Aga nüüd siis natuke sellest, millega ma viimasel ajal tegelenud olen ja kuidas ma nüüd siia sattusin...Oslo lähedal olevasse linnakesse (või on see küla või alev või hoopis Oslo äärelinn või ma ei tea...igas tahes siuke pisike ja armas ja Oslost nii 15 km.). Aga selleni, mida ma siin teen ja kuidas ja kõik räägime natuke hiljem.
Enne räägin veidi enda viimastest nädalatest Soomes, sest need nädalad olid ühed mõnusamad, mis mul olnud on. Kui viimane suurem assignment koolis tehtud sai ja igasugu avaldustega ka ära möllatud, hakkasid nädalad, kus ma ainult nautisin sporti, mõnusate inimeste seltskonda, head sööki ja vahel ka koduveini, mõnusat muusikat ja sauna-grilliõhtuid, ühiseid pühapäevaseid hommikusööke ja niisama kvaliteetaega kvaliteetinimestega. Ja see oli tõesti....oeh :)
Eriti lemmikud olid mul need pühapäeva hommikud (või no ladina inimeste hommikud pigem, mis minu jaoks juba kergelt lõunat meenutasid...ehk siis kuskil 12-13 ajal päeval), kus siis iga kord keegi valmistas oma maale midagi omast "hommikusöögiks". Minu etteaste koosnes mulgipudrust ja õuna-kaerahelbe magustoidust kamavahuga. Ei olnud mulgiputru kunagi varem teinud ja no see nägi välja kõike muud kui isuäratav....õnneks aga maitse oli mõnus ja kiideti heaks.
Minu lemmik oli siiski meie pühapäeva hommikugrill, kus costaricalased tegid tortillasid juustu ja riisi-oa-aedvilja täidisega, sinna juurde veel praemune (et mis on erilist tavalistes praemunades...on ikka, kui seda otse grilli peal tehakse) ja grillkana ja muidugi mõnusat külma veini :) Pärast seda mängisime ulitmate frisbee`t (see on eriti äge mäng, kus idee on lendavat taldrikut üksteisele "söötes" touch down saada) ja ülejäänud õhtust vaatasime filmi ja olesklesime (jah...see oli vist ainuke kord, kus ma sellega tõesti hakkama sain, ilma et nii 10 minuti pärast oleks vaja olnud kuskil ikka kiirustada või mingi tegevus ette võtta).
Ultimate frisbee`ga tuleb mulle meelde üks teine tore päev, kui me seda mängisime just pärast seda, kui oli kergelt sadanud (ehk nii terve eelmine päev ja öö). Aga sellel päeval oli mõnusalt päike väljas, nii et meie kohe lühikesed riided selga ja välja. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, mis on ultimate frisbee, aga seal on päris palju kiirendamiseid ja äkilisi pöördeid ja liigutusi. Nii et...mäng ei olnud veel õieti alanudki, kui üks juba külje maha pani. Muidugi plahvatasime kohe naerma. Ja see oli ikka veel jube naljakas ka pärast paarikümnendat kukkumist. Eriti mõnus oli siis, kui mul lendasid jalad ikka mõnusa hooga üles ja plärtsti selili pori sisse. Muidugi ei mõelnud me ainult enda lõbustamise peale, vaid pakkusime ka "pealtvaatajatele" elamuse, sest need ontlikud soome inimesed, kes sel päeval mööda jalutasid sealt vaatasid meid küll nagu veidrikke (jamh...ei saa pahaks panna, sest kui seltskond shortisdes poriseid ja naervaid inglise-hispaani keeles rääkivaid tegelasi lendava taldrikuga pori sees jändavad, siis võib see tõesti mõnes mõttes huvitav vaatepilt olla).
Õnneks sattusin sellisesse "normaalsesse" seltskonda jälle. Tundsin ennast seal kohe eriti koduselt. Üks tore selline hetk oli veel, kui me soomlastele nalja pakkusime. Oli siuke vihmane, aga mõnusalt soe päev ja siis meil oli õhtul saun ühes tudengikülas. Ja järv oli sealt ainult 3 minuti tee kaugusel rattaga, nii et mida paremat teha, kui esimene ujumine Jyväsjärves. Nii et käisime saunas ja siis opsti ujumisriietega rataste selga ja minek. See tee, mida mööda me sõitsime oli muidugi ühe suurema autotee kõrval, nii et nii mõnigi sai omajagu mõistatada, miks mingid inimesed ujumisriietega rattaga sõidavad, kui väljas sajab vihma ja päikest pole ollagi. Meil oli igas tahes väga lõbus...vesi oli kergelt karge, nii et suplema just ei jäänud...aga kui veest väljas said, oli eriti soe tunne. Soovitav proovida ja kiirelt...enne kui vesi soojaks läheb.
Lisaks saunatamisele ja frisbee mängimisele käisime sama seltskonnaga rattamatkal. See viis meid nii 35 km Jyväskyläst välja ühte UNESCO puukirikut vaatama. Tee sinna oli kahjuks mööda maanteed enamus ajast, aga ma ikka trügisin ühe sõbra kõrvale, et saaks jutustada tee peal. Peale hariduse süsteemi, spordi promomise laste seas ja reisimise võlude arutlemise peatusime me pikemalt muidugi söögil ja söömisel. Ja seda teemat jätkus ikka kauemaks. Varsti oli meie ümber mõlemalt poolt mitmed meetrid ruumi, sest enamusel meist oli kõht loomulikult tühi ja meie söögivestlused ei olnud teiste seas eriti populaarsed. Kahjuks kui ma sellest rääkima hakkan, siis on raske pidama saada.
Selle jutustamisega läks tee kiirelt ja olime varsti kiriku juures. Kirik oli muidui ilus ja vana ja puust, aga mul ikka veel ei ole seda vaatamisväärsuste hindamise soont vist. Huvitav oli hoopis see fakt, et seal aias pidi olema ühe kuti haud, kus pidi kõik söök palju paremini maitsema. Kuna meid oli üheksa, siis me pinkiku tema haual korraldama siiski ei hakanud. Nii et seadsime pinkiku platsi kiriku kõrvale ukse ette ja kutsusime kirikutädi ka meiega sööma. Pärast "väikest" einet lösutasime niisama vähe ja siis uuesti frisbee`t mängima. Ma vedasin võrkpalli ka kaasa, nii et ma arvan, et lihtsalt sellepärast olid mõned nõus muga toksime vähe :) Toredad sõbrad eksole! Enne koduteed käisime jätsil ja kohvil veel, et energiat jätkuks. Tagasi Jyväskyläs, hüppasin kiirelt kodust läbi, saunaasjad kaasa ja mõnus päev jätkus sauna ja söömisega ja pärast seda hakkasime filmi vaatama (mida me vaatasime nii 10 minutit, sest Mati tahtis nii väga külla tulla). See oli arvatavasti üks kõige mõnusamaid päevi seal ;)
Oeh...neid mälestusi sellest seltskonnast on lihtsalt nii palju, kus mõtled, et kuidas ma ikka nii õnnelik inimene olen ja selliste inimestega kokku sattusin. Kahjuks tuli see viimane õhtu liiga kiirelt ja oli aeg enda asjad laiali jaotada sõprade vahel (et need mõne kuu pärast jälle kokku korjata), korter tühjaks teha, kohver kokku panna ja minekule. Enne lennujaama bussi läksime läksime veel linna ja nautisime karaoket (et ikka soome meeles püsiks). Õigemini nautisin ma karaoket siis, kui meie venelane ja hispaanlane duetti laulsid, sest jah...tundub, et vaatamata rohkele harjutamisele, ei ole paljud soomlased ikka veel meistriks saanud. Seekord jõudsid ilusti õigel ajal bussijaama ja oli isegi aega veel viimane jätsipaus teha, enne kui buss lennujaama poole asutas. Ma küll arvasin, et ma hoian pisarad bussi, kui ma olen üksi, aga nagu tavaliselt...minu plaan nii ei läinud, nagu ma plaanisin. Ei meeldi mulle need hüvastijätud eriti. Samas...kui nad siiski euroopasse peaksid jääma, on üsna võimalik, et ma nendega kuskil kokku juhtun. Ja ausalt öeldes...ladina ameerikasse mineku vastu mul ka midagi ei ole :)
Ok...nii palju Soomest, aga nüüd olevikku...ja kus ma olen praegu..nimelt tundub, et kõige kaunimal maal üldse..vähemalt siiamaani kus ma käinud olen. See maa ei ole kaugel ka ja see on Norra :) Ausalt..ma iga päev mõtlen, et kuidas ühele maale on nii palju antud ja siis kuidas ma siia jõudsin ja kuidas ma sellise võimaluse sain, et siin terve suvi olla. Oeh...lihtsalt tundub liiga ilus et tõsi olla. Aga see ei ole veel kõik...
Nimelt...tutvusin siin ka oma uue armastusega...ta on sujuv, kiire, põnev, adrenaliini pakkuv, sõltuvust tekitav ja...neljarattaline. Tema nimi on longboard. Mu sugulane elab mu tädiga samas majas, aga eraldi korteris ja läksime talle tere ütlema, kui ma tulin siia ja siis...kui ta ukse peale tuli, nägin seal samas longboardi. Ma ei suutnud seda kokkusattumust alguses eriti uskuda, sest just natuke aega enne vaatsin youtube`ist longboardi videosid. Ja seal ta oli...ja ühel ilusal pühapäeval kui päike paistis...sain ma temaga tuttavaks.
Algus oli tõesti hea rahulik ja arvasin, et kaitsevahendeid pole vaja kasutada. Aga näed siis...kohe kui esimeste mägede peal hakkama sain, tuli muidugi kõrgemaid ja järsemaid proovima minna. Jamh...plaan hea, aga teostus...põnevust oli küll omajagu, aga siis kui kiirus juba liiga suureks läks, avastasin, et üks asi mis enne õppimata jäi, oli pidurdamine. Milleks ikka seda enne õppima hakata, kui seda saab ise järgi proovida. Seekord katse eksitus meetod kahjuks parim ei olnud, aga sain kinnitust, et inimliivapaberi moodus ei ole pidurdamiseks see kõige parem just. Nii et pärast seda viis meie tee mäest alla otse statoili vetsu, kus sain enda veritseva puusa, küünarnukki ja käe ära puhastada. Samal ajal käis mu sugulane poes ja naasis lasteplaastrite, salvrättidea ja teibiga. Mis seal siis muud, kui dinosaurused, kiisu ja muud loomad kaasa, salvrätt teibiga ümber puusa ja uuele ringile.
Lõpuks kui me koju jõudsime olin küll katki ja määrdunud, aga ikka õnnelik. Ja see oli vist armastus esimesest silmapilgust. Nüüd on mul ka oma kiiver, ilus ja valge. Ja pärast teist kukkumist otsustasin, et ka kaitsed oleks tegelikult ikka õige mõte :) Kõige mõnusam aeg longboardimiseks on tegelikult öösel. Nii et see on eriti tore, et nüüd on ööd siin soojad ja kõik tänavad on valgustatud ka. Ühtegi autot ei liigu ja ilusad laskumised ootavad...ainult mine ja sõida! Ma ei tea, kus kõik teised on...aga mu meelest on siin longboardiga sõtimiseks küll ideaalsed tingimused, sest mägesid on igal pool ja naljalt paarsada meetrit ilma mäest üles või all minemata ei saagi. Oeh...ja see tunne kui sa mäest alla jõuad mõnusa kiirusega ja sujuvalt saad kurvi ka võetud...on lihtsalt niiii mõnus! Arenemisruumi on kuhjaga ja mäed ootavad...nii et rattad alla ja minek!
Üks tore asi, millega ma siin endalegi üllatuseks ka võib-olla tegeleda saan on üllatus-üllatus...rannavolle. Ma küll olin üsna kindel, et see suvi ei tule vist sellest midagi välja, aga kirjutasin ühele norrakale siin, kelle vastu ma paar korda mänginud olen. Ja tuli välja, et ta treenib täitsa Oslos. Ta ütles, et ma olen trenni igati teretulnud ja üritab mulle paarilise sebida. Eks näis, kas ja kuidas see õnnestub...aga see oleks veel eriti super kui volletada ka õnnestuks :) Ma räägin, et liiga ilus tundub siin kõik hetkel.
Aga jah...et teile muljet ei jääks, et ma ainult päikese käes ringi lällan ja uusi asju naudin, siis tegelikult tulin ma ju siia tööle suveks...hehe. Eile oli mul siis tööintervjuu, kus sain lepingu allkirjastatud ja nüüd täna ootab mind esimene tööpäev! Täitsa hea meelega hakkan tööle juba ja no siin olles saad kiirelt aru, et seda on sul väga vaja ka. Kui arvasin enne, et Soome on üsna kallis koht eestlaste jaoks, siis tulen Norra ja opsti...veel nii pool otsa enam-vähem. Õnneks on siin oma raha, nii et shokk ei ole nii suur...heh.
Aga enne kui ma asjalikku ellu sukelduda saan, pean ikka rääkima sellest ka, milline mõnus kokkusattumus taaskord oli. Nimelt...käisid siin mul juba esimesed külalised. Ok...tglt nad ei tulnud mulle külla ja olid plaaninud Norra reisi juba ammu, aga mulle meeldib ikka mõelda, et olid mul külas :) Nimelt oli meil siin Jyväskylä üliõpilaste taaskohtumine (ma loodan, et see on eesti keelne vaste reunion`ile..haha). Eriti tore oli neid nägusid siin Oslos näha ja muidugi juhuslikult tuli see nädal siia suvi ja terve nädal on olnud lihtsalt ideaalsed ilmad, mis pidi ka nädalavahetusel veel jtäkuma. Õnneks ei olnud keegi neist eriline muuseumi huviline ka, nii et saime mõnuga ilma nautida. Käisime ooperimaja vaatamas ja siis suundusime sadamasse promenaadile. See mul täielik lemmikkoht Oslos...esiteks sest seal on päike, meri, ilusad inimesed ja muidugi...jäätiseputkad, kus pakutakse kõige mõnusamat pehmet jäätist. Oeh...see on lihtsalt parim!
Nii me siis lösutasime seal...nautisime jäätist ja ajasime juttu. Siis tuli mõte võta laev ja sõita saarele. Ja seal on need laevakesed ühistransport. Jep...samamoodi nagu bussid, trammid, rongid ja metrood, saad sa oma kuukaardiga minna laevale. Mu meelest päris kift! Seal pidasime piknikku, taaskord nautisime ilma ja jutustasime veel vähe :) Pärast paari tundi lösutamist ja söömist suundusime tagasi linna, saime nende couch surfing`u kuttidega kokku ja parki grillima.Ja see park on sarnane Pirogovi pargile tudengipäevade ajal, ainult paarkümmend korda suurem, puhtam ja ilma täiesti purjus nõmediketa. Samas...oma pudeli-Karlad on ka siin ja kui neile pudeleid anda ei ole, siis sooja grillvorstiga on nad ka täitsa rahul.
Pärast mõnusat päeva-õhtut suundusin koju ja kohe kotile. Järgmisel hommikul sain veel ühe jyväskylälasega hommikusöögiks kokku ja kus mujal kui sadamas. Tee pealt haarasime kaasa mõnusad latted, sättisime ennast sadamas sisse ja nautisime hommikusööki, mis koosnes burritodest, lihapirukatest, oliividest, jogurtist mustikate ja banaaniga ja muidugi pärast korralikku ettevalmistust...oli aeg jäätiseks. Ja jälle oli päev korras :) Nädalavaehtusel kohtun ma veel ühega enda jyväskylälastest, kui ta Bergenist tagasi jõuab ja siis lähme esimest korda ka Oslo öömelu uudistama.
Eilne päev oli perepäev lõbustustpargis, sest üks suurem pank siin Norras otsustas enda klientidele lõbustuspargi üürida mõneks päevaks ja jagas siis kutseid sinna. Mis seal ikka...siis tuleb minna ja rollercoaster`eid nautida, jäätist süüa ja nagu lõbustuspargid ette näevad...lõbutseda! Nii et jah...kokkuvõttes on elu lill, inimesed mõnusad ja mina õnnelik!
Saadan teile siit päikeselisest Norrast suured soojad kallistused ja kirjutamiseni ;)
