Päike paistab...jeejee :)

Ja ei läinudki kaua, kui ka siia tuli päike. Kraadid on küll veidi teised kui Mauritiusel, aga päike on täitsa muhe siin ka. Ilmselgelt toob päike kaasa ka siin inimestel mõnusama olemise ja parema suhtumise. Näiteks eile kui ma trenni jalutasin, siis avastasin, et on veel neid inimesi, kes lihtsalt tänaval kõnnivad ja niisama naeravad :D Tore äratundmine oli, kui üks neiu mulle vastu kõndis ja omaette naeris.
Kusjuures eile oli veel üks mõnus asi, mis muutis veidike mu arvamust siinse ülikooli üsna igava õpetussüsteemi kohta. Nimelt võtan sellist ainet nagu suhtlemistreening. Muidugi ei ole ma nii asjalik õpilane, et oleks enne esimest seminari juba ainekavaga tutvunud, nii et ei osanud sellest midagi arvata. Igal juhul suur oli mu üllatus, kui see seminar siis pihta hakkas ja mida edasi läks, seda muhedamaks muutus. Meid oli kokku tervelt 6 tudengit ja istusime mõnusalt ringis ja enamus seminarist kulges mängude ja harjutuste saatel. Sinna vahele ka veidi arutelu teoreetilistel teemadel ja veel mõned mängud. Vahe peal oli meil kohvipaus, kus tutvusin meie instituudi kohvikuga ehk siis kohvimasinaga, mis sööb raha ja siis võlub kuskilt mingi kohvilaadse asja välja. Kuna päev oli nii mõnus, siis tundus isegi see kohvi joodav täitsa.
Kohvi kõrvale rääkisime söögitegemisest, kalasilmadest ja muust mõistlikust :D Need neli tundi seminari möödus eriti kiirelt ja täitsa ootan huviga juba järgmist korda. Selline tore värskendus tavapärases üsnagi ühetaolises loengu stiilis, mis kahjuks nii mitmeski aines piirdubki sellega, et õppejõud loeb oma slaide ja tudengid istuvad tüdinud nägudega ja kuulavad või teevad näo, et konspekteerivad (tegelikult on lahti kas facebook või msn), on igati mõnus. Järgmisel korral küll pidi meid olema topeltrohkem, nii et eks näis, kas siis ka selline muhe õhkkond säilib või mitte.
Kui ma nüüd meenutama hakkan, siis üks taoline aine on mul veel, kus sain positiivse üllatuse osaliseks. Nimelt käisin konfliktoloogia loengus. Algul kui sellele ainele registreeruma pidin, siis olin juba üsnagi hämmingus, et selline aine on mu õppekavas kohustuslikuks (küll asendusainena ags siiski). Seda ainet loetakse ühe korbi ruumides üldse ja iga loengut annavad erinevad õppejõud. Tegelikult on tegemist üldse metsaülikooli ainega, nii et ei teagi, kuidas ma sinna sattusin. Alguses pidas külalislektor meile loengut 45 minutit, siis oli kohvipaus (või teepaus) koos suupistetega (võileipsid, porksid jne) 20 minutit ja siis järgnes arutelu osa. Arutlemine toimus umbes 6-inimestelises gruppides ja juhuslikult sattusin mina ühte gruppi kahe psühholoogia osakoona õppejõuga, nii et arutelu oli täitsa põnev. Pärast rääkisime veel mõne sõna niisama juttu. Vot selline loeng siis :)
Nii et tundub, et see semester ei saagi eriti tüütu ja ühetaoline olema. Kuigi nendest ainetest mul bakaeksamil mingit kasu küll ei ole, siis vähemalt tekitavad mõnusa olemise ja tuju;) Selliseid aineid võiks meil rohkemgi olla. Ja tegelikult on selliste seminaride korraldamine täiesti võimalik ka teistes ainetes. Sealjuures ma ei eeldagi, et oleks igal pool kohvi, suupisteid ja koogikesi, aga ma usun, et põneva arutelu ja mugava õhkkonna loomine ei ole midagi ületamatut.
Nii...aga nüüd ootab mind tass kuuma kohvi ja küpsisetainas:)

Reisipäevik Mauritius 2011

Esimene päev:

Juba reisi algus oli piisavalt elamusterohke, nii et ma juba huviga ootan, kuidas see edasi minema hakkab. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest ja otse Tallinna lennujaamast. Läksime siis rõõmsal meelel chek-in`i tegema ja mu emps oli nii asjalik, et viskas ID kaardi lauda ja arvas, et tema tahab Aafrikasse sõita. No mismõttes, et tahetakse passi ja ID kaardiga ei saagi Mauritiusele sõita. Nii et siis kiire kõne Tartusse ja kuigi meil oli kaks tund iaega lennu väljumiseni, sai päris kiirelt selgeks, et empsi pass mitte kuidagi õigeks ajaks ei jõua. Kuigi mu issi on päris võimekas, siis kopsupõletikuga pooleteise tunniga Tallinnasse kimada on isegi talle üle jõu. Õnneks oli meil esimene pilet eraldi ostetud Helsingisse ja pidime lihtsalt sinna kohale jõudma enne Milano lendu.

Uurisin asja ja seal olid äärmiselt armsad lennujaamatöötajad ja meie reisikorraldaja oli ka meiega telefonitsi ühenduses, kes siis välja uurisid, et kell 14:45 läheb veel üks lend Helsingisse ja jõuab sinna 45 minutit enne Milano väljalendu. Mis seal siis muud, kui tuli uued piletid osta ja järgmist lendu oodata. Läksime siis üles kohvikusse veidi närve rahustama, võtsime süüa ja cappuccino koos väikse lisandigaJ Sai juba päris mõnus ja mu emps oli ka paremas tujus. Läksime siis issile miskit tänutäheks ostma ja kuigi ma arvasin, et oleks jube hea mõte osta talle tiba veidra olekuga pehme vares R-kioskist, siis otsustasime lõpuks siiski söögi kasuks ja rebisime kapsapiruka ja kreemi-mandli croissanti. Kirjutasime pakkide peale lolli teksti ja jäime siis issit ootama. Saimegi ilusti passi kätte ja hakkasime check-in`i poole suunduma (uuesti), aga vaata nalja…mina hakkasin minema, ja ka kohvri käepide hakkas minema, aga kohver ise otsustas maha jääda. Nii mu emps siis vedas minu kohvirt nagu kergelt küürakas vanamutt ja jõudsimegi uuesti chek-in lauani. Seal läks siismegalt aega igasugu ümberkorraldustega ja see kutt ei händlind eriti asja, nii et lõpuks oli neid peale tema seal päris mitu meiega ametis. Tundus, et sai siiski kõik korda ja läksime turvaväravate juurde. Mul muidugi otsiti peale minu enda ka terve kott läbi. Saadi tõestust, et ma siiski ei ole narkodiiler ja ei taha mingeid kahtlaseid asju üle smugeldada, nii et saime edasi liikuda.

Kõik tundus juba muhe ja mu emps sai veel väikse shopinguga hakkama. Ütles eriti kavala näoga, et lähen käin poes ära korra ja siis tuli tagasi kahe pisikese Vanakese pudeliga :D Ootasime siis rahulikult lendu ja ei pannud lugemise kõrvalt tähelegi, et kell juba päris palju saanud. Ja oh üllatust, lennuk hilines! Mis seal ikka, et meil oli niigi suht napilt aega järgmisele lennule jõudmiseks. Kui me siis 15:15 õhku tõusime, oli kergendus, sest meil läks järgmine lend kell 16:05, nii et kõigi eelduste kohaselt pidime jõudma. Tore oli see, et meie pagasid pidid jõudma otse sihtpunkti, nii et nendega ei pidanud vahe peal möllama.

Muidugi jäi ka Helsingi lend Milaonsse hiljaks, nii et kui me seal lõpuks maabusime, pidime jooksusammul järgmisele lennule jõudma. Õnneks jäi ka see lend pisut hiljaks, nii et saime veel enne Itaalia giolatod teha ja uskuge mind…siis mul oli tõesti selline tunne, et olen taevas. See jäätis oli lihtsalt nii hea, et ma ei oska seda isegi mitte sõnadesse panna. Mõnusas olekus läksime siis sellisele lühemale lennule, mis kestis nii umbes-täpselt 10 tundi. Magada muidugi eriti ei õnnestunud ja mingi hetk, kui inimesed otsustasid järjest pilti tasku visata, siis läks päris hirmsaks. Küsiti, kas pardal arste ka on ja nii ei saanud kaks doktorit, kes meie kõrval istusid, sellest hetkest peale üldse enam maha istuda. Kulminatsioon saabus siis, kui ma ootasin vetsu järjekorras ja üks mees, kes mu kõrval seisis, mingi hetk lihtsalt tooli peale vajus ja sealt edasi mulle otsa ja siis otse põrandale. Õnneks olid tuttavad dokotrid kohe kohal ja pärast kerget turgutust oli mees juba täitsa mõistuse juures.

Ise ka ei uskunud, kui me lõpuks Mauritiusel maabusime ja olimegi kohal. Ilmselgelt oligi kõik liiga ilus, et tõsi olla, sest mida meiega koos Mauritiusele ei jõudnud, oli meie pagas. Rääkisime seal siis asjalike tegelastega, kes lubasid meile kohe teada anda, kui pagasist miskit kuulda on ja meie hotelli saata. Siiani me miskit kuulnud ei ole, nii et eks homme näha ole, mis saab. Õnneks olime reisikorraldaja soovitusel hambaharja ja bikiinid käsipagasisse pannud, nii et kõige olulisem oli olemas. Aga….mu emps oli näiteks saabastega ja me mõlemad olime pikkade pükstega, nii et pidime kiirele shopingutuurile minema.

Läksime siis suure entusiasmiga poodidesse. Sinna minek oli ka muidugi omamoodi, sest alguses oli plaan minna bussiga, mis pidi meie hotelli tegelase sõnul iga 10 minuti tagant minema. No kui me olime seal oma 15 minutit passinud, siis mõtlesin, et lähen võtan vähemalt vett poest, sest muidu ei pea seal eriti seismist vastu. Läksin siis poodi, kuhu olid enne mind sisenenud mingi eriti aeglaselt rääkiv ja otsustusvõimetu seltskond, nii et ma siis seisin seal järjekorras oma veepudeliga, aga mingil hetkel viskas veidi üle ja bussist ei tahtnud ka maha jääda, nii et panin pudeli tagasi külma ja uuesti bussipeatusesse. Mulle järgnes siis veidi aja pärast peomüüja, kes vabandas viivituse pärast ja andis meile veepudeli niisama. Hämming. Ootasime siis veel vähe, aga natukese aja pärast kannatus katkes ja läksime taksoga. Mõtlesime, et kuna hr Bim (see kutt kes meid lennujaamast hotelli viis) oli soovitanud taksot kasutada, ei tohiks see ju eriti hull olla. Taksojuht oli muidugi äärmiselt jutukas ja tahtis meid igale poole juba viima hakata, aga piirdusime siiski ühe sihtpunktiga, milleks oli meie lähedal olev linn, kust me pidime endale mõned riided, hambapasta ja shampooni soetama. Endalegi üllatuseks oli kohale jõudes taksoarve 600 Rs, mis siis meie rahas on nii umbes 300 krooni. Nii et…ei saanud väga hea valik…oleks võinud veel veidi bussi oodata.

Igal juhul…jõudsime siis lõpuks linna ja mõtlesime, et nii pool tundi ja elementaarsed riided: lühikesed püksid, maika, suvekleit ja sandaalid, on olemas. Mõte hea, aga teostus…ei olnud nii lihtne! Nii me siis kammisime mööda poode ja otsisime omast arust lihtsaid asju, aga tuli välja, et 40/41 jalanumber on suht rariteet siin ja normaalsed lühikesed püksid ilmselgelt liiga ekstravagantne soov. Kuidagi saime siiski enda ostud tehtud ja nüüd on meil mõlemal paar lühikesi pükse, üks suvepluus, üks kleit, vähe kenamad plätad ja need riided, millega me siia saabusime. Ütleme nii et riidekapis ruumi pärast me vist kaklema ei lähe. Kui kõik riideostud tehtud said, tegime B52 kokteilibaaris Sex on the beach kokteilid ja jälle oli jõudu edasi askeldada:P

Kui me siis enda hotelli tagasi jõudsime lõpuks, otsustasin väiksele jooksutiirule minna. Mõte hea taaskord, aga asi muutus eriti lõbusaks siis, kui hakkas täiega vihma kallama, nii et mu dressipüksid olid ikka eriti räpikad ja ma ise nägin kergelt kaltsakas välja. Kui ma siis tagasi hotelli jõudsin, hüppasin riietega basseini ja tegin niisama natuke lolli nalja. Lõpuks saime ka pesus käidud ja siis avasime enda esimese kohaliku R ja Ummi, moodustasime värskete puuviljade vaagna ja nüüd istumegi väljas enda terrassil, mekime kohalikke maitseid ja mõtleme mõnusaid mõtteid…see kas pagas meieni jõuab, on juba teisejärguline.

Teine päev:

Hommik ei alanud küll päris nii, nagu mul plaanis oli. Nimelt mõtlesin alustada hommikut päikeselises rannas hommikujooksu tehes, aga selle asemel tervitas mind hommikul aknast välja vaadates kerge vihmasadu. Samas see meid ei morjendanud, nii et läksime kella poole 9 ajal mõnusalt hommikust sööma. Kohvi oli isegi täitsa arvestatav ja no kuigi putru ei pakutud, siis saime ise puuvilja-maisihelbe-jogurit möksi kokku keerata ja uskuge või mitte, aga see oli täitsa mõnus. Eks näis, kas ma seda ka nädala pärast arvan.

Otsustasime siis täna pealinna külastama minna, sest taevas oli kergelt pilvine, nii et mõtlesime, et ei viitsi peesitada, kui päikest väga ei paista. Hiljem muidugi läks nii, et terve päev oli päike mõnusalt väljas, nii et päev Port Louis oli väga mõnus. Jõudsime siis bussiga kesklinna kohale ja hakkasime Central Marketit otsima. Kaua ei pidanudki ekslema ja kohalikud oskavad siin ju kõik inglise keelt ja on väga abivalmid, nii et olime varsti turul. Ja siis ma olin täitsa kade kohe, sest seal oli ikka lettide kaupa värskeid puu- ja köögivilju, nii et ainult sellepärast ma suutsin ennast talitseda, et meil endal ei ole võimalik siin süüa valmistada, nii et piirdusime puuviljadega. Neid kohe süüa ei saanud, sest siin pesemata puuviljade söömine ei pruugi eriti hästi just lõppeda. Aga siin on sellised koorimismeistrid koha peal olemas, kes sulle ananassi valmis koorivad, nii et saad seda kohe süüa. Terve ananassi. See oli ikka väga mõnus ja mahlane, nii et selle päikse ja palavaga just see, mida vaja.

Pärast turgu suundusime mingi suurema kaubamaja poole, kus leidsime ka mõnusaid kohalikke butiike, nii et saime kohalike käsitööna valminud ehteid ja riideid imetledaJ Siis oli aeg teha väike jätsipaus ja ma tõdesin taaskord, et sellest paremat ei ole ikka olemas. Enne tagasi minekut otsustasime kuskil kohaliku õlle ära proovida. Sinna kõrvale ampsasime taignas krevette ja vahtisime niisama ümbritsevaid inimesi. Tõdesin, et õlu ei ole ikka minu jaoks, nii et baaris tehti mulle hoopis külm rummikoks. Nii me seal siis istusime ookeani äärses kohvikus ja nautisime lihtsalt olemist.

Tagasi sõit oli meil taaskord bussiga. Leidsime isegi õige bussi üles ja loksusime tagasi enda linnakese poole. Millega me aga seekord hakkama ei saanud, oli õiges peatuses maha tulek. Nii et mingi hetk oli buss reisijatest tühi ja kontrolör küsis, et kuhu me minna tahtsime ja kui me talle selgeks tegime selle, siis tuli välja, et sõitsime sellest juba tükk aega tagasi mööda. Nojah…siis saime kuskil külakeses 20 minutit passida niisama ja ootasime koos bussijuhi ja kontrolöriga õiget aega, millal uuesti sõitma hakata. Saime siis liikuma ja seekord ka õiges peatuses maha. Kui me siis enda hotelli poole jalutasime, olime jutustamise ja ringi vaatamisega nii ametis, et ei pannudki tähele, et seal oli pehme betooniseguga kõnnitee lõik, nii et astusime mõnuga sinna sisse. Õnneks me päris sisse ei vajunud ja ime kombel said selle möksiga kokku ainult sandaalide tallad, nii et meie ainukesed lahtised jalanõud elasid selle kerge ehmatuse üle ja saame ka homme need veel jalga panna.

Kui me hotelli tagasi jõudsime, ootas meid kiri, kus meie siinoleku-heaolu-eest-hoolitseja kirjutas, et homme õhtul saabuvad meie kohvrid. Nii et lõpuks saame vist enda riided ja asjad kätte isegi. Ei tohiks tglt veel ära sõnada, sest neid ju veel siin ei ole. Enne ei usu, kui need tõesti ilusti meie toas on.

Täna sain ka mõnusa jooksutiiru ookeani kaldal teha koos päikesega (seekord ei olnud vihma kuskil näha). Käisime ka esimest korda ookeanis ujumas ja ütleme nii, et vesi on ikka kergelt soolane. Ei tasu suud vees lahti teha :D Minul see muidugi õnnestus ilusti. Nüüd aga suus hoopis värskete puuviljade maitse. Täna saime turult mingit eriti hullu välimusega puuvilja, aga kahjuks selle maitse…olematu. Aga meil on ka mangosid, viinamarju, arbuusi ja granaatõuna, nii et maitseid jagubJ Varsti jõuab kätte õhtusöögi aeg ja ootan juba huviga, mida nad meile täna 4-käiguliseks õhtusöögiks pakuvad. Eile oli alustuseks värske salat muna ja aegubadega, pasta tomati-basiiliku kastmega, riis liha-porgandi-seene magushapu kastmega ja mango-vanilli sorbett. Mhm….huvitav mis meid täna ootab…

Päev kolm:

Jätkan siis sealt, kus ma eile pooleli jäin. Meid ootas seekord kapsa-porgandisalat rohelise salati padjal koos salapärasega kastmega, siis tagliatelle mereandidega, siis taaskord riis seekord liha-aedvilja kastmega ja magustoiduks kergelt veider munvalgest tarretise moodi asi, mis meid üsna külmaks jättis, nii et kahjuks pidime selle järgi jätma. See-eest vein oli mõnus ja jutt ka (seekord tulid üles suhteteemad, nii et naistel jätkus juttu kauemakski).

Täna hommik algas mul nagu plaanitult kerge jooksutiiruga ookeani ääres, sest päike oli juba siis mõnusalt väljas ja sain mööda randa sibada. Muidugi olid 8 ajal rannas juba rõõmsas meeleolus inimesed, kes kõik naeratatdes teretasid. Selliseid inimesi leidub siin igal ajal ja igal pool. Jube mõnusJ Ka täna tundus hommikusöök veel täitsa mõnus, aga midagi jäi juba puudu ka, nii et homme smugeldan kaasa pähklisegu ja kuivatatud viigimarju mida maisihelvestele ja jogurtile lisada. Õnneks on meie hotell selline muhedalt kodune, nii et vast keegi ei pahanda. Aga tõesti…iga päev ma maisihelbe-banaani-jogurti möksiga ei lepi. Teadagi on hommikusöök ilusa päeva alus ka, nii et see peab olema mõnus!

Täna oli meil üsna plaanivaba päev. Hommiku poole lesisime rannas, lugesin enda uut raamatut, mis räägib itaallastest ja nende toiduarmastusest, käisime ujumas ja tegime lolle pilte. Siin on rannas nii mõnus tuul, et ei pane tähelegi, kui palav on päike tegelikult. Nii et…kuigi olime rannas kokku vaevalt 3 tundi, siis selle ajaga suutsime ikka mõnusalt ära põleda:D Ja selle päikesega 30 faktorilisest päikesekreemist ilmselgelt ei piisa. Nii et nüüd on esimene pool kehast kergelt punane ja kuumetab, aga tuju ikka hea ja edaspidi on teada, et päikese käes olles tuleb aega jälgida ja kuhjaga päikesekreemi varuda.

Seega otsustasimegi homse katamaraani-tuuri plaani edasi lükata pühapäeva peale ja homme laseme nahal taastuda vähe. Nii et plaanime tagasi Port Louis`sse minna ja väike turistishoping teha, et mõned huvitavad pudelid rummi, põnevad maitseainet ja kohalik tee-kohvi osta. Seekord äkki on meil ka meeles võtta kaasa üks asjalik leheke, kuhu me kirjutasime üles kohad, mida tuleks külastada, kui Port Louis`sse lähme. Nimelt tegelesime sellega siis, kui bussiga lennujaama poole sõitsime ja kirjutasime huvitavamad kohad üles, aga muidugi unustasime me selle eelmine kord ilusti hotelli.

Ahjaa…kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisime pärast rannas olemist uuesti Grand Baie`s , kus plaanisime väikese lõuna teha ja poes käia. Sõitsime siis bussiga ja silmasime aknast ühte tuttava nimega kohvikut, nii et hüppasime maha ja otsustasime seal lõunatada. Koht oli väga ilus ja asus täpselt ookeani ääres. Hinnad olid seal küll üsna krõbedad, aga kuna seda kohta oli kiidetud, siis otsustasime ikkagi jääda ja lubada endale mõnus lõuna. Ja see tasus ennast ikka korralikult ära. See söök…mmm…minul oli kalmaar mahedas koore-küüslaugu kastmes aedviljade tagliatelle ja väikse rohelise salatgia. See oli lihtsalt Hea! Ja empsil oli valge kala filee oliiviõlis tagliatellede ja salatiga. Oeh…nii hea oli jälle tõdeda, et kohvikus (või restoranis) ei ole kahju raha kulutada, kui toit on tõesti väga mõnus.

Pärast sööki jalutasime linna ja enda lemmik marketisse, kust saime täiendada enda puuvilja ja joogi varusid. Ütleme nii, et päikese käes ringi liikumine ei olnud just kõige meeldivam sellel hetkel ja muidugi ei pannud me ka uuesti päikese kreemi peale kodus enne linna minekut, nii et vahe peal oli tunne, nagu oleks otse grillahju sattunud. Jõudsime siiski õnnelikult koju pärast väikest jagelemist kontrolöriga, kes lihtsalt ei mäletanud, et me olime juba pileti tema käest ostnud ja tahtis tõestuseks seda piletit ikka uuesti näha, mis mu emps oli kuhugi teadmata kohta pistnud:D Õnneks on inimesed siin ka sellistel puhkudel ikkagi muhedad ja saime asja lahendatud.

Tagasi koju jõudnud, võtsin raamatu ja suundusin natukeseks Itaalia söögi maailma. Siis tuli aga tahtmine päris jooksutossudega jooksma minna (nimelt saime täna enda kohvrid kätte…juheii!). Täna oli kuidagi eriti mõnus energia (ilmselgelt oli oma osa sellel suurepärasel lõunasöögil), nii et pärast jooksu sain rannas ka hüppeid teha. See oli vist eriti atraktiivne ühele kutsale, kes mind sinna vaatama tuli ja muidugi arvas, et ma mängin mingit mängu. Nii et kui ma plaanisin hüppeid teha, siis ta tõlgendas seda mänguna ja tuli mulle ette ja hakkas omakorda ringi hüppama. Suht huumor oli! Mingi hetk ta hakkas viisakaks ja ootas kõrval. Kui ta aga aru sai, et mul läheb pisut aega, viskas kutsa külili ja enam ta ennast liigutada ei viitsinudki. Leppisin uue semuga kokku, et homme hommikul samas kohas kell 8 näeme ja teeme koos hommikujooksu. Nii et eks näis, kas ta minuga ühineb või mitte…

Neljas päev:

Siiski mu seltsilist hommikul kuskil näha ei olnud, nii et sibasin täitsa üksi omas rütmis. Pargis nägin küll juba tuttavaid tegelasi ka, kes tundub, et minuga samal ajal jooksumõnusid naudivadJ Seekord smugeldasimegi hommikusöögile pähkli-rosina segu kaasa, et seda enda hommikueinesse lisada ja päris mõnus sai, tuleb tunnistada. Homme hommikul saame mandlid ja pähklid kaasa sebida, mis me täna kohaliku kaupleja käest rebisime.

Tänane päev oli meil üsna päikesevaba, nii et käisime Port Louis. Kõige pealt oli mul vaja endale sebida kuskilt pikk kleit, sest mu jalad ikka veel on kergelt šokis sellest esimesest päikesest, nii et parem mõte oli nad kinni katta. Endalegi üllatuslikult saime kleidi juba teisest poest, kuhu sisse astumisime ja kiirelt sooritatud ost on mulle üha rohkem meeldima hakanud. Kui kleit oli olemas, siis vahetasin seal samas poes kiirelt riided ära ja saime edasi minna. Müüja küll vaatas vähe veidralt, aga põhiline, et ise rahul olin. Järgmiseks suundusim supermarketisse jogurit ja rummi järele. Miks selline kombo, seletan teile hiljem.

Enne turule minekut tegime kohvipausi ühes ookeaniäärses kohvikus. Kui ma menüü avasin, siis esimesel lehel olid muidugi eriti ägedad jätsimagustoidud, mis olid tõesti vaatamisväärsused omaette, nii et ei saanud ju neid proovimata jätta. Ja see oli tõesti…no ütleme nii, et meie kohvikutel oleks sellest palju õppida, kuidas ühte jäätist tuleks serveerida. Kohvi oli ka täitsa hea, nii et igati muhe kohvik J

Empsil oli vaja ära näha ka ikka mõni vaatamisväärsus ja kuna katedraalid olid liiga kaugel, siis otsustasime hindude templisse minna. Kui kohale jõudsime, saime kiirelt selgeks, et sinna sisse ei lasta, nii et tuli leppida ainult pildi tegemisega väljast. No vähemalt saime sellegi ja emps oli ka rahul. Saime ka enda turistiostud tehtud ja suundusime kodu poole.

Õhtul tegime empsiga jogutimaski, mis oli päääris lõbus. Selleks oligi vajalik see jogurtitünn, mis me supermarketist kaasa ostsime. Nii et mötsisime ennast üle keha jogurti sisse ja voodise pikali. Lamasime seal siis nagu kuskil sanatooriumis liikumatult ja mingisse ollusesse sisse mötsituna. Kuna kohalikud seda meile soovitasid, siis tuli ju ära proovida ikka. Veel küll mingeid erilisi imevõimeid sellel mötsimisel näha ei ole, aga loodetavasti on homseks juba seis parem. Kuigi pisut on juba nahk leevendunud, siis üsnagi värvikas on ta siiski. Õhtupimeduses õnneks see nii vastu ei karju.

Täna on meil plaanis minna uurima kohalikku peomelu J Täitsa põnev, milline siin see välja näeb. Kõige pealt aga ootab meid taaskord õhtusöök ja siis peame ära rääkima mõne toreda taksisti, kes tahab meid linna sõidutada ja loodetavasti mitte hinge hinna eest. Muljetamiseni…

Viies päev:

Tuleb tunnistada, et nüüd on mul kõik pisut sassis, sest eile õhtul ei jõudnud kirjutamiseni ja üleeile ka mitte, nii et nüüd täpselt ei tea, kus kohast ma alustama peaksin, nii et alustan siis lihtsalt kuskilt. Et siis peomelust vist kõige pealt. Niisiis…plaan oli selline, et pärast õhtusööki tegime väikse kokteilipeo enda suurepärase vaatega rõdul. Kuskil kella 11 ajal läksin siis uurima, et mis kellast takso peaks tellima ja kuidas see üldse toimib. Aga vaata nalja…ei olnudki kedagi retseptsioonis. Meie hotelli mänedžer aga oli temale omaselt baaris ja klaasike käes. Ta oli eriti abivalmis taksot kutsuma ja tahtis, et me alguses ikka temaga Banana cafe`sse läheksime ja ütles, et räägib taksojuhi ära, kes meid siis sinna pidi viima.

Nii et kuskil 15 minuti pärast pidi meile tulema takso. Mnjah…muidugi selleks ajaks, kui takso kohale jõudis ei olnud ma üldse mitte valmis ja oli vaja kiirelt ka midagi tee peale kaasa segada, nii et jäime siis pisut hiljaks. Siin see õnneks suur mure ei ole, nii et taksojuht oli rõõmsas tujus nagu ikka. Ja tuli välja, et meie taksojuht oli päris avameelne, kui temaga jutule saime. Nii et saime sõidu ajal linna kuulda nii tema naistemuredest, kohalikest kommetest, abielu plaanidest jne. Kõige pealt siis viidi meid Banana Cafe juurde, kus saime vaadata, kuidas meile meeldib ja siis kui ei sobi, minna ühte tantsukasse. Kuigi ka Banana oli päris mõnus koht, ei olnud see täna meie teema, nii et suundusime Buddha Bar`i.

Algul oli muidugi rahvast vähe, sest me olime korralikult 12 ajal kohal juba. Koht iseenesest oli väga muhe. Ruumi oli piisavalt ja baar oli nii sees kui värskes õhus. Me eelistasime muidugi värsket õhku ja võtsime koha sisse baari ääres, kus meile segati muidugi ühed mõnusad kokteilid. Mnja…ja ütleme nii, et seal ikka selle rummiga ei koonerdatud või oli sinna veel midagi huvitavat lisatud, sest see koks oli ikka üsna kaval:P Kui ma millalgi tualetis käisin, siis oli mu emps muidugi tuttavaks saanud meie kõrval olevate kuttidega. Ja tuleb tunnistada, et ei olnud ammu nii kena meest näinud, nagu üks neist oli. Kui meile lähenes üks kergelt huvitava olemisega prantsuse vanamees, kes tuli mulle selle õhtu jooksul veel vähemalt 6 korda seda ühte prantsuse keelste lauset ütlema, mis tähendas, et kas mu vanaema on Eestist:D Miks see vajalik oli, ei teagi nüüd täpselt.

Igal juhul…need kutid tulid siis meile millalgi appi, kui me ise hästi seda härrat ei mõistnud ja jäime siis nendega jutustama. Kutid olid ka prantslased (ilmselgelt oli see vist teemas) ja ei saanudki päris täpselt aru, kas nad siis töötasid ka seal või mitte, aga igal juhul nautisid Mauritiuse elu nagu meiegi. Muidugi oli see kenam kuttidest selline, kes inglise keelest nii hästi aru ei saanud, aga õnneks siis oli päris pädev, kui ma temaga piisavalt aeglaselt rääkisin. Kahjuks oli ta nii ilus, et unustasin täitsa ära, et emps ju ka väga pädev inglise keele oskaja ei ole ja tema pidi ju selle teise kutiga siis samal ajal jutsutama.Õnneks sai ta täitsa hästi hakkama, aga mingi aeg sai talle siiski küllalt, nii et rääkisime niisama lolli juttu seal. Kui meile uued koksid välja tehti, kammis asi pisut ära juba, nii et tuli kerge tantsuring vahele teha. Lood küll kõige paremad ei olnud just, aga see meile väga korda ei läinud, nii et see, mis tuli, selle järgi keerutasime. Millalgi väsis mu tubli emps siiski ära ja tahtis koju minna. Mina jäin siis sinna enda uute sõpradega ja tuli plaan minna edasi mingisse teise klubisse.

See järgmine koht oli L`enfant terrible (kui mul nüüd õigesti see nimi sai:D). See oli siuke väiksem koht, aga…nalja sai sealgi piisavalt. Õhtu teemaks oli kihlveod, aga midagi me vahele ei pannud (ei tea, mis mõte sellel siis täpselt oli:D). Vedasime seal siis igasugu erinevate inimeste vanuste peale kihla ja käisime küsimas erinevatelt inimestelt, kui vanad nad on (suht normal). See jutukam kutt kadus millalgi kohalikke tüdrukuid otsima ja ma jäin siis selle kena prantslasega jutustama. Millalgi saabus ta sõber uuesti meie juurde ja siis oli kellelgi kuri mõte teha ühed tekiilad. Või no pidi olema nii, et kõigil on üks tekiila, aga kuna minu jutukaaslane jõi vett, siis tema shot rändas kuidagi minu ette. Nojah siis…tegime seal siis niisama veel nalja, ajasime lolli juttu ja millalgi väsis üks prantsalsest ära (või oli talle see tekiila liiast), nii et hakkasime kodu poole minema. Me elasime enam-vähem samas suunas, nii et taksosõit oli ühine. Koju jõudsin ma siis lõpuks hommikuvalguses ja kuskil kella 6 ajal äkki. Päris lõbus õhtu oli;)

Hommikul ajas emps mind kella poole 9 ajal üles, et nüüd tuleb hommikust sööma minna. Mis seal siis ikka. ..ajasin ennast üles, viskasin vett näkku ja sööma. Latrasin siis eelmise õhtu muljeid ja oli mõnus pikk homikukohvi. Laupäeval võtsime asja rahulikult ja tegime niisama tšillimise päeva. Mina tegin pikema jalutustiiru ja mõtlesin mõnusaid mõtteid. Õhtul oli mul juba kerge peotuju taaskord, aga mu emps ei olnud minemas, nii et seekord jäi siis ära. Hotelli mänedžer oli muidugi valmis mind hea meelega kaasa võtma, aga seekord jäi siiski minemata.

Seitsmes päev:

Hommikul ootas meid kell 8 väljasõit katamaraanile. Kõige pealt tuldi meile järgi ja sõidutati tunnike sadamasse, kust väljus katamaraan. Kui me sinna jõudsime siis ma avastasin taaskord, kui ilus see kõik siin ikka on. Niisiis…meid sai päris suur seltskond kokku. Seekord olid meie kaaslasteks enamuses prantsuse vanakesed, aga sekka ka nooremaid paarikesi ja üks sakslaste paar. Kui olime natuke aega sõitnud, siis tuli juba üks paadimeestest meile juua pakkuma ja mida muud Mauritiusel ikka võtta kui rummi. Küsis veel kas üks sõrm või kaks sõrme ja teadagi, mis me valisime. Sellest sai meie parool selle reisi jooksul, nii et edaspidi ta ei pidanudki enam küsima, mis me juua sooviksime. Reisi alguses oli ilm küll üsna pilves, aga meie tuju oli ikka mõnus ja kuidas teisiti saakski, kui sa oled ookeanil ja sõidad katamaraanil klaasike käes. Mõnuuus!

Kõige pealt siis sõtsime ühe kose juurde, kus saime kohustuslikke pilte teha sellest ja teel tagasi katamaraanile (kui me liikusime kuskile kitsamasse kohta või randusime, siis viidi meid paadiga) nägime puu otsas ahve. See küll ei kõla võib-olla kõige ägedamalt, aga see tglt oli. Üks kutt, kes seal mingi teise paadiga oli, viskas talle banaani ja ilmselgelt ei teinud see ahv sellist asja esimest korda, nii et näitas oma meisterlikkust selle püüdmisel ja stiilsel koorimisel-söömisel.

Tagasi katamaraanile jõudnud, viidi meid kaldast kaugemale, kus saime snorgeldada ja niisama ujuda. Mina ei olnud varem snorgeldamist proovinud ja millegi pärast ei olnud see mulle eriti ahvatlev, nii et otsusasime empsiga ainult prillide kasuks. Hüppasime siis vette ja uurisime koralle ja kalu. Ilmselgelt ei olnud tegemist kartlike kaladega ja ujusid ikka praktiliselt prillide vastu ja üks neist arvas, et äkki ma olen mingi eriliselt suur sööt ja naksas mind. Tundub, et ma ei olnud eriti maitsev tükk, nii et rohkem keegi proovida ei tahtnudki. Mulksusime seal päris pikalt ja kui ma olin sinna koos ühe vanema kutiga liiga kauaks sulberdama jäänud, kutsuti meid pardale, et valmistuda söömaks. Nii et samal ajal kui me vees olime, grilliti kala ja liha ja valmistati sinna juurde riisi, kartulit, juurvila, salatit ja sooju saiu oliiviõliga. Nautisime eriti head kala koos väikse firmajoogiga.

Järgmiseks viidi meid ühele väiksele saarele, kus oli kohvik ja võimalus ka veemelu nautida mingite erinevate kummiasjadega (teate küll, et paat sõidab ees ja tirib enda järel kas siis kummirõngast või seda banaani kujulist piklikku asja). Me otsusasime niisama olemise nautimise kasuks ja sättisime ennast rannal sisse. See rand oli jah…no ma ei uskunud, et ma kunagi jõuan päris valge liivaga rand, aga see tõesti seda oli. Olin enamuse ajast vees, kus ma suutsin mingi ogalise taime endale jalga astuda (siiamaani on veel väiksed tükid suures varbas, aga tundub, et nad ei taha veel sealt lahkuda), ja jalutasin mööda kallast ringi. Pidevalt möksisin ennast ka kreemiga sisse, et vältida taaskord ära põlemist (kuigi päike oli pilvede taga ja ainult kumas sealt läbi). Nagu hiljem selgus, oli ka sellest möksimisest vähe:D Pärast rannas olemist siis tagasi katamaraanile ja veel viimased dringid ja siis bussisõit tagasi kodu poole.

See päev oli kindlalt üks mu lemmikuid, nii et koju jõudes oli mõnus rammestus. Tegime oma tavapärase puuvilljavaagna valmis ja sättisime ennast mõnusalt sisse toolides ja vahtisime niisama ookeani ja ajasime juttu. Õhtusöögil sain juba aru, et päike oli jälle natuke nalja teinud ja seekord oli mu selg lihtsalt nii kuum, et pidin enne magustoitu tuppa minema jogurtivanni võtma. Aga uskuge mind…see tõesti aitas. Nii et kui kellelgi peaks olema väike päikese üledoos, siis möksige ennast joguritiga või hapukoorega kokku. Kuigi pärast tuleb nahk ikka arvatavasti maha (mul tuli seda ikka mitu korda:D), siis vähemalt jahutab naha mõnusalt maha.

Viimased päevad:

Uue nädala esimestel päevadel nautisime niisama kohalikku mõnusat olemist. Käisin ikka hommikuti jooksu nautimas ja muidu jalutasin niisama ringi, käisime ujumas ja lihtalt nautisime seda kohta. Teisipäev oli seal kohalik püha, nii et inimestel oli vaba päev ja tähistati seda loomulikult nii, et sõideti terve perega parki ookeani äärde. Seal laotati maha suur tekk, tehti mõnusalt miskit süüa ja nauditi niisama üksteise seltskonda.

Kolmapäeval otsustasime minna ühte teise randa, mis oli meist väikese bussisõidu kaugusel. See oli vähe suurem avalik rand, kus siis valisime mõnusa koha välja ja veetsime head mõned tunnid. Nagu tellitud, oli kohal ka jäätiseauto, mis oli sealset ilma arvestades lausa kohustuslik (kuigi jah..minu puhul on see vist pidevalt kohustuslik:D). Ja see jäätiseauto oligi reaalselt nagu filmides, kus mängis muusika ja sees istus keegi tegelane, kes luugist jäätist müüs. Mõnus!

Asi läks huvitavaks siis, kui keegi kalamees meie juurde tuli ja rääkis, et pakub värskeid austreid rannas. Natukese aja pärast siis oli oma korvikesega tagasi ja hakkas meile austrikarpe avama. See oli vist selle reisi kõige blondim hetk meil üldse, sest mingil hetkel sai neid austreid ikka päris palju avatud ja õnneks ütlesime ikka mingil hetkel, et meile nüüd aitab. Kui me jõudsime selleni, palju see siis maksma läks, siis jah…see oli vist mu elu kalleim lõuna, mis ma söönud olen :D Kuigi oli see otse rannaliival ja värsked austrid, siis umbes 750 kroonine lõuna (mis kõhtu nüüd kindlasti ei täitnud) oli veidi liiast. Samas…kogemus seegi ja järgmine kord oleme jälle targemad. Muidu oleks me pidanud talle isegi rohkem maksma, aga kahjuks meil ei olnud rohkem raha kaasaski, nii et seekord ei saanudki onu lollidelt turistidelt nii palju, kui oli lootnud.

Õnneks jäid alles täpselt nii palju münte, et saime linna sõita bussiga. Kui olime veidi enda varusid täiendanud, läksime enda lemmik-kokteili-kohta cokoloko, kus tõdesime taaskord, et need inimesed ikka oskavad kokteile segada. Pärast võtsime ühed kooritud ananassid ja istusime randa, mis oli otse üle tee. Siis tuli mul tahtmine ujuma minna. Õnneks oli see äärmiselt lihtsalt korraldatav, nii et tõmbasin lihtsalt kleidi seljast ja sulpsasin vette. Pärast sain küll veidi võimelda, et kuivad päevitused selga saada, aga hakkama sain. Enne ananassi märkasime, et just täpselt 15 minuti pärast algab meie lemmikkohas happy hour. See tähendas, et tuli kiirelt käia poest läbi, võtta meie tavapärane kraam, et jõuda enne viimast bussi veel väike värskendus teha. Nii et 20 minuti pärast olime tagasi cokolokos. Kahjuks läks aeg liiga kiirelt ja pidime bussile minema.

Algselt oli meil plaanis sellel õhtul uuesti linna uudistama minna, aga pärast sellist glamuurset lõunasööki rannaliival otsustasime enda rannapeo kasuks. Kohale jõudsime enam-vähem täpselt õhtusöögi ajaks. Panime siis kleidid selga ja läksime enda viimasele õhtusöögile Mauritiusel. Söök oli nagu täpselt meile tehtud: kõik käigud sisaldasid mereande (magustoit siiski välja arvata). Kui kõht oli head sööki täis ja valge veini pokaalid tühjaks saanud, läksime jalutama.

Jalutasime pikki randa, kui hakkas kostuma muusikat. Eriti mõnus segà muusika tuli kuskilt. Jõudsime siis lähemale ja tuli välja, et mingi seltskond pidas väikest pidu. Muusika oli nii mõnus, et ma ei suutnud ka paigal olla ja tantsisin üksi rannaliival. Kui ma olin seal mõne minuti tantsinud, kutsus üks sellest seltskonnast meid nendega ühinema. Nii et jõudsin ühe toreda perekonna-sõpprade seltsi, kes niisama paaripäevast puhkust ookeani ääres veetsid. Seltskonnas olid nii 10-aastased, 30-aastased, teismelised ja 50-aastased. Nii et õhtu möödus nendega jutustades, tantsides ja kella 1 ajal istuti lauda, et õhtusööki süüa. Kui ma lahkuma hakkasin, tegime veel mõned pildid ja nad kutsusid igal ajal tagasi neile külla ja olid valmis meid sõidutama põnevatesse väikestesse linnadesse ja ümbrust uudistama. Kui ma siis mööda randa koju jalutasin, tabasin ennast taaskord lihtsalt naeratamas ja taaskord mõtlemas, kuidas on selline koht üldse olemas.

Järgmine päev oli meil õnneks aega kella 18ni õhtul, nii et nautsisime veel viimast päeva Mauritiuse päikese all. Tegin veel viimased jalutuskäigud tuttavas pargis, vahtisin laineid ja kogusin mõnusad mõtted kokku ja salvestasin endasse. Õhtul küll lootsin, et äkki juhtub mingi ime ja me saame veel seal veidi aega olla, aga taksojuht oli meil täpselt õigel ajal vastas. Jätsime siis hüvasti meie hotelli inimestega ja hakkasime lennujaama poole sõitma.

Muidugi ei kulgenud meie lennureisid rahulikult, sest alustuseks hilines lend Mauritiuselt peaaegu 3 tundi. Londonis pidi selle väljumise kohaselt meil siiski olema tund ja 40 minutit aega. Kui me aga Londonile lähenema hakkasime, oli seal muidugi hommikune tipptund, nii et maandusime 45 minutit enne järgmist lendu. Heathrow lennujaam ei ole just eriti pisike, nii et jooksime mööda pikki koridore ja pidime veel bussiga teise terminali sõitma. Kui me siis turvakontrolli jõudsime, oli meil 10 minutit lennu väljumiseni. Muidugi läks seal veel aega, nii et kui me värava juurde jooksma hakkasime, oli idee järgi meie lend juba väljunud. Õnneks jäi ka see lend hiljaks, nii et jõudsime kohale ja saime isegi lennuki peale. Helsingis oli meil täpselt nii palju aega, et saime uued boarding passid kätte ja lennuki peale. Nii et kui me lõpuks siis Tallinnas maandusime, ei olnud ma üldse üllatunud, kui meiega koos ei maandunud meie kohvrid. Oligi jälle vähem vedamist ja saime veel autoga koju ka (nimelt tutvusime Mauritiuse lennujaamas ühe eestlasega, kellega saime Helsingi lennul uuesti kokku ja ta oli juhuslikult pärit Tartust). Nüüdseks on ka kohvrid käes ja no ega suveriietega niikuinii midagi siin teha vist pole.

Jah…kui ma nüüd selle kokku võtan, siis selle reisi emotsioone ja tundeid sõnadesse panna käib mulle ilmselgelt üle jõu. Ei oleks arvanud, et üks reis võib nii palju õpetada, nii palju energiat süstida ja nii palju emotsioone pakkuda. Igal juhul võtsin kaasa selle päikese, mõtted ja suhtumise, mida proovin endaga alati kaasas hoida. Aitäh Mauritius ja kohtumiseni!