Niisiis...tunnistan, et ei ole jälle ammu aega saanud siia miskit kribada, aga kuna täna on selline õhtu, kus aega on, siis mõtlesin, et võiks ju kribada miskit.
Eelmine nädal tekkis tegelikult suur tahtmine kirjutada, sest olime eriti mõnusas kohas laagerdamas. Nimelt tuli Marril mõte korraldada enda maakohas Varblas laager. Ta oli siis treeneriks neljale volleneiule, kes lihtsalt selle ala täielikud fännid on. Ja me tegime siis ise ka seal trenni neljakesi (Kerts, Marr, Anu ja mina). Hommikud algasid meil hommikujooksuga mere äärde ja siis seal võimlemine ja ujuma...oeh...kuigi merevesi oli kergelt öeldes karastav, siis uskuge mind, selliste hommikute nimel tasub ennast üles ajada, jooksutossud jalga suruda ja minna!
Esimesel hommikul ootas meid tagasitulles juba soe puder moosiga, kohvi ja võikud. Laadisime ennast head-paremat täis ja varsti suundusime esimesse trenni. Jälgisime Marri tarku õpetussõnu noorematele ja loopisime ise palle (üritasime ka ikka asjalikud olla). Pärast oli meie kord Varbla platsil palli katsuda. Nii treenisime siis kaks päeva järjest. Siis läks Anu minema ja me saime edaspidi kolmekesi trenni teha. Ütleme nii, et miskit väga erilist just välja ei leiuta kolmekesi, aga saime täitsa lõbusalt hakkama ja viimase trenni ajal saime kätt harjutada individuaalses venelases...Hea plaan, Marr:D
Me olime terve aja mingis õndsas piirkonnas, kus paistis päike, kui ülejäänud Eestis sadas vihma, aga viimasel õhtul sadas meilgi ja tuul oli vist pöördunud, sest juba enne kergelt karge vesi oli sellel hommikul ikka vapsee külm. Nii et üle põlve vette, kiirelt pikali ja siis kipelt-käpelt kalda poole, et jalad päris krampi ei kisuks. No aga see-eest trenniks oli jälle pärast päike väljas ja kõik mõnus.
Reedel siis otsusasime korra ikka kodus ka käia vahe peal enne turniiri, nii et algas kerge roadtrip Varblast Pärnusse ja siis sealt Tõrva kaudu Tartusse. Kuna Tõrvasse pidi ka ümbersõidu tegema, siis meie trip venis ikka päääris pikaks. Hea et päris Lätti välja ei jõudnud vahe peal, aga see-eest olid meil küll läti raadiojaamad. Juhhei! Jõudsime siis reede õhtuks koju, et pühapäeva hommikul jälle Pärnu poole minema panna, sest seal oli meil täna turniir.
Ja see turniir...no ei läinud mitte hästi. Olime kolmandad...jah... Midagi tuleb muuta ja midagi tuleb ette võtta, sest otsin seda tunnet.... et tõesti 110 % mängisin enda oskused välja ja no ei olnudki miskit teha lihtsalt. Hetkel on tunne jah...ütleme nii, et pisut nukker, aga nukrustamine ei aita midagi ja tuleb tegutseda. Ma veel päris täpselt ei tea, mida teha, aga ma tean, et midagi tuleb teha! Nii et homme...tegudele ;) Igal juhul ei kavatse ma seda miskit ootama jääda ja vähemalt teen kõik, et seda leida! Mu laua peal oleval kaardil on kirjas targad sõnad, mille andis mulle üks armas inimene:`People are always blaming their circumstances for what they are. I don`t believe in circumstances. The people who get on in this world are the people who get up and look for circumstances they want; if they can`t find them, they make them!` (G.B. Shaw)
