Kolm pilti...

Ootan suve...

Ootan suve...

Laager Marri ja Anuga, Vol 2

Jalad surisevad kuidagi veidralt ja kui veel ennast liigutama ka peaks, siis ei taha jalad kuidagi kontrollile alluda. Milles asi? See on rannavolle laagri teise päeva õhtu pärast järjekordset kahte trenni:) Kadestan neid inimesi, kes esimesel korrusel elavad ja ei pea treppi kasutama. Peaks hommikul proovima, kuidas mööda käsipuud alla libistada oleks näiteks.
Tegelikutl on trennid mõnusad ja seltskond ka muidugi;) Kapa tuleb treeneriametiga väga edukalt toime ja täna õhtuses trennis ta meile eriti armu ei andnud. Nojah...kuidas see ütlus nüüd oligi, et raske treeningul ja kerge võistlustel või? Hetkel tundub lihtsalt pisut raske...eks näis, kuidas edasi minema hakkab.
Mis me veel täna ära mahutasime päeva? Mhm...hommikul äratus ja õppimistund, enne kui kakuke ennast üles ajas, sest siis ei tule sellest õppimisest teadagi midagi välja. Siis esimene trenn ja pärast seda sain ma veel "boonusena " enda rattal järel käia, mis oli mu töö juurde jäänud. Ja muidugi ei ole tee sealt koju alla mäge. Samas tasus pingutamist, sest kodus ootas soe söök juba, nii et seekord saime mu empsi kokakunsti nautida. Pärast sööki juba tavapärane lebotund koos kohvi, küpsiste, jätsi ja kellel ajakirja-kellel arvuti-kellel õppematerjalidega.
Enne teist trenni jõudsime kakukese patjade alla ära matta. Leidsime ise, et jube vajalik oli seda teha, kuigi teine nägi arvatavasti magusaid unenägusid sellel ajal. Teise trenni tegime siiski Nõos, sest hommikusest välistrennist olid jalad veel veidi tuimad (ei saa aru kuhu see päikeseline soe ilm nüüd kadunud on??). Pärast trenni käisime gurmee-putkat külastamas ja tegime eksklussiivõhtusöögi autos vaatega maalilisele Võru-Tähe tänava ristile.
Kodus väike koolitöö ja siis kuulasime, kuidas superstaarid kõlavad. Ütleme nii, et oli parem kindlasti kui eilne Eurovisioon, mis suutis taaskord üllatada, seekord siis hüplevate punaste kuttide, koonusmütside, triibulistes pükstes meeste ja südametemurdjatest-nunnukuttidega.
Aga nüüd...koputab Mati mulle õlale ja ütleb, et on aeg minna. Nõustun!

Esimene rannalaager sai läbi...

Oeh....nüüd on see mõnus tunne, mida ei ole ammu tundnud enam. See mõnus rammestus...kõik lihased on üsna pehmed ja kui natuke liigutada, siis tuleb ikka tahtejõudu ka rakendada. Keha tahaks olla lihtsalt ühe koha peal paigal ja mitte midagi teha, nii et tuleb alluda ja lihtsalt lesida:)
Reedel alustasime oma laagrit Pepleri liivaväljakutel, kus tegime selle hooaja esimese trenni väljas päikse all. Ilm oli täitsa mõnus, päike paistis ja päris soe oli ka. Esimeses trennis oli kohal ka eeskujulik fänn, kes meil silma peal hoidis ja niisama asjalik oli. Võttis küll vahe peal mingid asjalikud paberid välja ja tegi näo, et õpib, aga julgen kahelda, kui väga ta sellega tegelikult ka tegeles.
Teisel päeval alustasin hommikut kella 6st juba, sest eelmisel õhtul ei tulnud mul õppetööst kohe mitte midagi välja. Oli vaja ju pirukas küpsetada, Anuga jutustada ja siis mingit üdini romantilist filmi vaadata:D Panin küll tublilt endale kellaaja õhtul paika, et millal ma peaksin asjalik olema hakkama, aga kuidagi sujuvalt läks nii, et kell jäi kas seisma või kaotas üldse seierid ära, sest no mitte ei jõudnud selle asjalik olemise kellaajani millegipärast. Ei olnud hullu, sain hommikul ilusti mõned asjad tehtud ja uuesti trenni.
Teine trenn oli meil ka väljas ja meie õnneks ei olnud suurt lubatud vihmasadu mitte kusagil näha, nii et saime mõnusalt ilma nautida. Pärast trenni näitas oma oskusi meister-kokk Anu Ennok, kelle käe all valmis penne tomati-kanafilee-ürdi kastmega. Peale raputasime parmesani ja sinna kõrvale muidugi värske salat. Mõnuuus! Kõht täis...sai veel veidi lebotada, lugeda, jutustada ja siis uuesti trenni.
Õhtul olu juba pisut jahedam ja jalad muutusid kergelt tuimaks, aga pidasime siiski ilusti vastu. Mul oli see nv nii hea elu, et ka õhtusöögiks ei pidanud ma muud vaeva nägema, kui lihtsalt salat valmis lõigata ja taldrikud välja otsida. Selle õhtu staariks oli Kristjan, kes oma grillimise oskuseid näitas (väga edukalt kusjuures). Enne liha oli kohustuslik küpsetatud vahukommi tiir. Jah...mina ei olnud varem sellist asja isegi mitte näinud, nii et päris huvitav oli. Minu jaoks küll siiski liiga magus, et üle kahe suudaks ära süüa. Kui kõht jälle mõnusalt täis oli, sain mina oma patsipunumisoskused proovile panna. Mnjaa...ise olin küll jube rahul, aga tundus, et ma olin ka ainuke, kes leidis, et Kertsile jube hea soeng sai. Mingi hetk sai väsimus meist võitu, nii et saatsime külalised ilusti ära, ajasime niisama lolli juttu veel ja siis ise ka tuttu.
Hommikul kella 9 ajal läksin välja ilma hindama. Ütleme nii, et minust erilist ennustajat ei saa. Ise arvasin, et täitsa hea ilm on ja kuigi tundus pisut jahe, siis ilmselgelt pidi see olema ainult hommiku pärast nii ja hiljem läheb ikka mõnusalt soojaks. Mnjah...kui me siis lõpuks trenni jõudsime, oli küll juba hilisem hommik, aga soojemaks ei paistnud ikka kuskil minevat. Nii et tegime siis vapralt 7 kraadise soojuse käes väljas liiva peal trenni. Ka kogemus omaette samas. Vahe peal õnneks päike siiski piilus ka välja, nii et siis saime käed-jalad jälle üles soojendada:D
Viimase trenni tegime siiski rannahallis ja nüüd...olen täitsa soss:) Aga mõnusalt soss! Sellise hea tundega ongi õigem Mati juurde suunduda...