasugused muremõtted iseenesest, nii et kui kell 23 kodu poole hakkasin sõitma, oli pea mõnusaid mõtteid täis. Kui siis lõpuks koju jõudsin, olin tiba väsinud, nii et vajusin voodisse.
Ma usun, et sellise nädalavahetuse pealt ei saagi kehva ettekannet teha, nii et homme olen asjalikkus ruudus ja saan rahulikult õhtul lõppu tähistada väikese pokaali ja pirni-mandli pirukaga:P
No ütleme nii, et aeg-ajalt on see plakatiga vehkiv Kadi "Purupurjus" Parts ikka heaks abimeheks ka, sest muidu sa ei saaks emmele öelda, et me oleme telekas, sest sa lihtsalt ei tea, et "eit tule koju" laulu teine hääl algab alt ja tahaksid laulda esimest häält.. ja seda isegi siis, kui refrään on läbi. aga ikka räpid edasi :D
ReplyDelete