Left home...next destination: Mauritius:)

Ikka veel ei taha kohale jõuda, et ma lähengi varsti lennuki peale, millega saab alguse meie reis väiksele saarele India ookeanis. Kõige pealt siis Tallinn-Helsingi, siis Helsingi-Milano ja siis Milano-Mauritius;) Kuigi jõuame kohale homme hommikul kella poole 9 ajal, siis see mind kohe üldse ei häiri, sest tean, mis seal ees ootab...või tglt ju ei tea, aga arvan:) Ja kui on olemas R ja Umm ja päike ja sõbralikud inimesed ja muu tore, siis ei olegi miskit muud vaja ju! Praegu näen bussiaknast lund ja väljas on -5 kraadi...nii 24 tunni pärast, kui uuesti aknast välja vaatan, siis peaks olema pilt veidi teine:) Kohtumiseni, armsad...

Üks päev veel...

Niisiis...täna on 18.01 ja homme on see päev, kus Krissu saab enda teadmisi (eeldatavasti suurepäraseid muidugi :D) seminaritöö kaitsmisel näidata. Samas ei ole üldse tore enda tööd uuesti üle lugeda ja avastada, et seal on päris palju vigu sees ja siis minna selle teadmisega sinna tähtsate ninade ette asjalikku juttu rääkima ja teha nägu, et mul on kõige asjalikum töö üldse. No mis seal ikka...katsun keskenduda sellele, et homme kella 12ks on kõik läbi ja pärast enda tööd saan ju veel enda kursaka tööd kritiseerida (no olgu, tglt mitte kritiseerida, vaid kommenteerida). Retsenseerimiseks sain mina sellise töö, kus ma pean lauset nii 4 korda üle lugema, et aru saada, mida inimene üldse mõtleb ja tema töö vormistus on nii 3 korda hullem minu omast (mida ma tõesti arvasin, et ei ole reaalselt võimalik). Samas kommenteerida sellist tööd, mille eesmärk jääb üsna selgusetuks ja tulemustest ka eriti palju aru ei saa siis ei ole just kõige lõbusam mingit asjalikku retsensiooni kokku kirjutada.
Olgu, aitab sellest, sest tänane hommik on juba nii mõnus (kõht pannkooki ja jäätist täis ja nüüd ees aurav kohvitass), et veel homse pärast ei pabista, aga olen kindel, et see saabub rõõmsalt siis, kui hakkan enda esitlust tegema ja vaatan otsa psühholoogia instituudi tähtsatele tegelastele, kes ootavad väga sophisticated ettekannet ja arutelu. Mhmm...ei ole vist päris minu teema. Ma rohkem see räpiriimi-"Emme, ma olen telekas" piff:D Vähemalt ei ole karta, et vaatajate seas oleks keegi suure sildiga, kus on midagi äärmiselt mõistlikku kirjutatud (vihje Paadsule :D), mis ilmselgelt asjalikule jutule kiire lõpu teeks!
Hoops toredam on aga rääkida eelmisest nädalavahetust, kui reede õhtul läksid Krissu ja Kapa linna peale. Ei mäletagi, millal ma viimati midagi sellist teinud oleks. Just sellepärast otsustasingi, et aitab sellest asjalikust-vanainimese elust ja tuleb ennast ilusti riidesse panna ja välja minna. Mnjaa.. kui linna jalutasime ja arutasime, et kuhu me siis istuma läheme, tuli taaskord tunnistada, et eriti neid kohti nagu ei olegi, kuhu tahaks minna. Siinkohal ma ei hakka kohviku-teemasse laskuma, sest siis unustan üldse ära, millest ma alguses rääkima hakkasin:D Nii et otsustasime hoopis kohti välistama hakata, kuhu me kindlasti minna ei taha. See tehnika töötas palju paremini, nii et lõpuks jäi valikusse kaks kohta, millest otsustasime Crepi kasuks. Niisiis...mõtlesime mingit eriti lahedat kokteili proovida, aga kahjuks ei olnud menüüs mitte ühtegi:D Siis olime jälle segaduses, aga tore tenindaja aitas meid hädast välja ja suunas ülemisele korrusele (ehk siis Treppi), kus tegime tutvust "Tulnuka" ja "mingi-itaalia-keelse-nimega-tegelasega". Saime nende tegelastega kiirelt sõbraks:) Kui uued sõbrad juba liiga ülemeelikuks hakkasid muutuma, seadsime sammud räpipeole. Mnjaa...see idee tõotas juba ette üsna koomiline, aga kuna saime tasuta sisse, siis otsustasime ikkagi vaatama minna.
Seal oligi muidugi täpselt nii huumor, kui olime ennustanud. Siis otsustasimegi sellest kõik võtta ja saime isegi mõne ilmeka pildi. Kohtusime nii eesti-Justinitega, kollaste kanakestega, baleriiniga kui maskidega tüdrukutega. Kui räppimine laval oli lõppenud, suundusime tantsuplatsile ja läksime lihtsalt olukorraga kaasa. Oli tore huumori-õhtu, mis lõppes kakao ja jalutuskäiguga:)
Sain hambad pestud ja tudule mindud, kui juba kahe tunni pärast helises kell, et mulle meelde tuletada, et oleks aeg varsti tööle sättida. Olemine ei olnud just kõige värskem, aga jala tööle minek äratas üles ja tee peale jäi ka CoffeIn, nii et sain ennast turgutada mee-cappuccinoga. Ja jälle oli kõik mõnus:) Kui tööl olin, helistas mulle Kertti ja küsis, mis ma arvan õhtul mõnest geimist rannaliival. Mu meelest väga muhe idee, nii et pärast tööd sain hetkeks asjalik olla ( ei olnud väga hea idee, sest just siis avastasin kõik need asjad, mis mu seminaritöös valesti olid ) ja siis Nõo poole teele. Seal kaovad igasugused muremõtted iseenesest, nii et kui kell 23 kodu poole hakkasin sõitma, oli pea mõnusaid mõtteid täis. Kui siis lõpuks koju jõudsin, olin tiba väsinud, nii et vajusin voodisse.
Ma usun, et sellise nädalavahetuse pealt ei saagi kehva ettekannet teha, nii et homme olen asjalikkus ruudus ja saan rahulikult õhtul lõppu tähistada väikese pokaali ja pirni-mandli pirukaga:P

Kuupäev nr 2 ja magustoit nr 2

See pealkiri tähendab, et esimene kuupäev ja nr 1 magustoit on juba tehtud ja ka ära söödud. Tuleb tunnistada, et ootasin nime taga apelsini-sidruni-syllabub natukene enamat. Aga no ära söödud sai ja esimene magustoit minu Kuldsest Magustoiduraamatust oli tehtud:) Nimelt kinkisid mulle päkapikud sellise toreda magustoidu raamatu, mis ongi täitsa kuldsete lehtedega. Ja no ma sattusin sellest kergesse vaimustusse ja süübisin selle sisusse jõuluõhtul päris pikaks ajaks. Siis tuligi mõte, et tuleb kohe proovima hakata ja mõtlesin, et paneks kohe siis kuupäevad paika. Esimene neist oli siis minu viimane eksam ja selle tähistamiseks tegime siis eelnevalt mainitud magustoitu, mille valis pimesi välja mu emps (kui ma nüüd ikka õigesti mäletan). Igal juhul said mu pereliikmed siis lehekülje numbreid öelda ja nii sai paika ka teine magustoit ja kuupäev sii 11.01, mis tähistas seminaritöö esitamise tähtaega. Nii et tänasega sai see kergelt öeldes pikk ja keerukas ülesanne täidetud. Kui edukalt just selgub hiljem.
Täna siis teine magustoit, milleks on Prantsuse õunapirukas. No ja muidugi ma ei arvestanud sellega, et tegemist on pirukaga, mille valmistamine võitab nii kaks ja pool tundi aega:D Nii et nüüd istun köögis ja ootan, kuni õunad koogil on kuldsed, et see siis korraks ahjust välja võtta, panna peale tuhksuhkur, piruka äärtele foolium ja tagasi ahju mõneks minutiks (tegelikult peaks ma hoopis grilli kuumaks ajama ja siis piruka sinna alla 10 cm madalamale küpsema panema, aga no hetkel ei hakka ma grilli kuurist otsima, selleks et pirukas 2 minutit selle all küpseda saaks-siinkohal tunnen, kuidas koogijumalad mulle kurje pilke saadavad), et õunad saaksid kuldpruuniks. Viimase lihvina peaks olema koogil aprikoosimoosi ja kalvadosi glasuur, aga selle asemel tuleb mul õunamoosi ja limoncetta glasuur. Ehk siis Prantsuse õunapirukast saab kergete muudatustega hoopis midagi muud, aga loodetavasti tuleb see siiski mõnus, nii et hommikul saaks kohvi kõrvale midagi magusat nautida:) Mnjaa...midagi seal ahjus hetkel toimub, aga kuldsest on asi kaugel ja arvestades seda, et pirukapõhi küpses ka 20 minutit retsepti ajast kauem, siis äkki istun siin hommikuni ja küpsetan pirukat...
Samas päris mõnus on üle pika aja lihtsalt köögis nii 3 tundi mässata ja nautida, et saan seda teha rahulikult ja ei pea otseselt mõtlema sellele, mida tegelikult selle ajaga tegema peaksin. Jep...ja veel toredam on see, et homme ootab ees ka väga muhe päev, kui saab leiba küpsetada, poes kauba järel käia (tuleb värske toidukraam...puuviljad, mahlased paprikad, tomatid, kurgid, lillkapsad, avokaadod ja muu mõnus:)) ja pärast koos toreda seltskonnaga üks mõnus õhtu veeta! Nimelt üks Künnermaa neiudest jätab meid pooleks aastaks maha ja läheb ruotslaste maale.
No mis seal siis ikka kui jätkan küpsetamist ja ootan mõtetes juba homset:)